3-1-1-124-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril
2. a 3-1-1-124-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi vaatas
3. detsembril
4. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. T. süüdistuses KrK § 100 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. T., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik
5. V. T. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 100 järgi selles, et ta
6. veebruaril
7. a kella 22.30 paiku tulistas haavlitega laetud jahipüssist IZ27 läbi elutoa purustatud aknaklaaside kaks lasku, põhjustades lasuvigastusega aknast umbes kahe meetri kaugusel viibinud A. K. surma.
8. Viljandi Maakohtu
9. augusti
10. a otsusega tunnistati V. T. süüdi KrK § 104 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust. 2.
11. Maakohus leidis, et V. T. poolt toime pandud tegu vastab kuriteo koosseisule KrK § 104 järgi, so tapmine hädakaitse piiride ületamisel. Otsuse motiivide kohaselt tekkis hädakaitseseisund vahetult peale seda, kui kannatanu oli sõitnud ootamatult kohtualuse elukohta, kus tagus vastu kohtualuse maja aknaid ja ust, ning ähvardades tapmise ja maja maha põletamisega, nõudis sisselaskmist või kohtualuse väljumist. Maakohtu otsuse kohaselt oli kannatanu käitumine, mis seisnes kohtualuse pidevas ähvardamises ja vägivaldses kavatsuse tungida elumajja, õigusvastane ja kujutas endast ühiskonnaohtlikku rünnet. Selle tõrjumiseks tegutses kohtualune hädakaitseseisundis, kuid ületas selle piire. Kohtualune ei saanud olukorda teadmatuse tõttu õigesti hinnata ega erutusseisundi tõttu oma tegevuse tagajärgi igakülgselt ette näha. Kohtualusel puudus tulistades tahtlus A. K.-st tappa ja ta tulistas selleks, et joobes kannatanu lõpetaks lõhkumise ja ähvardamise. Hädakaitse piire ületades valis kohtualune aga olukorrale mittevastava kaitsevahendi. Tulirelvast läheda maa pealt inimese suunas tulistades põhjustas V. T. A. K. surma ründe iseloomule ja ohtlikkusele mittevastavalt.
12. Viljandi Maakohtu otsuse peale esitas prokurör apellatsioonprotesti ja kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut apellatsioonkaebuse. 3.
13. Apellatsioonprotestis taotleti maakohtu otsuse tühistamist, kohtualuse süüditunnistamist KrK § 100 järgi ning rangema karistuse mõistmist. Protesti kohaselt eeldab hädakaitseseisund kaitsja enese või teiste isikute vastu suunatud ühiskonnaohtlikku rünnet, mis peab vahetult ja reaalselt ähvardama. Kohtualuse hoovi sõitmist ja majja sisselaskmise nõudmist ei saa lugeda hädakaitseseisundi tekkimise momendiks. 3.
14. Apellatsioonkaebuses paluti tühistada maakohtu otsus karistuse mõistmise osas ning asendada reaalne vabadusekaotus tingimusliku vabadusekaotusega kohtualuse halva tervisliku seisundi ning hooldatavate olemasolu tõttu.
15. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
16. oktoobri
17. a otsusega rahuldati apellatsioonprotest osaliselt, apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus tunnistas V. T. süüdi KrK § 100 järgi ning mõistis talle karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. 4.
18. Ringkonnakohus leidis, et mitte igasuguse ühiskonnaohtliku ründega ei saa põhjendada hädakaitseseisundi olemasolu. Kohtualune ei viibinud jahipüssist tulistades hädakaitseseisundis. Ringkonnakohtu arvates ei andnud välisuksele tagumine ja akna lõhkumine V. T.-le alust arvata, et A. K. püüaks reaalselt tungida tema elamusse ning ohustada tema ja ta perekonna elu ja tervist. Samuti ei ole tuvastatud, et A. K. oleks üritanud täide viia ähvardust maja põlema panna. V. T.-l puudus ringkonnakohtu arvates mõistlik alus arvata ähvarduste täideviimist ka seetõttu, et kannanu ja kohtualune olid ammused tuttavad. Menetlus Riigikohtus
19. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus. 5.
20. Kassaator on seisukohal, et süüdimõistetu oli hädakaitseseisundis, kuna tegemist oli reaalse ühiskonnaohtliku ründega V. T. ja tema perekonna vastu. Ründe käigus tagus joobes kannatanu süüdimõistetu välisust, lõhkus akna, ähvardas tappa ja maja põlema panna. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et kannatanu oli joobnuna vägivaldne ning sündmuste toimumise ajal ka süüdimõistetu peale vihane. Ründe olemasolule viitab ka see, et kannatanu saabus süüdimõistetu üksikult asuva elamu juurde öösel kella 22.30 paiku. 5.
21. Kassaator peab ebaõigeks ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt puudus kannatanul reaalne võimalus läbi aknaavause majja tungida. Kassaatori arvates ei jõudnud kannatanu aknaklaasi rohkem lõhkuda ja sisse tungima asuda seetõttu, et süüdimõistetu tulistas. 5.
22. Kassatsioonkaebuse kohaselt süüdimõistetu ei teadnud, kuidas tegutseb vägivaldne kannatanu, ning kuna väljas oli pime, ei olnud võimalik kannatanut jälgida. Seetõttu viibis V. T. hädakaitseseisundis. 5.
23. Kassaatori arvates on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt läheda maa pealt tulistamine viitab V. T. tahtlusele põhjustada kannatanu surm. Tegelikult ei mõelnud süüdimõistetu üldse tagajärgedele, vaid soovis lihtsalt sissetungijat hirmutada.
24. Riigikohtu istungil toetasid V. T. ja tema kaitsja kassatsioonkaebust. Prokuröri arvates ei kuulu kaebus rahuldamisele.
25. Kuulanud ära menetlusosalised, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kuulub tühistamisele kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. 7.1 Erinevalt ringkonnakohtust leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et V. T. tegutses hädakaitses. Hädakaitseseisund eeldab vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet " seega algab ta ajahetkest, mil luuakse eelseisva ründe vahetu oht. Kriminaalõiguse teoorias ja praktikas on omaksvõetud seisukoht, et rünnatav ei pea ootama hetkeni, mil hakatakse reaalselt kahjustama tema õigushüvesid (nt rünnatav ei pea ootama hetkeni, mil teda lüüakse). Vahetust käsitletakse neis situatsioonides n.ö ettevalmistava staadiumi viimase etapina, mis vahetult eelneb katsele. Selline lähenemine on põhjendatav kaalutlusega, et potentsiaalselt rünnatavalt isikult ei saa nõuda pikemat ootamist, kuna see asetaks ta liialt suurde ohtu. Seega tuleb vahetu ründena vaadelda ka käitumist, mis küll veel mingit õigust ei riku, kuid võib selleks rikkumiseks koheselt muutuda. 7.2 Ringkonnakohus on nõustunud maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega. Nii on tõendamist leidnud, et
26. veebruari
27. a õhtul sõitis alkoholijoobes A. K. kohtualuse elukohta, räuskas tema kodu hoovil, purustas maja akna ning tagus vastu välisust. Sellega kaasnesid ka ähvardused V. T. ja tema perekonna aadressil ning ähvardus panna maja põlema. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et võimaliku hädakaitse situatsiooni tunnustamiseks ei tule vaadelda mitte ainult konkreetselt enne tulistamist toimunut, vaid ka sellele eelnenud sündmuste käiku. Nii on tõendatud, et samasisuliste ähvardustega pöördus A. K. V. T. poole ka juba eelmisel päeval ning sama päeva õhtupoolikul. Kriminaalkolleegiumi hinnangul oli V. T.-l sellises situatsioonis täielik alus karta reaalset ohtu enda perekonnale ja varale " nagu juba öeldud, paneks sellises situatsioonis reaalse, tegeliku ründe ootamine isikule ebamõistliku koorma, mida õiguskorral pole reaalne isikult oodata. Seda enam, et aknaklaasi lõhkumisega oli rünne juba sisuliselt alanud ja ründe lõppemist enne tulistamist ei ole tuvastatud. 7.3 Ringkonnakohus on otsuse motiveerimisel leidnud, et mitte igasuguse ühiskonnaohtliku ründega ei saa põhjendada hädakaitseseisundi olemasolu, sest see tooks kaasa ründaja põhjendamatu andmise rünnatava meelevalla alla. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub sellise motivatsiooniga osaliselt - tegemist on hädakaitsetegevuses hädakaitse piiride küsimusega, mitte aga hädakaitse kui sellise välistatavusega. Nii on näiteks tõepoolest hädakaitseõigus hädakaitseprovokatsioonide korral piiratud, kuid ta pole absoluutsena välistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ongi praegusel juhul tegemist hädakaitse piiride ületamise juhuga. 7.4 Hädakaitse piiride analüüsimisel tuleb leida vastus kaitse nõutavuse kohta, st tuleb vaadelda kõiki asjaolusid, eriti ründaja tugevust, ohtlikkust ja rünnatava kaitsevõimalusi. Põhimõtteliselt on rünnataval õigus valida temale kättesaadav kaitsevahend " ka tulirelv " mis lubab eeldada ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinkohal vajalikuks rõhutada aga järgmist. Hädakaitse kui üldosaline lubav klausel õigustab ründaja õigushüvede kahjustamist, st õiguslikult on aktsepteeritav temale ka surmavate vigastuste tekitamine tulirelvaga, kuid see võib olla vaid kaitse viimaseks vahendiks. Tulirelva eluohtliku kasutamise osas on õigusteooria esitanud järgmised nõuded. Esmalt tuleb ründajat tulirelva võimaliku kasutamisega hoiatada või teha hoiatuslask ning alles seejärel, ründe jätkumise korral, on lubatud tulistada ründaja pihta " ehk siis lubatud on sellised kaitsevahendid, mis kaitse seisukohalt pole kaheldavad ning teisalt jälle ei ületa asjatult ründe ohtlikkust ja intensiivsust. Need piirangud ei kehti küll juhul, kui pärast hoiatuslasku poleks rünnataval enam võimalik rünnakut eemale tõrjuda, st sellistel juhtudel pole kohustus valida säästvamat vahendit. Praegusel juhul sellise situatsiooniga aga tegemist polnud, seega pidanuks V. T. kaitsetegevust alustama hoiatuse või hoiatuslasuga. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub siinkohal ringkonnakohtu poolt tuvastatuga, et V. T. esimene lask ei ole käsitatav hoiatuslasuna. 7.5 Ringkonnakohus on leidnud, et tulistades A. K. poole läheda maa pealt tulirelvast, möönis kohtualune surma saabumise võimalust ühena võimalikest tagajärgedest ning tegutses seega kaudse tahtlusega (II kd lk 132-133). Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub selle seisukohaga, kuid leiab, et objektiivsest küljest vastab V. T. käitumine tapmisele hädakaitse piiride ületamisel. Olukorras, kus ründaja paljakäsi tagus vastu ust ja lõi katki aknaklaasi, ei olnud proportsionaalne kasutada ründe tõrjumiseks tulirelva ja ilma hoiatuseta tulistada ning tappa ründaja. V. T. poolt valitud ja kasutatud kaitsevahend ületas asjatult ründe iseloomu, intensiivsust ja ohtlikkust ega vastanud reaalsele olukorrale ja seetõttu on tegemist hädakaitse piiride ületamisega, s.o kuriteoga KrK § 104 mõttes. 7.6 Riigikohtu kriminaalkolleegium peab võimalikuks teha antud kriminaalasjas ise uus otsus, saatmata seda tagasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus, sest ei ole vaja täiendavalt tõendeid koguda või neile antud hinnangut muuta.
28. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
29. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
30. oktoobri
31. a otsus V. T. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 100 järgi.
32. Süüdi tunnistada V. T. KrK § 104 järgi ning mõista talle karistuseks üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust.
33. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
34. Välja mõista V. T.-lt kohtukulu 1734 krooni ja 60 senti kaitsjatasu näol riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
35. jaanuaril
36. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Ott Järvesaar, Lea Kivi