← Eesti

3-3-1-15-01

Obsah (5)§ 4§ 3§ 7§ 26§ 72

3-3-1-15-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. detsembril 2001 AS Lasnamäe-S ja V.A.O. Grupp OÜ kassatsioonkaebuse läbivaatamine halduskohtu pädevuse piiritlemise asjas Riigikohtu haldus- ja tsivi

§ 4lg 1 tähenduses (II).

Seejärel on erikogul võimalik analüüsida protsessiosaliste väiteid seoses halduskohtusse pöördumise õigusega tulenevalt linnamaa kasutusse andmist reguleerivate õigusaktide rikkumisest (III ja IV), tulenevalt Planeerimis- ja ehitusseadusest (V) ning tulenevalt Kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest ja Avaldustele vastamise seadusest (VI). Täpsustamist vajavad ka halduskohtu volitused linnamaa kasutusse andmise peale esitatud kaebuste läbivaatamisel (VII). I. 10. Vastavalt

§ 3

lg 1 p-le 1 ja lg-le 2 on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. TsMS § 1 lg 2 kohaselt mõistetakse maa- või linnakohtu pädevuses olevate tsiviilasjadena tsiviil- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlusi. Seega on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikust suhtest tulenevad vaidlused ja üldkohtu pädevuses eraõiguslikest suhetest tulenevad vaidlused, kui seadus ei sätesta teisiti.

  1. Eesti õigusele on omane era- ja avaliku õiguse eristamine. Riigikohtu üldkogu leidis
  2. detsembri
  3. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-2000 (RT III 2001, 1, 1), et avalik õigus kui osa õiguskorrast on määratud reguleerima spetsiifilisi suhteid, mis kaasnevad avaliku võimu teostamisega. Avalik-õiguslik vaidlus eeldab igal juhul, et õigussuhte üks osapooltest oleks avaliku võimu kandja. Üldjuhul on selleks riik, kohalik omavalitsusüksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik. Avaliku võimu kandjaks võib olla ka avalikke ülesandeid täitev eraisik, kui seadusega või seaduse alusel on talle üle antud volitused avaliku võimu teostamiseks. Üldjuhul võib eeldada, et avalike ülesannete täitmine on reguleeritud avaliku õiguse normidega. Siiski võib avaliku võimu kandja astuda või sattuda avaliku ülesande täitmisel või ülesande täitmiseks vajalike vahendite tagamisel suhetesse, mis on sarnased eraisikute vahelistele suhetele. Kui avaliku võimu kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt, samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud, räägib see suhte eraõiguslikuks kvalifitseerimise kasuks. Sellisel juhul ei ole põhjust asendada eraõiguslikku regulatsiooni avalik-õiguslikuga.
  4. Era- ja avalikku õigust ei ole praktikas võimalik üksteisest täielikult lahutada. Paljudel juhtudel tuleb ametiasutuste tegevuse suhtes kohaldada üheaegselt nii era- ka avaliku õiguse norme. Selline olukord võib kujuneda avalik-õigusliku juriidilise isiku osalemisel eraõiguslikes suhetes, sest ka neis suhetes peab avalik-õiguslik juriidiline isik arvestama põhiõigustega, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse ja teistest avaliku õiguse põhimõtete ja normidega.
  5. Avalik-õigusliku juriidilise isiku vara käsutamist reguleerivate eriseaduste ja alamalseisvate õigusaktide sätted on samuti üldjuhul avalik-õiguslikud. Kuigi linnamaa kasutusse andmine võib toimuda tsiviilõigusliku lepingu alusel, kujutab Tallinna Linnavolikogu
  6. märtsi
  7. a määrusega nr 10 kinnitatud Linnamaa hoonestusõigusega koormamise ja rendile andmise kord (edaspidi Rendile andmise kord) endast eelkõige avaliku õiguse normistikku. Põhiseaduse § 114 kehtestab, et riigivara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätestab seadus. KOKS § 34 lg 2 sätestab: "Oma vara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätestab valla või linna volikogu vastavalt seadusele valla või linna põhimääruses.". Nendel sätetel puuduks mõte, kui neis peetaks silmas vaid vara valdamist, kasutamist ja käsutamist puudutavat eraõiguslikku regulatsiooni, mis laieneb kõigile isikutele.
  8. Seaduse või linnavaraeeskirja sätted, mis reguleerivad vara käsutamisel otsususteni jõudmist, võivad olla sarnased analoogiliste eeskirjadega, mida oma töötajate jaoks kehtestab äriühing. Eeskirjade sisuline sarnasus ei kõiguta aga ühtede kuuluvust avalikku ja teiste kuuluvust eraõigusesse. Nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud avalike ülesannete täitmiseks. Valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab linn avalikku võimu. Linn peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises. Samuti peab linn vara kasutusse saaja väljavalimisel lähtuma põhjendatud kaalutlustest, et vältida isikute ebavõrdset kohtlemist. Seetõttu erineb kohaliku omavalitsuse seisund oma vara kasutusse andmisel situatsioonist, milles on oma vara kasutusse andvad eraisikud.
  9. Eelnevast ei tule järeldada, et sõlmitav leping ise või lepingu poolte vaheline õigussuhe muutuks avalik-õiguslikuks. Poolte vahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. Sellist era- ja avalik-õiguslike suhete läbipõimumist on senises kohtupraktikas aktsepteeritud näiteks erastamise ja riigihangete puhul (vt eelkõige Riigikohtu üldkogu
  10. detsembri
  11. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-10- 2000, RT III 2001, 1, 1; erikogu
  12. juuni
  13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-96, RT III 1996, 24, 330; halduskolleegiumi
  14. veebruari
  15. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-69-00, RT III 2001, 5, 54). Vaidlusaluse linnamaa kasutusse andmine toimus käesolevas asjas rendilepingu, seega tsiviilõigusliku lepingu vormis. See ilmneb AS Volexi tahteavaldustest ja linnavalitsuse korraldustest ning eraldi dokumendina vormistatud lepingust.
  16. Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka sellisel juhul, kui avaliku võimu kandja poolt tehtud eraõigusliku tehinguga on rikutud tema subjektiivseid avalikke õigusi. Kohtumenetluse normid ei välista avaliku õiguse normide täiendavat kohaldamist üldkohtu poolt ega eraõiguse normide täiendavat kohaldamist halduskohtu poolt haldusasja läbivaatamisel. Vastupidine seisukoht kahjustaks õiguskaitse efektiivsust, sest õigusharude läbipõimumise tõttu peaks isik ühe ja sama vaidluse lahendamiseks pöörduma mitme kohtu poole. Kui subjektiivsete avalike õiguste, sh põhiõiguste kaitse küsimus tekib linna ja tema lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguslike normidega, siis tuleb see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse korras (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  17. oktoobri
  18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-00, RT III 2000, 25, 278). Kui linna poolt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist või muutmist vaidlustab kolmas isik, kes ise ei ole lepingu pool, põhjusel, et linn on lepingut sõlmides rikkunud tema subjektiivseid avalikke õigusi, on tegemist avalik õigusliku vaidlusega, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Asjaolu, et vaidluse lahendamisega võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu.
  19. Senises kohtupraktikas on tunnustatud maa- ja linnakohtute pädevust otsustada omandireformi õigustatud subjekti või eluruumide erastamise õigustatud subjekti hagi alusel tehingute kehtivuse üle, mille pooleks nimetatud isikud ei ole (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused
  20. veebruarist
  21. a tsiviilasjas nr 3-2-1-20-96, RT III 1996, 9, 128;
  22. maist
  23. a tsiviilasjas nr 3-2-1-44-99, RT III 1999, 15, 154;
  24. aprillist
  25. a tsiviilasjas nr 3-2-1-64-00, RT III 2000, 12, 135). Erikogu ei pea mõistlikuks seda seisukohta muuta. See omakorda ei välista tsiviilõigusliku lepingu tühisuse kindlakstegemist, kui see on vajalik haldusakti või haldusorgani toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, nt vara tagastamata jätmise otsuse vaidlustamisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  26. oktoobri
  27. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-40-00, RT III 2000, 23, 248).
  28. Kassaatorid ei ole Tallinna linnaga tsiviilõiguslikus suhtes seoses vaidlusaluse maatüki kasutusse andmisega. Kassaatorid leiavad, et vaidlustatud korraldusega on rikutud nende subjektiivseid avalikke õigusi, mis tulenevad võrdse kohtlemise põhimõttest, põhiõigustest omandile ja ettevõtlusele, linnavara kasutusse andmise ja maa-alade planeerimise normidest. See, kas neid õigusi ka tegelikult on rikutud, vajab täiendavat analüüsi. Käesolevas asjas on aga erikogu arvates tegemist oma olemuselt avalik-õigusliku vaidlusega. II.
  29. Lähemat analüüsi vajab Tallinna Linnavalitsuse
  30. detsembri
  31. a korralduse nr 8099-k õiguslik iseloom. Esiteks vastab see korraldus tsiviilõigusliku tahteavalduse tunnustele. Vastavalt TsÜS § 60 lg-le 1 on tehing õigustoiming, mis on suunatud tsiviilõiguste ja -kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Korraldus on suunatud linna ja AS Volex
  32. detsembri
  33. a rendilepingu pikendamisele, seega tsiviilõigussuhete muutmisele. Korraldus oli vastuseks AS Volex
  34. novembri
  35. a taotlusele, mis kujutas endast pakkumist lepingu pikendamiseks. Pooled võivad lepingu sõlmida ka ühepoolsete, kuid olulistes tingimustes kattuvate tahteavalduste vahetamise teel (TsÜS § 92 lg 3, TsK § 166 lg 2). See, et pooled vormistasid tagantjärele veel ühise dokumendi koostamise teel lepingu pikendamise kokkuleppe, ei muuda linnavalitsuse kui linna esindamiseks pädeva organi (KOKS § 10 lg 1) tahteavalduse olemust.
  36. Teisalt otsustati lepingu pikendamise korraldusega ka avalik-õiguslikke küsimusi, sest linna vara kasutusse andmise tingimused on reguleeritud ka avaliku õigusega (vt käesoleva otsuse punktid 12 kuni 15). Kui linna vara kasutusse saamisest on huvitatud mitu isikut ja õigusaktid ei määra täpselt kindlaks, keda neist tuleb eelistada, tuleb küsimus otsustada avaliku õiguse põhimõtetest lähtudes, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi, võrdse kohtlemise põhimõtet jne. Seega vastab korraldus ka haldusakti tunnustele

§ 4lg 1 mõttes.

III. 21. Vastavalt

§ 7

lg-le 1 võib kaebusega haldusakti peale halduskohtusse pöörduda vaid isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või vabadusi. Tühistamiskaebuse rahuldamiseks peab seega olema täidetud kaks tingimust: vaidlustatav haldusakt või toiming peab olema õigusvastane ja rikkuma samas ka kaebuse esitaja õigusi. Seetõttu ei pea halduskohus kontrollima haldusakti või toimingu seaduslikkust, kui ta jõuab järeldusele, et see ei puuduta kaebaja õigusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2001. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-64-00, RT III 2001, 5, 50; 29. jaanuari 2001. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-65-00, RT 2001, 5, 51; 25. mai 1999. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-25-99, RT III 1999, 18, 173). Kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi (

§ 7

lg 3).

§ 7

küll eristab mõisteid "õigus" ja "huvi", kuid õiguspraktikas võivad nad olla omavahel seotud.

  1. Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi " põhiõigusi ja "vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib seega välja kasvada ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi.
  2. Isik ei saa vara kasutusse andmist vaidlustada motiivil, et linn saab kasutusse andes kahju või et see ei võimalda parandada kolmandate isikute liiklemisvõimalusi linnaosas. Nende küsimuste vastu võib isikul küll olla huvi, kuid sellest ei tulene veel automaatselt halduskohtusse pöördumise õigust. Iseenesest on õige ka halduskohtu ja ringkonnakohtu järeldus, et kassaatoritel ei ole otsest subjektiivset õigust saada vaidlusalune maatükk just enda kasutusse. Ekslik on aga kohtute seisukoht, et linnamaa kasutusse andmine ei saa üldse puudutada kassaatorite kui rendilepingu osas kolmandate isikute õigusi.
  3. Rendile andmise kord peab avalike huvide kõrval kaitsma ka linna elaniku ja ettevõtja huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse linna poolt eraisikutele pakutavaid kinnistuid ning huvi, et linn ei looks teistele isikutele vara üleandmisega põhjendamatuid konkurentsieeliseid. Seetõttu tuleb Rendile andmise korda tõlgendada selliselt, et ta loob põhjendatult ja isiklikult huvitatud ettevõtjale või muule isikule subjektiivse õiguse nõuda linnalt oma vara kasutusse andmisel Rendile andmise korrast kinnipidamist. Kui rikutud on Rendile andmise korra sätteid, mis kaitsevad lisaks avalikele huvidele ka kassaatorite huve, on rikutud ka kassaatorite õigusi. Kuigi käesolevas asjas piisab halduskohtusse pöördumise õiguse tekkimiseks Rendile andmise korrast tulenevate õiguste väidetavast rikkumisest, peab erikogu vajalikuks märkida, et kaebeõigust ei välistaks ka Rendile andmise korra puudumine või tühistamine. Ettevõtjale linna vara kasutusse andmisega konkurentsieeliste loomine riivab ka Põhiseaduse § 31 lg-s 1 sätestatud ettevõtlusvabadust ja võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet.
  4. Erikogu ei nõustu seisukohaga, et kassaatorite huvi maatükk rendile võtta on käesolevas asjas oletuslik. Kuna kassaatorid on seda huvi nii kohtumenetluses kui ka kohtumenetlusele eelnenud haldusmenetluses korduvalt väljendanud, tuleb nende huvi eeldada. Seda kinnitab ka kassaatorite ettevõtete paiknemine vaidlusaluse kinnistu kõrval. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida korralduse seaduslikkust. IV.
  5. Rendiseaduse § 16 võis olla rendilepingu pikendamise kokkuleppe aluseks nagu väidab vastustaja, kuid see ei ole avalik-õigusliku juriidilise isiku vara kasutusse andmisel ainuke norm, millest tuleb kinni pidada. Linna vara rendilepingu muutmine või pikendamine ei sõltu vaid poolte suvast. Rendiseaduse § 15 lg 2, mille kohaselt rendilepingu tähtaja lõppedes eelistatakse asja uuel rendile andmisel eelmist rentnikku, ei saa olla ainumäärav linnamaa rendilepingu pikendamisel. Ka
  6. detsembril
  7. a rendileping ei saanud vabastada linna kohustusest täita linna vara kasutamist reguleerivaid avalik-õiguslikke norme, sealhulgas Rendile andmise korra sätteid.
  8. Erikogu nõustub kassaatoritega, et avaliku enampakkumise teel sõlmitud rendilepingu hilisem muutmine ei või muuta kogu avaliku enampakkumise protseduuri mõttetuks. See võib kahjustada isikuid, kes muudetud tingimustel oleksid teinud teistsugused pakkumised. Tähtsust ei oma seejuures, kas linn teadis või ei teadnud enampakkumise ajal, et ta kavatseb maarendilepingut pikendada. Käesolevas asjas vaidlustatud korraldus ei puuduta aga ainult
  9. a enampakkumisel osalenud isikuid. Nad ei ole ainsad, kelle huve võib linnavara kasutusse andmise sätete rikkumine kahjustada. Kaks aastat on piisav aeg selleks, et huvi linnamaad rendile saada ja sellega ka õigus nõuda Rendile andmise korrast kinnipidamist on tekkinud ka muudel isikutel peale nende, kes osalesid kunagisel enampakkumisel.
  10. Rendilepingu muutmine Rendile andmise korra p 76 kohaselt ei või toimuda eesmärgiga hoida kõrvale korra muude sätete täitmisest. Kohus ei või linnavara rendilepingu pikendamise õiguspärasuse hindamisel piirduda vaid formaalse kontrolliga. Lepingu muutmisega on selles asjas tegemist vaid vormiliselt. Sisuliselt on lepingupooled tähtaega pikendades saavutanud sama õigusliku tagajärje, mille nad oleks saavutanud kümneks aastaks uue lepingu sõlmimisega. Rendilepingu pikendamine kujutab endast lepingu muutmist Rendile andmise korra p 76 tähenduses vaid juhul, kui lepingut pikendatakse ebaolulise tähtaja võrra. Käesolevas asjas on sisuliselt tegemist maatüki uue kasutusse andmisega ja ringkonnakohus oleks seega pidanud kontrollima, kas vastavaid sätteid on järgitud. Riigikohus ei saa sellele küsimusele hinnangut anda, sest ei esimese ega teise astme kohus pole sellest aspektist lähtudes veel asja läbi vaadanud.
  11. Erikogu ei nõustu kassaatoritega, et kolmandale isikule linna poolt maa kasutusse andmine loob õiguspärase ootuse, et selle tähtaja möödudes korraldatakse kas uus enampakkumine või senine maakasutus lõpetatakse. Maatüki uuesti kasutusse andmine sõltub linna kaalutlusõigusest ja maatükk võidakse kasutusse anda ka otsustuskorras. Samuti võib linn jätta maa enda kasutusse, mis samuti välistab maa kasutusse saamise kassaatorite poolt. See ei välista aga kassaatorite subjektiivseid õigusi, mis vastavalt käesoleva otsuse punktides 23 kuni 25 toodud arutlusele tulenevad Rendile andmise korrast. V.
  12. Nõustuda ei saa kassatsioonkaebuses toodud seisukohaga, et planeeringuala kinnisasjade kasutamist võivad vaidlustada kõik isikud, kes oleksid õigustatud vaidlustama planeeringut. Erisätetest tulenev avalikkuse kaasamine planeerimismenetlusse ja planeeringu vaidlustamise sätted ei mõjuta maa kasutusse andmisega seotud haldusaktide vaidlustamise õigust. Käesolevas asjas ei tulene kassaatoritele täiendavat kaebeõigust PES § 26 lg-st 1, sest pole võimalik eeldada, et nende ettepanekuid vaidlusalust maatükki puudutava planeeringu kehtestamisel ei arvestata või et maatüki andmine AS Volexi kasutusse takistaks planeeringu hilisemat vaidlustamist. Ka ei välista maatüki rendile andmine ärimaana iseenesest selle maa-ala sihtotstarbe muutmist detailplaneeringuga näiteks transpordimaaks. Oma huvide kaitseks võivad kassaatorid taotleda, et nende algatatud planeeringu koostamise ajal kehtestataks vastavalt PES § 15 lg-le 1 ajutine ehituskeeld. Sellise ehituskeelu kehtestamine sõltub omavalitsuse kaalutlusõigusest.
  13. Ka asjaolu, et kassaatorid on ise algatanud vaidlusalust maatükki puudutava detailplaneeringu kehtestamise menetluse, ei anna neile alust eeldada, et planeering sellisel kujul ka kehtestatakse. Seetõttu ei saa nad ka planeeringu algatamisele tuginedes nõuda linnamaa kasutusse andmise keelamist. Planeeringu algatamine üksnes kinnitab, et kassaatorid on ise huvitatud maatüki kasutamisest. Neil on õigus nõuda, et linna asutused arvestaks nende põhjendatud huvidega diskretsiooni teostamisel, kuid nad ei või eeldada, et nende erahuvi kaalub igal juhul üle avalikud huvid ja kolmandate isikute erahuvid.
  14. Planeeringu koostamine kassaatorite tellimuse alusel, planeerimismenetluse kulude kandmine ja planeeringu lähteülesande kinnitamine ei tekita kaitstavat usaldust, et planeering algatatud kujul ka kehtestatakse. See oleks vastuolus planeerimisdiskretsiooni olemusega ja planeerimismenetlusse avalikkuse kaasamise põhimõttega. Kassaatorite tuginemine Lasnamäe Linnaosa Valitsuse
  15. oktoobri
  16. a kirjale, milles kassaatoritele tehakse ettepanek täita tellija funktsiooni Pae tn 76, 78 ja 80 maa-ala detailplaneeringu koostamisel, on seetõttu põhjendamatu. Linnavalitsuse korraldus ei riku seega kassaatorite õigusi planeeringute algatamiseks, planeerimismenetluses osalemiseks ega planeeringu vaidlustamiseks. VI.
  17. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 33 lg 2 ega Avalduste vastamise seaduse § 9 lg 1 ei anna täiendavat õigust kohtusse pöördumiseks, vaid üksnes osundavad

§-st 7 tulenevale üldisele halduskohtusse pöördumise õigusele. Väär on seisukoht, et nimetatud seadustes on fikseeritud erijuhud, millal juba seaduse alusel eeldatakse, et isiku subjektiivseid õigusi ja vabadusi on piiratud.

§ 7

lg 1 ei keela kohalikult omavalitsuselt oma taotlusele keelduva vastuse saanud isikul kohtule kaebust esitamast, kuid sellest sättest tulenevalt ei ole halduskohtul võimalik rahuldada kaebust ilma, et vaidlus kaebaja õigusi puudutaks. 34. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 33 lg-s 2 nimetatud võimalust pöörduda kohtusse tuleb käsitleda koos sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud õigusega pöörduda kohaliku omavalitsuse organi poole. See säte eeldab aga, et kohaliku omavalitsuse haldusaktiga oleks seadusevastaselt kitsendatud pöörduja õigusi. Kuna teise lõike alusel võib kohtusse pöörduda vaid esimeses lõikes sätestatud tunnustele vastav isik, siis peab ka vaidlustatav haldusakt kohtusse pöördumisel rikkuma isiku õigusi. Kassaatorite tõlgenduse kohaselt kujutaks igasuguse taotluse rahuldamata jätmine kohaliku omavalitsuse organi poolt endast juba õiguste või vabaduste piiramist. Seega tekiks igal isikul kohtusse pöördumise õigus igas küsimuses. Selleks piisaks ainult eelnevalt kohaliku omavalitsuse organile taotluse esitamisest. Eriseadusega võib näha ette küll täiendava kaebeõiguse konkreetset liiki vaidluste lahendamiseks, kuid eriseadusega ei saa muuta

§ 7lgst 1 tulenevat regulatsiooni täielikult mõttetuks.

Eeltoodud kaalutlused välistavad ka kassaatorite poolt Avaldustele vastamise seaduse § 9 lg-le 1 antud tõlgenduse. Ka selle sätte alusel võib kohtusse pöörduda vaid siis, kui avaldusele vastamisel või vastamata jätmisel on rikutud isiku õigusi. VII. 35. Kui kohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et kaebaja õigusi puudutav korraldus on õigusvastane, on tal õigus see tühistada ja teha võimaluse korral ettekirjutus korralduse tagasitäitmise kohta (

§ 26lg 1 p 1).

Haldusakti tagasitäitmise ettekirjutusega võib halduskohus teha linnale ettekirjutuse ennistada korralduse andmisele eelnenud olukord, sh ettekirjutuse linnale nõuda maa tagasi linna valdusse ja otsustada uuesti selle kasutusse andmine.

  1. Vaidlustatav korraldus ei ole lahutatav rendilepingu pikendamise kokkuleppest, sest korraldus kujutab endast ühe poole tahteavaldust kokkuleppe sõlmimiseks (vt käesoleva otsuse 19 kuni 20). Seega tuleb vaidlustatud korralduse tühistamisel kontrollida ka Tallinna linna ja AS Volex
  2. detsembri
  3. a kokkuleppe kehtivust. Halduskohtul on volitus tuvastada haldusaktiga seotud lepingu tühisus

§ 26lg 1 p 1 alusel.

Kui teine lepingupool on kaasatud haldusasja läbivaatamisele, siis on see kohtulahend siduv ka temale. TsÜS § 66 lg 2 kohaselt on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Tehing võib olla seaduse või muu õigustloova aktiga vastuolus nii oma sisu kui ka tehingu sõlmimise korra rikkumise tõttu. Seaduse rikkumise olulisuse hindamisel omab tähtsust see, kas rikutud normide eesmärgiks oli vältida vastava sisuga tehingut, nt põhjendamatuid konkurentsieeliseid loovat tehingut. 37. Erikogu peab vajalikuks veel märkida, et halduskohtu poolt haldusakti kontrollimist ei saa välistada ka siis, kui haldusakt pole vormistatud kõiki vorminõudeid järgides. Haldusakt on iga otsustus, mis vastab

§ 4lg 1 tunnustele.

Kui omavalitsusüksuse tahteavaldus lepingu sõlmimiseks reguleerib ka avalik-õiguslikke küsimusi, võib samaaegselt olla tegemist haldusaktiga sõltumata sellest, kas ta on vormistatud kohaliku omavalitsuse organite haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides, protokollilise otsusena või tsiviilõigusliku tahteavaldusena. Juhindudes

§ 72

lg 1 p-st 2 ja § 90 lg-st 2, Riigikohtu erikogu otsustab: Rahuldada AS Lasnamäe-S ja V.A.O. Grupp OÜ kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus haldusasjas nr II-3/381/2000 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tagastada kautsjon. Otsus jõustub teatavaks tegemisest. Uno Lõhmus, Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.