3-1-1-1-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. veebruaril
2. a. 3-1-1-1-02 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Ott Järvesaar vaatas
3. jaanuaril
4. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja D. J. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi ning R. J. süüdistuses KrK § 101 p 3, § 195 lg 2 ja § 204 lg 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa D. J. ja R. J. kaitsja vandeadvokaat Artur Umuršadjants ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik
5. D. J. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 195 lg 2 järgi selles, et ta
6. veebruaril
7. a õhtusel ajal olles alkoholijoobes peksis huligaansel ajendil mitmel korral - sõiduautos, X paekaldal ja K.-l A.-l S.-ut rusikatega vastu pead ja nägu ning jalgadega vastu keha, tekitades kannatanule kergeid kehavigastusi.
8. R. J. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 101 p-de 3 ja 7 ning § 195 lg 2 järgi selles, et ta
9. veebruaril
10. aastal õhtusel ajal olles alkoholijoobes peksis huligaansel ajendil kolmel korral - X paekaldal, K.-l ja V.-A. taga metsas A. S.-ut rusikate ja jalgadega vastu pead, keha ja nägu ning lõi sealsamas metsas tahtliku tapmise ja teise kuriteo varjamise eesmärgil kannatanule mitmeid kordi noaga rinda, mille tagajärjel kannatanu suri. R. J. anti kohtu alla süüdistatuna ka KrK § 204 lg 3 järgi selles, et omades kahte kehtivat halduskaristust joobes juhtimise eest, juhtis ta
11. mail
12. a taas mootorsõidukit alkoholijoobes.
13. Kohtla-Järve Linnakohtu
14. septembri
15. a otsusega tunnistati D. J. süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta kuus kuud vabadusekaotust. R. J. tunnistati süüdi KrK § 101 p 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks üheksa aastat vabadusekaotust; § 195 lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks kaks aastat vabadusekaotust; § 204 lg 3 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust ning võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus kaheks aastaks. Kohus mõistis lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest üheksa aastat vabadusekaotust ning mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kaheks aastaks. Sama otsusega tunnistati süüdi veel S. K. KrK § 195 lg 2 ja § 181 järgi, kuid tema suhtes ei ole kassatsioonkaebust esitatud. 3.
16. Linnakohus leidis, et R. J. hakkas autosse istunud talle vähe tuttava kannatanu kallal väljamõeldud põhjusel norima, kannatanu ise ei solvanud, ähvardanud, ega esitanud mingeid nõudmisi. Juba autos hakkas D. J. talle tundmatut kannatanut peksma, eesmärgiga teda autos hoida. Kohtualused viisid kannatanu vastu tema tahtmist linnast välja, rünnates kannatanu õigusi ja huvisid ning rikkudes ühiskondlikku korda. Kohus leidis, et kasutades kannatanu suhtes julma vägivalda, panid kohtualused toime kuritahtliku huligaansuse. 3.
17. Linnakohus tegi kindlaks, et R. J.-il tekkis kavatsus kannatanu tappa pärast peksmist K.-l. Tapmise kavatsusest ja eesmärgist teist kuritegu varjata rääkis ta ka D. J.-le ja S. K.-le. Ta ütles mõlemale, et nad võivad lahkuda, kui soovivad, kuid kumbki ei lahkunud. Kohus leidis samas, et kohtualune ei ole tapmist toime pannud eriti piinaval viisil, kuna tapmismomendil ei olnud kannatanul erilisi piinu, vaid ta suri "oki tagajärjel.
18. Kohtla-Järve Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualused D. J. ja R. J. ning nende kaitsja vandeadvokaat Artur Umuršadjants.
19. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis
20. oktoobri
21. aasta kohtuotsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on oma otsust piisavalt motiveerinud ning kvalifitseerinud kohtualuste teod õigesti ja mõistnud karistuse õigesti, lähtudes igaühe poolt toimepandu raskusest. Menetlus Riigikohtus
22. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud D. J. ja R. J. 6.
23. D. J. taotleb Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks läbivaatamiseks saatmist teises kohtukoosseisus. Kassaator palub oma tegevuse ümber kvalifitseerida § 113 järgi, kuna ta ei peksnud kannatanut huligaansel ajendil, vaid oma venna ja kannatanu vahelise konflikti ning solvamise tõttu. Peksmine leidis aset inimtühjas kohas ning seega ei rikutud ka avalikku korda. Kuna peksmise tagajärjel sai A. S. vaid kergeid kehavigastusi, siis pandi toime § 113 järgi kvalifitseeritav tegu. Kui Riigikohus peaks leidma, et tema teod on õigesti kvalifitseeritud § 195 lg-e 2 järgi, palub kassaator end tingimisi karistusest vabastada või vabadusekaotuse tähtaega lühendada. 6.
24. R. J. taotleb oma kaebuses Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks läbi vaatamiseks saatmist teises kohtukoosseisus. Kassaator leiab, et kuna kehavigastusi tekitati kannatanule inimtühjas kohas, siis sellega ei rikutud avalikku korda ning tegemist ei olnud huligaansusega. Lisaks sellele on kohus vääralt käsitlenud tema ühtset tegu eraldi huligaansuse ja tapmisena. Tema tegu oli ühtne reaktsioon kannatanu ebaseaduslikule tegevusele. Kuna tema tegudel A. S. suhtes ei olnud faktilist vahet ei ajalises ega ka asukoha mõttes, siis vastab tema terviklik käitumine hoopis KrK § 100 koosseisu tunnustele.
25. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebusi nendes toodud motiividel. Prokurör palus jätta kohtuotsused muutmata.
26. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
27. oktoobri
28. a kohtuotsus on seaduslik ega kuulu tühistamisele. Kohtuotsustega on tuvastatud, et A. S. peksti kokku neljal korral, kusjuures viimasel korral oli peksjaks R. J. üksi, kes seejärel lõi kannatanut ka mitmel korral noaga, mille tagajärjel saabus surm. Need episoodid olid üksteisest eraldatud nii ajaliselt kui ruumiliselt ning kohtud on õigesti tuvastanud, et tegemist on erinevate kuritegudega, mis pandi toime erinevatel motiividel. Seetõttu ei saa R. J.-i käitumist kogumis hinnata kui tahtlikku tapmist vaid tema eelnev käitumine - kannatanu peksmine jalgade ja kätega tuleb kvalifitseerida eraldi.
29. Kohtla-Järve Linnakohtu
30. septembri
31. a kohtuotsuses on põhjalikult analüüsitud kohtualuste ütluste dünaamikat ning nende muutumist eeluurimise erinevatest etappidest kuni kohtuistungil antud ütlusteni. Kohus on nõuetekohaselt avaldanud kohtualuste poolt asja menetlemise erinevates staadiumides antud ütlused, neid võrrelnud, toonud välja vastuolud nende vahel, kõiki tõendeid vastavalt KrMk §-le 50 hinnanud ning sellest lähtuvalt tuvastanud sündmuse faktilised asjaolud ning kohtualuste tegutsemise motiivid. Ringkonnakohus on nende põhistustega nõustunud ning leidnud, et kuriteod pandi toime esimese astme kohtu poolt tuvastatud asjaoludel ning motiividel.
32. Riigikohtul puudub vastavalt AKKS § 65 lg-le 4 õigus tuvastada faktilisi asjaolusid, so. alama astme kohtute poolt tuvastatud asjaolusid ümber hinnata. Kriminaalkolleegium nendib, et need asjaolud tuvastati ranges vastavuses kriminaalmenetluse normidega ning lisab alljärgnevat. Kui tegu on toime pandud isiklikul motiivil, võib see olenevalt konkreetsetest asjaoludest kasvada üle huligaansuseks vaid siis, kui see toimus avalikus kohas. Ning vastupidi, huligaansel motiivil ning ajendil toimepandud tegu ( soovist tühisel, otsitud ettekäändel, mis ei põhine kehtival õiguskorral, väljendada lugupidamatust kaasinimese või õiguskorra vastu tervikuna) ei eelda avalikku kohta. Seega kohtute poolt tuvastatud asjaoludel - tegemist ei olnud isiklike suhete klaarimisega - on huligaansuse koosseis täidetud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
33. oktoobri
34. a kohtuotsus D. J.-i, R. J.-i ja suhtes muutmata, kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
35. veebruaril
36. a ega ole edasikaevatav. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg