3-3-1-3-02 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. veebruaril 2002 Elvi Almre kassatsioonkaebuse läbivaatamine Maareformi seaduse § 22 lg 4 p 5 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus T

§-s 2 p

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati Tartu Halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti E. Almre kaebus rahuldamata. Asi lahendati kirjalikus menetluses kohtuistungit korraldamata. Ringkonnakohus leidis, et kuna Maareformi seadus ega Maa enampakkumisega erastamise kord ei defineeri põllumajandusliku tootmisega tegeleja mõistet, siis on põhjendatud lähtuda kuni
4. novembrini 2000 kehtinud Põllumajandussaaduste ja

§-s 2 p 3 defineeritud põllumajandustootja mõistest. Kaebuse esitaja tegelemine põllumajandusliku tootmisega ei ole tõendamist leidnud. Tuludeklaratsiooni esitamise nõue ei riku kaebuse esitaja õigusi. E. Almre poolt esitatud tuludeklaratsioonist nähtub, et ta ei ole saanud põllumajanduslikust tootmisest tulu ega teinud ka kulutusi sellises mahus, mis võimaldaks tema tegevust lugeda põllumajanduslikuks tootmiseks. Seepärast oli enampakkumise läbiviimise komisjoni otsus mitte lubada E. Almrel enampakkumisel osaleda õige ja põhjendatud. Eksitavaks pidas ringkonnakohus Tartu Halduskohtu väidet, et vaidlustatud aktides viidatud MRS § 231 ei kuulunud kohaldamisele. Vaidlustatud aktide sisust nähtub, et tegelikult kohaldati seaduse õiget sätet ja redaktsiooni. E. Almre esitas 25. oktoobril 2001 kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale või teisele ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt: Ringkonnakohus on rikkunud HKMS § 37 lg 1 nõudeid, sest apellant ja teised protsessiosalised ei ole kohtule teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Enampakkumise ajal kehtinud Maareformi seaduse redaktsioon ei defineerinud põllumajandusliku tootmisega tegeleja mõistet. Ringkonnakohus on selle mõiste määratlemisel alusetult juhindunud siis kehtinud Põllumajandussaaduste ja -

§-st 2 p

1. Vastavalt Maa enampakkumisega erastamise korra punktile 25 tuli erastamisel osalemiseks esitada õiend füüsilisest isikust ettevõtja registreerimise kohta ja punktiga 27 keelati täiendavate nõuete kehtestamine. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kaebuse esitaja tegelemine põllumajandusliku tootmisega ei ole tõendamist leidnud. Asjakohane ei ole ringkonnakohtu väide, et kaebuse esitaja deklareeritud ettevõtluse kulud on liiga väikesed. Ringkonnakohus tegi sellest asjaolust alusetult järelduse, et tegemist ei ole põllumajandusliku tootmisega. Viljandi maavanema kirjalikus vastuses ei nõustuta kassatsioonkaebusega ning leitakse, et ringkonnakohus ei ole menetlusõigust rikkunud ja on õigesti kohaldanud materiaalõigust. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht
2. HKMS § 37 lg 1 alusel võib ringkonnakohus lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses kohtuistungit korraldamata, kui kohus on saatnud apellatsioonkaebuse ärakirja protsessiosalistele ja selgitanud nende seisukoha apellatsioonkaebuse kohta ning protsessiosalised on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Põhjendatud on E. Almre väide, et ringkonnakohus on rikkunud HKMS § 37 lg 1 nõudeid, sest tema ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. E. Almre kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele ei ole märgitud, kas ta soovib kohtuistungist osa võtta, kuigi HKMS § 33 lg 5 järgi tuleb märkida vastuses ka see, kas protsessiosaline soovib kohtuistungist osa võtta. Seega on tegemist juhtumiga, kus kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud, sest asi lahendati ja tehti uus otsus kirjalikus menetluses. Järelikult on toimunud HKMS § 45 lg 1 p 2 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumine, ja HKMS § 64 lg 3 alusel kuulub ringkonnakohtu otsus igal juhul tühistamisele.
3. Kohaldamisele kuuluva Maareformi seaduse § 22 lg 4 p 5 kuni
4. märtsini 1999 kehtinud redaktsiooni järgi sai piiratud enampakkumisel osta põllumajandus-, metsa- ja sihtotstarbeta maad äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb erastatava maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega. Mõiste "põllumajandusliku tootmisega tegelemine" oli määratlemata.
5. märtsil 1999 jõustus Maareformiseaduse muutmise seadus, mille §-ga 1 lg 2 muudeti Maareformi seaduse § 22 - muuhulgas tunnistati § 22 lg 4 p 5 kehtivuse kaotanuks ja täiendati Maareformi seadust uute paragrahvidega: "§ 231 Vaba põllumajandusmaa erastamine või kasutusvaldusesse andmine" ja "§ 232 Vaba metsamaa erastamine". Maareformiseaduse muutmise seaduse §-ga 2 lg 1 sätestati, et kui maa enampakkumisega erastamine on algatatud enne selle seaduse jõustumist, viiakse erastamine lõpule seni kehtinud alustel ja korras. Seega tuli antud asjas Maareformi seaduse § 22 lg 4 p 5 kohaldamisel juhinduda selle sätte kehtivuse aegsetest alustest ja korrast, tõlgendades vastavalt ka määratlemata õigusmõistet "põllumajandusliku tootmisega tegelemine".
6. Vabariigi Valitsuse
7. novembri
8. a määrusega nr 268 kinnitatud Maa enampakkumisega erastamise kord nägi ette, et maa, millele ei ole ostueesõigusega erastamise taotlusi, erastatakse Maareformi seaduse §-s 22 lg 4 nimetatud isikute olemasolu korral piiratud enampakkumisel. Sellel viisil korraldatud erastamisel said Korra punkti 7 alusel osaleda ka äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjad, kes olid erastatava maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil alaliselt elanud vähemalt viimased kolm aastat ning tegelesid põllumajandusliku tootmisega. Füüsilisest isikust ettevõtjad pidid Korra punkti 25 järgi lisama erastamise avaldusele ka õiendi enda registreerimise kohta. Korra punkti 41 alusel ei võinud kirjalikus enampakkumises osaleda pakkumised, mis ei saabunud tähtajaks või ei vastanud kehtestatud nõuetele või enampakkumise teates esitatud tingimustele. Selles haldusasjas ei ole ringkonnakohus tuvastanud, et E. Almre pakkumised ei vastanud enampakkumise teates esitatud tingimustele. Ringkonnakohus leidis, et E. Almre ei võinud enampakkumises osaleda, kuna ei ole leidnud tõendamist tema tegelemine põllumajandusliku tootmisega.
9. Ringkonnakohus on asunud ekslikule seisukohale, et Maareformi seaduse ja Maa enampakkumisega erastamise korra mõiste "isik, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega" on samasisuline, kui kuni
10. novembrini 2000 kehtinud Põllumajandussaaduste ja -

s defineeritud mõiste "põllumajandustootja". Põllumajandustootja on nimetatud seaduse § 2 p 3 järgi isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist. Tulu saamise tingimus tähendaks, et põllumajanduslik tootmine on kestnud vähemalt niikaua, et tootmistsükkel võimaldaks vastavat kaupa müüa. Arvestada tuleb sedagi, et põllumajandusliku tootmise eripära tõttu mõnel perioodil tulu puudub. Neil põhjustel ei ole põllumajandustootja mõiste maa erastamisel kasutatav, sest Maareformi seaduse ja Maa enampakkumisega erastamise korra kohaldamisele kuuluv redaktsioon ei näinud ette, et õigustatud subjektiks on üksnes selline põllumajandusliku tootmisega tegelev isik, kes on saanud põllumajanduslikust tootmisest tulu. Alusetu on ka ringkonnakohtu seisukoht, et tuludeklaratsioonis deklareeritud väikeste kulude tõttu ei saa põllumajanduslikku tegevust pidada põllumajanduslikuks tootmiseks. Selline seisukoht ei tulene ei Maareformi seaduse ega Korra kohaldamisele kuuluvast redaktsioonist.

1. Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi
2. mai
3. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-18-00 peab maavanem protesti läbivaatamisel tegema kindlaks, kas piiratud enampakkumisel osaleja vastab MRS §-s 22 lg 4 p 5 sätestatud tingimustele, s.h ka, kas ta tegeleb põllumajandusliku tootmisega. Põllumajandusliku tootmisega tegelemine on taime- ja loomakasvatus eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi. Ainuüksi tulu, kulu või põllumajandussaaduste kui kauba puudumisest ei olnud õige teha järeldust, et isik ei tegele põllumajandusliku tootmisega Maareformi seaduse ja Korra kohaldamisele kuuluva redaktsiooni mõttes. Menetlusnormi olulise rikkumise ja MRS § 22 lg 4 p 5 ebaõige kohaldamise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg 1 p 2 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Elvi Almre kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a otsus haldusasjas nr 2-3-137/2001 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tagastada kautsjon. Otsus jõustub
6. veebruaril 2002 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann