3-1-1-3-02

KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril 2002 3-1-1-3-02 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Ott Järvesaar vaatas
2. jaanuaril
3. a. toimunud avalikul kohtuistungil läbi Juri Stroganovi erikaebuse Viru Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a. määruse peale, millega tühistati Narva Linnakohtu
6. juuli
7. a. otsus kohtualuste Juri Stroganovi ja Aleksandr Kono"i suhtes täies ulatuses ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Narva Linnakohtule. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Juri Stroganovi kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik
8. Narva Linnakohtu
9. juuli
10. aasta otsusega tunnistati Juri Stroganov süüdi KrK § 101 p-de 2, 5 ja 7; § 15 lg 2 ja § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; ning § 203 lg 1 järgi. Sama kohtuotsusega tunnistati Aleksandr Kono" süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 140 lg 2 punktide 1 ja 2; § 101 punktide 2, 5 ja 7 ning § 203 lg 1 järgi. J. Stroganov tunnistati KrK § 140 lg 2 punktide
11. 2 ja 3 järgi ja A. Kono" KrK § 140 punktide 1 ja 2 järgi süüdi selles, et nad
12. juulil
13. a. kesköö paiku, olles joobeseisundis, grupis koos veel ühe mehega Narva raudteejaama lähedasel väljakul nõudsid võõra vara hõivamise eesmärgil Vassili Utkinilt raha ja teisi esemeid ning lõid teda seejuures rusikatega näkku, kuid kuritegu lõpule viia ei saanud, kuna kannatanul õnnestus põgeneda. KrK § 101 punktide 2, 5 ja 7 järgi tunnistati J. Stroganov ja A. Kono" süüdi selles, et nemad, olles alkoholijoobes, läksid
14. juuli
15. a. ööl vastu
16. juulit 2000 koos veel ühe isikuga mahajäetud hoonesse aadressil Narva Vaksali 20 ja hakkasid ilma mingi põhjuseta tapmise eesmärgil peksma sealviibivaid Viktor Aleksejenkovi ja Vassili Gussakovi. Peksmise tulemiks oli V. Aleksejenkovi ja V. Gussakovi surm. Süüdistuskokkuvõtte kohaselt oli isikuks, kellega koos J. Stroganov ja A. Kono" eelpoolnimetatud kuriteod toime pani, Jevgeni Saffran, kelle suhtes aga olid kriminaalasja materjalid eraldatud iseseisvaks menetluseks põhjusel, et ta varjas end uurimise eest ja oli kuulutatud tagaotsitavaks.
17. Narva Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse kohtualune J. Stroganov ja tema kaitsja Igor Belugin, samuti A. Kono" ja tema kaitsja Kaido Kooga.
18. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitas riigiprokurör Elo Kungla kohtule taotluse mitte alustada kriminaalasja sisulist arutamist, vaid tühistada Narva Linnakohtu otsus kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule. Prokuröri arvates seisnes kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine selles, et advokaat I. Belugin oli varem osalenud kriminaalmenetluses kahtlustatava J. Saffrani kaitsjana. J. Saffran oli andnud üksikasjalikke ütlusi kahe isiku tapmise kohta J. Stroganovi, A. Kono"i ja tema enda poolt, samuti kõigi nende kolme poolt V. Utkini suhtes kuriteo toimepanemise kohta. Hilisemal kohtueelsel uurimisel osales advokaat I. Belugin juba J. Stroganovi kokkuleppelise kaitsjana ja kohtus oli ta J. Stroganovi määratud kaitsjaks. Riigiprokurör rõhutas, et olulised vastuolud J. Saffrani ja J. Strogfanovi ütlustes võimaldavad rääkida nende huvide lahknemisest.
19. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et prokuröri taotlus on põhjendatud ja tühistas
20. novembri 2001 a määrusega Narva Linnakohtu
21. juuli
22. aasta otsuse kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, mida ei ole võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada ning saatis kriminaalasja uueks arutamiseks Narva Linnakohtule. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt võib vastavalt KrMK § 36 lõikele 4 olla ühel kaitsjal mitu kaitsealust ainult sel juhul, kui nende huvid ei ole vastuolus. Käesoleval juhtumil ilmnes ringkonnakohtu arvates J. Saffrani ja J. Stroganovi huvide vastolu juba
23. juulil ja
24. augustil 2000, mil J. Saffran rääkis sellest, et nemad kolmekesi J. Stroganovi osalemisel tapsid kaks inimest, J. Stroganov väitis aga, et pärast peksmist lahkusid väidetavad ohvrid sündmuskohalt elusatena. Viru Ringkonnakohus märkis, et vaatamata kirjeldatud huvide konfliktile alustas advokaat I. Belugin
25. septembril
26. a J. Stroganovi kaitsmist. Kuna kohtuliku arutamise käigus eitas J. Stroganov juba täielikult osavõttu mingisugusegi kuriteo toimepanemisest, väites, et mehed tappis J. Saffran, asus Ringkonnakohus seisukohale, et I. Belugin kaitses kahte isikut, kelle huvid olid ilmselges vastuolus. Ringkonnakohtu arvates ei oleks sellises situatsioonis uurija tohtinud lubada I. Beluginil vaatamata vastavale kokkuleppele J. Stroganovi kaitsta, kohtul aga ei olnud õigust määrata I. Beluginit J. Stroganovi kaitsjaks. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium pidas vajalikuks lisada, et on võimatu ette kujutada, mil moel saavad olla kaitstud J. Saffrani huvid tema kinnipidamise puhul, kui kriminaalasjas ilmnenud vasturääkivuste juures kaitseb nii J. Saffrani kui ka J. Stroganovit üks ja sama isik. Menetlus Riigikohtus
27. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
28. novembri
29. a. määruse peale esitas J. Stroganov erikaebuse, taotledes määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. J. Stroganov leiab, et kaitsja I. Belugini osavõtt kriminaalasjast tema kaitsjana ei ole mingil määral tema kaitseõigust rikkunud. Kui I. Belugini eemaldamist taotletakse vaid J. Saffrani poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise eesmärgil, siis sellega halvendatakse oluliselt tema kaitseõigust, rõhutab J. Stroganov. Samuti märgib erikaebuse esitaja, et KrMK § 242 lg 1 p 3 ei näe ette kohtuistungil kohtu alla andmata kahtlustatava ütluste avaldamist ning kuna J. Saffrani suhtes on kriminaalasi eraldatud, siis ei ole mingeid takistusi I. Belugini osavõtuks kriminaalasjast tema kaitsjana. Kuna kohtu alla on antud vaid kaks kohtualust, ei oma viited J. Saffranile mingit õiguslikku tähendust.
30. Riigikohtu istungil esitatud seletuses märkis J. Stroganovi kaitsja kõigepealt seda, et kõnealuse kriminaalasja menetlemisel puudub igasugune võimalus avaldada J. Saffrani poolt kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana antud ütlusi, sest J. Saffran ei ole ei kohtualune ega ka mitte tunnistaja. Edasiselt märkis kaitsja, et kuigi esmapilgul näib, et J. Stroganovit kaitsma asudes rikkus advokaat I. Belugin Advokatuuriseaduse § 44 lg-s 4 sätestatud keeldu, ei ole see tegelikult siiski nii. Kriminaalasi J. Stroganovi ja A. Kono"i süüdistuses ei ole enam sama asi, kus osales kahtlustatavana ka J. Saffran. Samas möönis kaitsja, et Eesti Advokatuuri headest tavadest lähtuvalt oleks I. Belugin võinud käsitletaval juhul pigem hoiduda J. Stroganovi kaitsmisest. Prokurör leidis, et erikaebus ei ole põhjendatud ja see tuleks jätta rahuldamata ning vaidlustatud kohtumäärus tuleks jätta muutmata.
31. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja ning prokuröri seletused, leiab, et puudub alus erikaebuse rahuldamiseks. 7.1 Põhiseaduse § 21 lg-s 1, EÕIK art 6 lg 3 p-s "c" ning KrMK § 18 lg-s 1 sätestatu kohaselt kehtib Eesti kriminaalmenetluses kaitseõiguse tagamise põhimõte. See põhimõte on suunatud eeskätt kriminaalmenetluse käigu eest vastutavatele ametiisikutele: uurijale, prokurörile ja kohtule kuid Advokatuuriseaduse § 3 p-st 5 tulenevalt ka Eesti Advokatuurile. Strasbourg'i Kohtu praktikas on asutud seisukohale, et riik peab süüdistatavale tagama sellise õigusabi, mis on praktiline ja efektiivne ning mitte lihtsalt teoreetiline ja illusoorne. Ka KrMK § 18 lg-s 2 rõhutatakse kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate subjektide - uurija, prokuröri ja kohtu kohustust tagada kaitseõigus. 7.2 Asjaolu, et kaitseõiguse tagamise põhimõte tähendab eeskätt kriminaalmenetluse käigu eest vastutavatele ametiisikute ja nende kaudu riigi vastavat kohustust, ei võimalda nõustuda erikaebuses esitatud seisukohaga, et kaitseõiguse tagatuse küsimus on vaid kaitsealuse ja tema kaitsja vahekorra küsimus. Seega ei saa J. Stroganovi väite pinnalt, et advokaat I. Belugini osavõtt kriminaalasjast tema kaitsjana ei ole mingil määral tema kaitseõigust rikkunud, teha veel mingit järeldust selle kohta, kas kõnealuse kriminaalasja menetlemisel on rikutud kaitseõiguse tagamise põhimõtet või mitte. 7.3 Üheks kaitseõiguse tagamise põhimõtte realiseerimise vahendiks on KrMK § 20 lg-s 2 ja § 36 lgs 4 ning Advokatuuriseaduse § 44 lg-s 4 sätestatud reegel, et samal kaitsjal on keelatud samas asjas kaitsta vastandlike huvidega isikuid. On täiesti ilmne, et ükski inimene, sealhulgas ka mitte kaitsja ei saa samas asjas võrdselt efektiivselt esindada vastandlikke huvisid, ei saa tagada, et sel juhul oleks õigusabi mõlemale kaitsealusele praktiline ja efektiivne. Erinevalt erikaebuses, aga ka kaitsja poolt Riigikohtu istungil märgitust, on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et termin "sama asi" ei peegelda siinjuures mitte kitsalt menetlusõiguslikku mõistet vaid asetleidnud kuriteosündmust kogu tema terviklikkuses. See tähendab et samaks asjaks vastandlike huvidega isikute sama kaitsja poolt kaitsmise keelu mõttes tuleb lugeda ka n.ö põhiasjast KrMK § 118 alusel eraldatud kriminaalasja. 7.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et küsimus sellest, kas kohus oli õigustatud J. Stroganovi ja A. Kono"i süüdistusasja menetlemisel avaldama J. Saffrani poolt kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana antud ütlusi, ei saa olla käesoleva erikaebemenetluse esemeks. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1, § 65 lg-le 3 ning §-le 76 Riigikohtu kriminaalkolleegium m ä ä r a s:
32. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
33. novembri
34. a. määrus Juri Stroganovi ja Aleksandr Kono"i süüdistusasjas jätta muutmata.
35. Erikaebus jätta rahuldamata.
36. Mõista Juri Stroganovilt välja riigituludesse
37. 10 kr (üks tuhat ükssada viisteist krooni kümme senti) kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtus. Kohtumäärus jõustub
38. jaanuaril 2002 ega ole edasi kaevatav. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg