3-1-1-11-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. veebruaril
2. a. 3-1-1-11-02 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Ilvest vaatas
3. jaanuaril
4. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja T. U. süüdistuses KrK § 1151 lg 1, § 128 lg 1 ja § 195 lg 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa T. U. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik
5. Tartu Maakohtu
6. oktoobri
7. a otsusega mõisteti T. U. süüdi ja teda karistati KrK § 195 lg 2 järgi vabadusekaotusega 1 aastaks, § 128 lg 1 järgi arestiga 2 kuuks ning § 1151 lg 1 järgi vabadusekaotusega 3 aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti talle 3 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi katseajaga 3 aastaks. Maakohtu otsusest nähtub, et T. U.-le karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuritegude raskust ja laadi. Vastutust raskendava asjaoluna võttis kohus arvesse kuriteo toimepanemist alkoholijoobes. Vastutust kergendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Kohtuotsuses märgiti, et T. U. on varem kriminaalkorras karistamata, halduskaristusi on kaks. AS R. ja OÜ R. poolt antud iseloomustused on positiivsed. KrK § 47 sätete kohaldamisel võttis kohus arvesse T. U. isikut. Samuti seda, et kuritegude toimepanemisest on möödunud palju aega, kannatanud ei taotlenud reaalse vabadusekaotusliku karistuse kohaldamist ning T. U.-i arutatavad õiguserikkumised on esmakordsed.
8. Tartu Prokuratuuri prokurör Marju Persidskaja palus oma apellatsioonprotestis Tartu Maakohtu
9. oktoobri
10. a otsuse tühistada osas, millega T. U. vabastati karistuse kandmisest KrK § 47 sätete alusel. Apellant palus mõista kohtualusele karistuseks 3 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust reaalselt.
11. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
12. novembri
13. a otsusega tühistati maakohtu otsus T. U.-i suhtes KrK § 47 sätete kohaldamise osas. Kriminaalkolleegium ei nõustunud kohtuotsuse motiividega, millega maakohus põhistas KrK § 47 sätete kohaldamist. Kohtuotsuses märgiti, et karistusest vabastamisel KrK 47 sätete alusel tuleb eelkõige arvestada teo toimepanemise tehiolusid ja siis süüdlase isikut ning kaaluda, kas vabadusekaotuse ärakandmine kohtualuse poolt on otstarbekas või mitte. T. U. pani toime 4 kuritegu, millega kaasnes vägivald või sellega ähvardamine. Raskendava asjaoluna on tuvastatud teo toimepanemine alkoholijoobes, kergendavaid asjaolusid ei ole. Pärast kuritegude toimepanemist on T. U.-i ühel korral karistatud halduskorras. Ringkonnakohus märkis, et karistusest vabastamisse isikute suhtes, kes on oma vägivaldsete tegudega korduvalt alandanud kaasinimeste väärikust, tuleb suhtuda ettevaatlikult. Vastupidisel juhul võib tekkida oht vägivalla levikule ühiskonnas. Menetlus Riigikohtus
14. Süüdimõistetu T. U. esitas kassatsioonkaebuse, milles ta palub Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. novembri
16. a otsuse tühistada ning jõustada talle maakohtu otsusega mõistetud karistus. 4.1 Kassaator leiab, et ringkonnakohus on rikkunud kriminaalseadust ning mõistnud talle karistuse, mis on vastuolus KrK §-de 20 ja 36 sätetega ning kohtupraktikaga. Süüdimõistetu peab vajalikuks rõhutada, et kuritegude toimepanemisest on möödunud neli aastat. Samuti seda, et kannatanud ei taotlenud reaalse vabadusekaotusliku karistuse mõistmist. T. U. selgitab, et on elanud õiguskuulekat elu, mida soovib ka jätkata. Maakohtu otsusega mõistetud karistus on kassaatori arvates küllaldane ning täidab eripreventiivset eesmärki hoida ära tema poolt kuritegude toimepanemist edaspidi. 4.2 Veel märgib I. U., et ringkonnakohtu väide, et ta on süüdi tunnistatud kahes kuritahtliku huligaansuse episoodis, ei ole õige, sest ta mõisteti maakohtu poolt ühes huligaansuse episoodis õigeks, teises episoodis aga vähendas kohus süüdistuse mahtu. 4.3 Kassaator viitab oma kaebuses Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-129-97 väljendatud seisukohale, et kohtuotsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus, kui karistuse mõistmisel on täpselt juhindutud KrK § 36 sätetest ja kohtu siseveendumusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles ringkonnakohtu kohtuotsuse tühistamist kassatsioonkaebuses toodud motiividel ning prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, leidis:
17. Riigikohus nõustub kassaatori väitega selle kohta, et Tartu Ringkonnakohtu
18. novembri
19. a kohtuotsuse motiveerivas osas sisaldub faktiviga. Nimelt on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et Tartu Maakohtu
20. oktoobri
21. a kohtuotsusega on T. U. talle esitatud süüdistuses
22. aprillil
23. a Elvas X tänavas asuvas Y Pubis A. P. suhtes toimepandud huligaansuses õigeks mõistetud. Selles osas ei ole kohtuotsust apelleeritud ning seega ei olnud see episood ringkonnakohtus asja arutamise objektiks. Seega on ebaõige ringkonnakohtu kohtuotsuse motiveerivas osas esitatud seisukoht, et T. U. on toime pannud kaks kuritahtliku huligaansuse episoodi ning et ta on toime pannud neli kuritegu. Selles osas tuleb ringkonnakohtu kohtuotsusesse teha täpsustus, kuid see ei ole iseenesest kohtuotsuse muutmise aluseks.
24. Asjaolu, et kuriteo toimepanemisest on möödunud pikk ajavahemik, ei too seaduse mõtte kohaselt iseenesest kaasa nõuet vabastada süüdlane tingimisi talle mõistetud karistuse kandmisest. Käesolevas asjas on kuriteod toime pandud
25. a suvel. Kohtusse on kriminaalasi saadetud
26. a jaanuaris. Tartu Maakohus on kriminaalasja määranud kuulamisele 13 korral, kuid kohtuotsuseni on jõutud alles
27. oktoobril
28. a. Kriminaalasja arutamise edasilükkamine on kaheksal korral toimunud kohtualuse mitteilmumise, tema haiguse, tema kaitsja haiguse või nende poolt esitatud taotluste rahuldamise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et sellistel asjaoludel ei ole kuritegude toimepanemisest möödunud aeg määravaks kriteeriumiks, otsustamaks karistusest tingimisi vabastamist.
29. Kassaatori viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile 3-1-1-129-97 ei ole korrektne ning ei ole käesoleva kaasuse puhul kohaldatav. Viidatud lahendis asus Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et asja kassatsiooni korras läbi vaadates võib kohus üksnes kontrollida, kas karistuse mõistmisel alama astme kohtus on täpselt ning ammendavalt järgitud karistuse mõistmist reguleerivaid Kriminaalkoodeksi sätteid. T. U. süüdistusasjas aga toimus karistuse muutmine mitte kassatsiooni- vaid apellatsioonimenetluse käigus. Apellatsioonikohtul erinevalt kassatsioonikohtust on seaduse järgi õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid - muuhulgas ka neid asjaolusid, mis vastavalt KrK §-dele 20 ja 36 kuuluvad tuvastamisele ning hindamisele karistuse mõistmisel. Seega ei ole ringkonnakohus - leides, et T. U. suhtes KrK § 47 kohaldamine ei ole põhjendatud - mitte rikkunud kriminaalmenetluse põhimõtteid, vaid kasutanud talle AKKS §-ga 19 ning KrMK §-ga 50 antud pädevust. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 43 lg-st 2, § 63 p-st 5 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Muuta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
30. novembri
31. a kohtuotsuse motiveerivat osa ning konstateerida, et T. U. on Tartu Maakohtu
32. oktoobri
33. a kohtuotsuse kohaselt toime pannud ühe kuritahtliku huligaansuse ning kokku kolm kuritegu, mille kõigiga kaasnes vägivald või sellega ähvardamine. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu
34. novembri
35. a kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kassatsioonkautsjon tagastada kassaatorile. Kohtuotsus jõustub
36. veebruaril
37. a ega ole edasikaevatav. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg