← Eesti

3-2-1-149-01

3-2-1-149-01 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. jaanuaril
  2. a Rain Karmi hagi Eesti Vabariigi vastu omandiõiguse tunnustamiseks erastamisväärtpaberitele ja erastamisväärtpaberite väärtpaberiarvele kandmise kohustamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
  3. detsembril
  4. a Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  5. mai
  6. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/9/
  7. Istungist võtsid osa hageja R. Karm ja kostja esindaja vandeadvokaat Ä. Rodi. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Hagiavalduse kohaselt ostis Martti Link ajavahemikul
  8. august"
  9. september
  10. a erastamisväärtpabereid erinevatelt isikutelt 161 851 EVP krooni väärtuses. Tehingud vormistati rahvakapitali obligatsioonide keskregistris (RKO keskregister), v.a Jekaterina Lilleorult ostetud 19 500 EVP krooni. See tehing jäi vormistamata Tapa Linnavalitsusest andmete esitamise vea tõttu.
  11. septembril
  12. a kandis Martti Link 150 000 EVP krooni oma isa August Lingi rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile (RKO arvestuskaart). Hageja Rein Karm ostis
  13. septembril
  14. a August Lingilt erastamisväärtpabereid 150 000 EVP krooni väärtuses. Tehing vormistati Mustamäe Linnaosa Valitsuses, kuid seda ei registreeritud RKO keskregistris ja seetõttu ei kajastatud Erastamisväärtpaberite Keskregistris. Hageja palus tunnustada omandiõigust erastamisväärtpaberitele 150 000 EVP krooni väärtuses ja kohustada rahandusministeeriumi kandma need hageja väärtpaberiarvele. Tallinna Linnakohtu
  15. veebruari
  16. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tõendab erastamisseaduse (ErS) § 28 lg 3 kohaselt omandiõigust erastamisväärtpaberile nimeline kirje Erastamisväärtpaberite Keskregistris või Eesti Väärtpaberite Keskregistris. AÕS § 81 järgi piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Hageja seda ei tõendanud, sest RKO keskregistri väljavõttes puudub nimeline kirje hageja omandiõigusest ostetud väärtpaberitele. Kanne arvestuskaardil ei tõenda erastamisseaduse kohaselt omandiõigust väärtpaberitele. On tõendatud, et müügitehingut polnud võimalik registreerida, kuna võõrandatav vara ei kuulunud müüjale. Ebaõige on hageja väide, et kostja pidi tehingu registreerima müüja arvel olnud väärtpaberite ulatuses. Kostja ei ole tehingute registreerijana õigustatud muutma tehingute tingimusi, s.h vähendama selle hinda. Hageja ei ole tõendanud, et tema poolt "katteta" väärtpaberite omandamine toimus kostja süül. Kanded RKO arvestuskaardile on tehtud kohaliku omavalitsuse töötaja poolt. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu
  17. mai
  18. a otsusega tühistati linnakohtu otsus tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning uue otsusega tunnustati R. Karmi omandiõigust A. Lingilt
  19. septembril
  20. a omandatud 150 000 EVP kroonile ja kohustati kostjat kandma nimetatud summa hageja EVP arvele. Otsuse põhjenduste kohaselt tõendab keskregistri kirje küll omandiõigust erastamisväärtpaberitele, kui sellest ei tulene, et kirje puudumine tõendaks omandiõiguse puudumist. Kirje puudumine näitab, et riik ei tunnustanud isikutevahelist väärtpaberite võõrandamise tehingut, mitte aga seda, et tehingut ei toimunud. Ebaõige oli kohtu viide erastamisseadusele, kuna see ei reguleeri väärtpaberite omandamist. Kohus ei tuvastanud, et väärtpaberite võõrandamisel oleks rikutud seadust või muud õigusakti. AÕS § 81 kohaselt piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Kuna kostja ei tunnista hageja varalist õigust tema vastu, siis rikub ta sellega hageja õigusi. Vaidlust ei ole selles, et A. Link võõrandas
  21. septembril
  22. a hagejale riigi poolt välja antud tööaastaid 150 000 EVP krooni väärtuses, andes omandi neile üle hagejale. Vaidlus on selles, kas A. Link oli müügilepingu sõlmimisel 150 000 EVP krooni omanik. M. Lingi RKO arvestuskaardil oli vahekokkuvõtte kohaselt enne A. Lingile ülekande tegemist 164 551 EVP krooni, register kajastas aga tööaastaid 145 351 EVP krooni väärtuses. Selles ulatuses sai ta need üle kanda A. Lingile ja viimane omakorda hagejale. Kostja ei viidanud seadusele, mis keelas tal tehinguid arvele võtmast RKO keskregistris registreeritud EVP kroonide ulatuses. Linnakohus leidis, et kostja ei saanud muuta kolmandate isikute vahel sooritatud tehingut. Küsimus ei olnud aga tehingu muutmises, vaid selle täielikus või osalises tunnustamises riigi poolt. Tallinna Linnakohtu
  23. märtsi
  24. a jõustunud otsusega on tuvastatud, et M. Link omandas J. Lilleorult 19 500 EVP krooni. M. Lingi RKO arvestuskaardi kohaselt toimus tööaastate omandamine J. Lilleorult enne nende ülekandmist A. Lingile. Seega olid M. Lingi tööaastad 150 000 EVP krooni väärtuses
  25. septembril
  26. a reaalselt olemas. A. Link ei teinud enne
  27. septembrit
  28. a talle ülekantud tööaastatega tehinguid ja seega kuulus talle sel kuupäeval tööaastaid 162 300 EVP krooni väärtuses, millest ta enamuse võõrandas hagejale. Hageja omandas riigi poolt välja antud tööaastad kehtiva lepingu alusel nende omanikult ja on seega vaidlusaluses summas riigi võlakohustuse omanik. Võlakohustuse tunnustamiseks peab riik registreerima omandatud EVP kroonid hageja väärtpaberiarvel. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus Eesti Vabariik ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule teises koosseisus uueks arutamiseks. Tehingu tegemise ajal reguleeris RKO arvestuskaartide täitmist ning RKO-dega arveldamist Vabariigi Valitsuse
  29. juuni
  30. a määrusega nr 185 kinnitatud rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi täitmise ja eluruumide erastamisel kasutamise juhend. Juhendi kohaselt ei saanud register registreerida tehingut, kui ilmnes, et RKO-sid müünud isikul ei olnud tegelikult registri andmetel summat, mida ostjale üle kanda. A. Lingi arvestuskaardilt nähtub, et ta omandas
  31. septembril
  32. a 150 000 EVP krooni M. Lingilt. M. Link omandas nimetatud summa erinevatelt inimestelt, sh viimase osa J. Lilleorult. Keskregistris viimane tehing ei kajastunud. Ringkonnakohus viitas otsuses Tallinna Linnakohtu
  33. märtsi
  34. a otsusele, tehes järelduse, et A. Lingil oli alates
  35. septembrist
  36. a 150 000 EVP krooni, mida ta sai hagejale müüa. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et otsuses tuvastati, et Tapa Linnavalitsus, kes registreeris J. Lilleoru ja M. Lingi tehingu, ei edastanud kostjale tehingu tegemiseks vajalikku vormi, mille alusel oleks kostja kandnud andmed keskregistrisse. Kostja ei saanud A. Lingi ja hageja tehingut osaliselt tunnustada. Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt ja täielikult ning jättis kohaldamata nimetatud juhendist tulenevad nõuded. Hageja on nõudnud omandiõiguse tunnustamist ja kostja kohustamist kandma erastamisväärtpaberid tema väärtpaberiarvele. Kuna EVP kroonid ei ole kunagi olnud kostja omandis ja ta ei ole neid muul viisil kinni pidanud, siis ei saa kostja neid ka hagejale üle kanda. Kostja ei saa tehingut tunnustada ka A. Lingilt ülekande tegemisega, kuna tema arvel ei ole EVP kroone. Hageja RKO arvestuskaardilt on näha, et ta ostis 150 000 EVP krooni A. Lingilt, kes omakorda oli need ostnud M. Lingilt. A. Lingi RKO arvestuskaardil olevad EVP kroonidel puudub õiguslik kate ehk need on võltsitud. Hageja ei saa nõuda omandiõiguse tunnustamist, vaid kahju hüvitamist. Kuna arvestuskaarte andis välja kohalik omavalitsus, siis kannab vastutust ja hüvitab kahju kohalik omavalitsus. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et Eesti Vabariik ei saa vastutada alamregistri registriandmete sisulise tõesuse, kannete tegemise või tegemata jätmise eest. Rahvakapitali obligatsioonide registri põhimäärusega on vastutus alamregistrite registriandmete sisulise õigsuse eest pandud kohaliku omavalitsuse täitevorganile. J. Lilleoru ja M. Lingi, M. Lingi ja A. Lingi ning A. Lingi ja hageja vahelisi tehinguid ei olnud keskregistril võimalik registreerida, sest andmed alamregistris olid ebaõiged või ei saabunud need keskregistrile üldse. Nimetatud asjaolude eest on vastutav kohalik omavalitsus. Ringkonnakohus mõistis kostjalt ebaõigesti välja 150 000 EVP krooni, kuigi hageja võttis kohtuistungil omaks 19 500 EVP krooni saamise. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusel pidas hageja R. Karm ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon. Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kaebuses ja hageja vastuses toodud seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Küll kuulub apellatsioonikohtu otsus muutmisele, kuna selles ei sisaldu viiteid õigusaktidele, mida kohus kohaldas. Kooskõlas protsessinormidega on apellatsioonikohus tuvastanud, et M. Lingi arvestuskaardil oli A. Lingile ülekande tegemise ajal
  37. septembril
  38. a rahvakapitali obligatsioone 164 551 EVP krooni väärtuses, millest RKO keskregister kajastas rahvakapitali obligatsioone 145 351 EVP krooni väärtuses. Samuti loeti tõendatuks, et enne ülekande tegemist A. Lingile oli M. Link omandanud rahvakapitali obligatsioone ka J. Lilleorult 19 500 EVP krooni väärtuses, mida keskregister ei kajastanud. Seega oli M. Link
  39. septembril
  40. a vähemalt 150 000 EVP krooni väärtuses rahvakapitali obligatsioonide omanik ja kandis need samal päeval üle A. Lingile. Viimane võõrandas
  41. septembril
  42. a tööaastaid 150 000 EVP krooni väärtuses R. Karmile. Seega võõrandas A. Link hagejale seaduslikult väljaantud tööaastaid, tehing toimus kooskõlas kehtinud korraga ning registreeriti Mustamäe Linnaosa Valitsuses. Eelnevast tegi apellatsioonikohus järelduse, et R. Karm omandas
  43. septembril
  44. a A. Lingilt viimasele kuulunud tööaastad 150 000 EVP väärtuses, kuid riik ei tunnusta teda nende omanikuna. Kolleegium märgib, et apellatsioonikohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg-s 4 sätestatule, mis nõuab kohtuotsuses osutamist seadustele, mida kohus kohaldas. Apellatsioonikohus on oma otsust motiveerinud vaid viitega AÕS §-le 81, mis ei reguleeri EVP-de müüki ega nende omandamist. Kolleegium leiab, et esmalt tuleb lahendada küsimus, kas R. Karm sai talle A. Lingi poolt müüdud tööaastate omanikuks. Selle küsimuse lahendamisel tuleb juhinduda väidetava omandamise ajal
  45. a septembris kehtinud seadustest. Seetõttu on asjakohatu kassaatori viide ErS § 28 lg 3 redaktsioonile, mis jõustus alles
  46. detsembril
  47. a. ErS § 28 lg 1 kohaselt on erastamisväärtpaberiks õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks välja antud hüvitusväärtpaberid ja vastavalt eluruumide erastamise seadusele välja antud rahvakapitali obligatsioonid. Erastamisväärtpaber on eriotstarbeline dokument, mis annab omanikule õiguse osta sellel märgitud nimiväärtuse ulatuses erastatavat vara.
  48. augustil
  49. a jõustunud erastamisväärtpaberite võõrandamise seaduse § 1 lg 2 käsitles erastamisväärtpaberi võõrandamisena selle arvestusliku väärtuse täielikku või osalist üleandmist teise isiku omandisse kinkimise, müügi või vahetuse teel ja § 6 lg 1 kehtestas, et erastamisväärtpaberite võõrandamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Tehingu tegemise ajal
  50. septembril
  51. a reguleeris rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastate üleandmist Vabariigi Valitsuse
  52. juuni
  53. a määrusega nr 185 kinnitatud "Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi täitmise ja eluruumide erastamisel kasutamise juhendi" p
  54. Selle punkti kohaselt toimus tööaastate üleandmine üleandja arvestuskaardile kantud tööaastate arvestusliku rahalise väärtuse osalise või täieliku ülekandmisega vastuvõtja arvestuskaardile. Vastava sissekande tööaastate üleandja ja vastuvõtja arvestuskaardi käibetabelisse tegi kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt nimetatud ametiisik, kes pidi kinnitama ülekandetehingu mõlemal arvestuskaardil oma allkirja ja pitseriga. Samas punktis sätestati kohaliku omavalitsuse organi kohustus edastada andmed tööaastate ülekandmise kohta keskregistrile. Õigusaktidest ei tulenenud, et omandiõigus üleantud tööaastatele oleks tekkinud tööaastate üleandmise registreerimisest keskregistris. Seega tuleb nõustuda apellatsioonikohtu järeldusega, et kuna hagejale võõrandati seaduslikult väljaantud tööaastad nende omaniku poolt, sai ta kokkuleppe sõlmimisega tööaastate üleandmiseks ja vastavate kannete tegemisega üleandja ja vastuvõtja arvestuskaardile nende omanikuks. Kassaator pole väitnud, et M. Link oleks ostnud võltsitud tööaastaid E. Talvistelt enne
  55. septembrit
  56. a, mil ta kandis oma arvestuskaardilt tööaastad 150 000 EVP väärtuses üle A. Lingile, kes võõrandas need
  57. septembril
  58. a hagejale. See, et M. Lingi arvestuskaardile võidi hiljem kanda väljaandmata või ebaseaduslikult väljaantud tööaastaid, ei mõjuta seaduslikult väljaantud tööaastate omandamist hageja poolt. Seega omandas hageja seaduslikult väljaantud tööaastad 150 000 EVP krooni väärtuses, kuid kostja ei tunnusta tema omandiõigust. Apellatsioonikohtu otsuse resolutsioon on vastavuses TsÜS § 112 lg 2 p-des 1 ja 5 sätestatuga. Kohtuotsuse täitmine on võimalik rahandusministri
  59. mai
  60. a määrusega nr 36 kinnitatud "Erastamisväärtpaberitega arveldamise juhendi" V peatükis sätestatud parandusarvelt nimetatud juhendi p-s 32 sätestatud alustel. Kui keegi on kostjale õigusvastaselt kahju tekitanud või tema arvel alusetult vara omandanud, on kostjal nõue selle isiku vastu. Sellest ei olene aga R. Karmi hagi rahuldamine. Juhindudes TsMS §-st 362 p 5, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  61. mai
  62. a otsust muuta põhjenduse osas. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.