Obsah (4)

§ 2§ 18§ 38§ 49

3-3-1-1-02 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 23. jaanuaril 2002 A. Asi kassatsioonkaebuse läbivaatamine riigi poolt aktsiaseltsile üleantud eluruumi erastamise asjas Riigikohtu halduskolleegium kooss

§ 2

järgi võis omanikuks olla füüsiline isik, juriidiline isik, kohalik omavalitsus või riik, kusjuures eristati omandivormidena eraomandit, juriidilise isiku omandit, munitsipaalomandit ja riigi omandit. Sama seaduse § 14 kohaselt oli eraomand füüsilisele isikule kuuluv vara.

§ 18

alusel võis juriidiline isik olla omanik vaid seaduses ettenähtud juhul, kusjuures omanikuks võis olla kooperatiiv, ühiskondlik organisatsioon ja liikumine, usuühing ja usuühingute ühendus, rendiettevõte ja sihtfond. Seadusega võis ette näha ka muid omanikuks olevaid juriidilisi isikuid. Juriidilise isiku omand ei olnud

järgi eraomand.

§ 38

lg 2 järgi võis riigi omandi üleminek teistele omanikele toimuda üksnes seadusega kindlaksmääratud alustel ja korras.

§ 49

alusel võis asutada ettevõtteid, mille vara ühised omanikud olid Eesti Vabariik või tema kodanik või juriidiline isik koos mõne teise riigi või tema kodaniku või juriidilise isikuga, samuti rahvusvahelise organisatsiooni või kodakondsuseta isikuga. Sellisel juhul oli tegemist ühiste omanike kaasomandiga, kui ettevõtte asutamisdokumentides ei olnud ette nähtud teisiti. Kaasomand oli vastavalt

§-le 39 lg 2 selline ühine omand, milles igale omanikule kuuluva osa suurus oli kindlaks määratud. Kohtud ei ole põhjendanud, miks nad ei tõlgendanud üleandmislepingut kooskõlas

§ga

1. Tallinna Halduskohtu seisukoht, et vaidlusalune eluruum on alates
2. detsembrist 1992 aktsiaseltsi Eesti Telefon omandis, ei ole veenev.
3. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi
4. juuli
5. a otsuse "Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest" punktiga 1 peatati ajutiselt riigiettevõtete põhikirjafondi kuuluva riigi varaga kõik tehingud, mis põhjustasid selle vara omandivormi muutmise. Erandina lubati teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamist, kui nende ettevõtete vara väärtus põhikirjafondis ei ületanud 500 000 rubla. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
6. juuni
7. a otsuse ""Omandireformi aluste seaduse" rakendamise kohta" punktiga 11 kehtestati, et Ülemnõukogu Presiidiumi
8. juuli
9. a otsus ei laiene väliskapitali osalusega ühisettevõtete asutamisele põhi- ja käibevahendite paigutamisel ettevõtte algkapitali Eesti Vabariigi Valitsuse loal. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
10. augusti
11. a otsusega "Riigi- ja munitsipaalvara erastamise tingimuste ja korra kehtestamise kohta" anti Vabariigi Valitsusele õigus enne õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise väärtpaberite ja rahvakapitali obligatsioonide väljaandmist erastada
12. aastal 30 ettevõtet, mille vara bilansimaksumus on üle 600 000 krooni. Sama otsusega kehtestati erastamise tingimused ja kord. Korra punkti 8 järgi võis erastamise objektiks olla nii ettevõtte kui ka selle struktuuriüksuse tervikvara, ettevõtte aktsiad ning ettevõtte likvideerimisel tema põhi- ja käibevara. Punkti 9 kohaselt pidi erastatavate objektide nimekirja kinnitama riigivara puhul Riigivaraameti nõukogu ja punkt 14 nägi ette, et erastamine võis toimuda vara (sealhulgas aktsiate) enampakkumise või aktsiate müügi teel börsireeglite järgi. Korra mõtte kohaselt oli erastatava vara omandiõiguse ülemineku aluseks ostu-müügileping. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
13. augusti
14. a otsuse täitmiseks võttis Eesti Vabariigi Valitsus
15. oktoobril 1992 vastu määruse nr
16. Selle määruse punktide 2, 4 ja 9 järgi pidi riigi vara erastamise korraldajaks olema üldjuhul riigiettevõte "Eesti Erastamisettevõte". Erastamise korraldaja võis vastava lepinguga volitada ka teisi ettevõtteid läbi viima erastamist. Erastamise ostumüügilepingutele pidi aga müüjana Eesti Vabariigi nimel alla kirjutama riigiettevõtte "Eesti Erastamisettevõte" direktor või tema poolt volitatud asetäitja. Tallinna Halduskohus ei ole välja selgitanud, kas, millal ja millisel õiguslikul alusel toimus riigiettevõtte "Eesti Telekommunikatsioonid" valduses olnud riigi vara omandiõiguse üleminek aktsiaseltsile Eesti Telefon.
17. Üleandmislepingu sõlmimise ajal kehtis Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seadus. Selle seaduse § 3 lg 1 järgi oli erastamise objektiks eluruum, mis oli Eesti Vabariigi või kohaliku omavalitsusüksuse omanduses, olenemata sellest, missuguse juriidilise isiku tiitlipärases valduses (bilansis) see oli. Riigile kuuluva eluruumi erastamisel oli vastavalt sama seaduse §-le 6 p 1 kohustatud subjektiks ettevõte, kelle tiitlipärases valduses (bilansis) oli see eluruum. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
18. mai
19. a otsuse "Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse rakendamise kohta" punktiga 1 kehtestati, et erastamise objektiks on ka mitmele omanikule kuuluvad eluruumid, millest maksumuse järgi kuulub riigile või kohalikule omavalitsusüksusele (või neile kokku) rohkem kui 50 %. Kohtud ei ole välja selgitanud, kas vaidlusalune eluruum oli erastamise objekt vastavalt Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seadusele. Eesti Vabariigi Valitsuse
20. augusti
21. a määrusega nr 225 kinnitatud riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise korra punktiga 2 sätestati, et kui üürnik ei soovi eluruumi omandada, jääb see riiklikku või munitsipaalomandusse või erastatakse eelnimetatud seaduse § 4 lg 3 kohaselt füüsilisele isikule. Korra punktiga 9 sätestati, et isikud, kes soovivad eluruumi osta, peavad esitama eluruumi erastamise kohustatud subjektile (elamuekspluatatsiooniorganisatsioonile, asutusele või ettevõttele), kelle bilansis elamu on, vormikohase avalduse. Avalduse esitamise tähtaega kindlaks ei määratud.
22. mail 1993 vastu võetud Eluruumide erastamise seaduse § 6 lg 3 järgi oli eluruumide erastamisel kohustatud subjektiks ühisesse omandisse kuuluvate elamute puhul, mille üheks omanikuks oli riik või kohalik omavalitsus, seda elamut haldav ettevõte, asutus või organisatsioon. Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada põhjusel, et asja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud on jäetud välja selgitamata ja kohtuotsused on õiguslikult ebapiisavalt põhjendatud. HKMS § 25 lg 4 järgi peab kohus otsuse tegemisel ka tuvastama olulised asjaolud ja otsustama, millist seadust või seaduse alusel antud haldusakti tuleb asjas kohaldada. TsMS §-des 227 lg 1 ja 231 lg 4 on sätestatud kohtuotsuse põhjendatuse nõue. Selles haldusasjas on kohtud oluliselt rikkunud kohtumenetluse neid norme. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg 1 p 5 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Andrus Asi kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
23. juuli
24. a otsus haldusasjas nr II3/245/01 ja Tallinna Halduskohtu
25. märtsi
26. a otsus haldusasjas nr 3-299/01 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Tagastada kautsjon. Otsus jõustub
27. jaanuaril 2002 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel