3-2-1-163-01 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 21. detsembril 2001. a Märt Altermanni hagi AS Kolumbus X vastu töölähetuse päevaraha, puhkusekompensatsiooni ja lõpparve kinnipidamise eest hüviti

§ 26lg 1 p 4 mõttes hageja töö tegemise asukohana.

Töölepingus ei ole hageja töötamise asukohta kindlaks määratud. Tõendamist ei leidnud, et kostja oleks lähetanud hageja tööülesande täitmiseks väljapoole määratud töö tegemise asukohta.

§ 51

lõikes 1 sisaldub töölähetuse kohustuslik tingimus " lähetamine väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise kohta " millest tulenevalt on seaduse alusel võimalik tuvastada, kas tegemist on töölähetusega või mitte. Hageja tööalased sõidud ei ole töölähetused. Ka on päevaraha nõue osaliselt aegunud. Töölepingu punkti 6 järgi moodustub töötaja põhipalk tööandja tellimuste täitmisest laekuvatest tuludest ja on mitte väiksem kui 6% laekunud summast (ilma käibemaksuta). Hageja palgatingimused ei ole kooskõlas palgaseaduse (PaS) § 2 lõikega 2, kuna ei ole täpselt kindlaks määratud. Hagejaga kokkulepitud palgatingimus on tühine. Kostja seletuse kohaselt leppisid pooled suuliselt kokku, et alates

1. veebruarist
2. a on hageja palk 1800 krooni. Hageja allkirjad palgalehtedel tõendavad, et ta on suuliselt kokkulepitud palga vastu võtnud. Hageja väitel on tööandja maksnud talle ka deklareerimata palka: palgalehtedel kajastatud 1800 krooni on avanss, tegelik palk maksti kassast
3. kuupäeval sularahas. Kohtule esitatud dokumentide alusel ei olnud võimalik üheselt kindlaks määrata hageja keskmist palka vastavalt
4. detsembril
5. a. sõlmitud töölepingule. Hageja nõuded kasutamata puhkuse eest ning lõpparve kinnipidamise eest rahalise hüvituse saamiseks ei ole põhjendatud. Puhkusekompensatsiooni sai hageja kätte
6. juulil
7. a. Ei ole tõendatud, et kassa väljamineku orderiga nr 60 oleks makstud hagejale juuni töötasu 10 448 krooni. Selline oletus on vastuolus asja materjalidega. Tööleping hagejaga lõpetati
8. augustil
9. a. Hagejale maksti arvutusvea tõttu 3 479 krooni ettenähtust rohkem lõpparve summasid. PaS § 36 2 kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtaegselt tagastamata avansse ja arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid, mida kostja ka tegi. Hageja lõpparvet kinni peetud ei ole. Vastuhagi jättis kohus rahuldamata aegumise tõttu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Vastuhagi rahuldamata jätmise osas linnakohtu otsust ei vaidlustatud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse M. Altermanni hagi rahuldamata jätmise osas ning uue otsusega mõistis kostjalt välja lähetuskulud 5600 krooni, hüvitise kasutamata puhkuse eest 26 247 krooni ja hüvitise lõpparve kinnipidamise eest 6239 krooni, kokku 38 087 krooni. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja töötamine rahvusvahelistel vedudel on töölähetus

§ 51lg 1 mõttes.

Töölepingu kohaselt oli hageja tööle võetud Eesti Vabariigi sisesteks vedudeks, kuid kostja lähetas ta tööülesannete täitmiseks väljapoole Eesti Vabariiki. Korra punktis 2 ületas Vabariigi Valitsus oma pädevust, kui kehtestas, et töölähetuseks ei loeta nende töötajate tööalaseid sõite, kellel töölepingust tulenevalt on alaline töö seotud ringsõitudega või liikuva iseloomuga. Kooskõlas PS §-ga 152 tuleb Vabariigi Valitsuse osundatud määrusega kinnitatud korra punkt 2 jätta vaidluse lahendamisel kohaldamata. Kuna nimetatud kord on Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari
2. a määrusega nr 20 kehtetuks tunnistatud, ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et päevaraha nõue
3. maini
4. a on aegunud. Aegumise kohaldamata jätmise eeldused vastavalt ITVS § 8 lõikele 4 ei ole täidetud. Linnakohtu otsusega tuvastatud asjaolude kohaselt viibis hageja
5. maist kuni
6. juunini töölähetuses 16 päeva ja tal oli õigus kooskõlas Korra punktiga 9 saada (350 krooni päevas x 16 päeva) 5600 krooni päevaraha. Osaliselt põhjendatud on nõue kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise saamiseks. Hageja eitab hüvitise saamist ja kostja ei ole tõendanud hüvitise maksmist. Kostja väidetel maksis ta hagejale hüvitise kasutamata puhkuse 103 päeva eest välja
7. juulil
8. a kassaorderiga nr 60 koos puhkuserahaga, mida hageja sai korralise puhkuse eest ajavahemikul
9. juulist kuni
10. juulini
11. a. Hageja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks
12. augustil
13. a. Seega ei saanud kostja
14. juulil teada, milliseks kujuneb hageja kasutamata puhkuse päevade arv, mille eest nimetatul oleks õigus hüvitist saada. Ei ole tõendatud, et tööandja oleks andnud korralduse hageja puhkusele minekul
15. juulil kasutamata puhkuse hüvitis välja maksta. Kostja esindajad ei osanud mõistetavalt selgitada, miks kassa väljaminekuorderiga nr 60 maksti hagejale välja 11 274 krooni. See on oluliselt rohkem, kui töötaja isikuarve andmetel kostja arvestatud kompensatsioon kasutamata jäänud puhkuse eest 6077 krooni, puhkusetasu 14 päeva eest 826 krooni, juulikuu töötasu enne puhkusele minekuni 625 krooni ning juuni töötasu 1800 krooni. Lisaks ei osanud kostja esindajad selgitada, miks kostja otsustas hagejale välja maksta kasutamata puhkuse hüvitise, ilma et töölepingut hagejaga oleks lõpetatud. Kuna tõendatud ei ole, et hageja oleks puhkusehüvitist saanud, on tal õigus seda saada 103 puhkusepäeva eest. Töölepingu lõppemise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse
16. detsembri
17. a. määrusega nr 350 kinnitatud puhkusetasu arvutamise korra punkti 2 alapunkti 1 kohaselt arvutatakse tükipalgal olevatele töötajatele tasu puhkuseaja eest, lähtudes puhkusele minekule eelnenud kahe kuu keskmisest palgast. On tõendatud, et hagejale on töötasuna arvestatud 6% tulult, seega nii nagu töölepingu punktis 6 on kokku lepitud. Seega tuleb hagejale kasutamata puhkuse eest hüvitise arvutamisel lähtuda tükipalgal olevatele töötajatele puhkusetasu arvutamise kohta sätestatust. Kassa väljaminekuorderiga nr 60 maksti hagejale välja 11 274 krooni. Orderi kohaselt oli tegemist palga ja 826 krooni osas puhkuserahaga. Seega ülejäänud summa 10 448 krooni oli hageja palk juunija juulikuu eest enne puhkusele minekut. Hageja kahe kuu töötasuna tuleb arvesse võtta 10 448 krooni. Osaliselt on põhjendatud ka hageja nõue hüvitise saamiseks lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest.

§ 119

lg 2 kohaselt on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Lähetuskulusid ja kasutamata puhkuse hüvitist ei ole kostja hagejale senini välja maksnud. Seega on hagejal õigus saada kostjalt hüvitisena ühe kuu keskmine palk. Hageja keskmine palk oli ringkonnakohtu arvutuste kohaselt 6 239 krooni. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja sõite ei saa käsitleda töölähetusena, sest ta oli tööle võetud autojuhina, tema töö sisu on sõidud ja töö tegemise asukoht on teel. Tallinna Linnakohus tuvastas õigesti, et töölepingus ei ole hageja töötamise asukohta kindlaks määratud. Hageja ei ole Korra p 2 kohaldamata jätmist taotlenud. Ringkonnakohus rajas otsuse asjaolule, mida hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud, rikkudes sellega dispositiivsuse põhimõtet. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu tuvastatu kohaselt viibis hageja ajavahemikul

1. maist kuni
2. juunini
3. a töölähetuses 16 päeva. Samas ei ole linnakohus töölähetuses olemist tuvastanud. Ringkonnakohus märkis, et on tõendamata kostja poolt
4. juulil
5. a kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvituse välja maksmine. See asjaolu on tõendatud hageja
6. aasta isikuarvega ja kassa väljaminekuorderiga
7. juulist
8. a. Kostja arvates oli tõendeid piisavalt ning ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg 4 nõudeid, mille kohaselt kohus peab otsuses kõiki kogutud tõendeid analüüsima ja põhjendama, miks ta ei arvesta mõnda tõendit. Pooled ei tuginenud asjaolule, et juuni ja juulikuu töötasu oli 10 448 krooni. Seda ei kinnita ka ükski tõend. Ringkonnakohus sekkus lepingulistesse suhetesse määrates palga arvestamise aluse ja suuruse ilma, et lepingu pooled seda oleksid vaidlustanud. Ringkonnakohus on puhkusetasu arvutanud ebaõigesti, kuna hageja oli ajapalgal olev töötaja ning tuvastamist ei leidnud millised olid hageja tööpäevad juulis ja millistel päevadel ta puudus. Kuna hageja lahkus viimasel tööpäeval töölt kellelegi teatamata ja lõpparve saamiseks tööandja poole ei pöördunud, ei olekski tööandja saanud talle lõpparvet maksta. Ringkonnakohus on võrdsustanud raha mitteväljamaksmise summade kinnipidamisega. Ka töötaja ühe kuu keskmise palga on ringkonnakohus arvutanud ebaõigesti. III. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsust tuleb muuta põhjenduste osas, kuid kostja kassatsioonkaebus ei anna alust selle tühistamiseks. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga
9. märtsi
10. a määrusega nr 89 kinnitatud "Töölähetuse hüvituste määrade ning nende maksmise tingimuste ja korra" punkti 2 põhiseadusevastaseks lugemise osas põhjusel, et Vabariigi Valitsus ületas oma pädevust. Nimetatud seisukoht tuleb apellatsioonikohtu otsusest välja jätta. Kooskõlas esitatud tõenditega on apellatsioonikohus leidnud, et hageja töö sisuks vaidlusalusel perioodil oli töölepingu järgi Eesti Vabariigi sisesed veod. Seega oli lepingus määratud töö tegemise asukoht.

§ 51

lg 1 sätestab, tööandja õiguse lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta ehk töölähetusse. Osundatud Korra punkt 2 sätestas, et töölähetuseks ei loeta nende töötajate tööalaseid sõite, kellel töölepingust tulenevalt on alaline töö seotud ringsõitudega või on liikuva iseloomuga. Korra p 2 koos

§-ga 51 lg 2 tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et Korra p 2 kordas seadusest tulenevat " tööalased ringsõidud töö tegemise asukohas ei ole töölähetuseks. Linnakohtu otsuse leheküljel 3 lõikes 2 on tuvastatud, et hageja töötas ajavahemikus 18.05."09.06.

1. a väljaspool Eesti Vabariiki. Seda asjaolu ei vaidlustatud apellatsioonkaebuses. Lugedes hageja nimetatud ajavahemikus töölähetuses viibinuks, andis apellatsioonikohus õigusliku hinnangu linnakohtu poolt tuvastatule. Seisukohta, et kostja võlgneb hagejale hüvitise 103 kasutamata puhkusepäeva eest, on apellatsioonikohus piisavalt ja arusaadavalt põhjendanud otsuse lehekülgedel 8 ja
2. Samuti on apellatsioonikohus tulenevalt esitatud tõenditest ning hageja rahaliste nõuete arvestusest piisava selgusega põhjendanud oma seisukohta kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise arvutamise aluseks võetava töötasu ja selle arvutamise metoodika osas. Samuti on põhjendatud lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest hüvitise väljamõistmist ja selle arvutust. Kostja pole väitnud, et hageja oleks keeldunud lõpparve vastuvõtmisest. Kaalukaid põhjusi lõpparve kinnipidamiseks polnud. Ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse üle ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks. Juhindudes TsMS §-st 362 p 5, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
3. juuni
4. a otsust muuta põhjenduste osas ja jätta sellest välja Vabariigi Valitsuse
5. märtsi
6. a määrusega nr 89 kinnitatud "Töölähetuse hüvituste määrade ning nende maksmise tingimuste ja korra" punkti 2 põhiseadusega vastuolus olevaks lugemine. Muus osas jätta apellatsioonikohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik