3-1-1-10-02

KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. veebruaril 2002 3-1-1-10-02 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas
2. jaanuaril
3. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi U. M. haldusõiguserikkumise asja HÕS § 96 lg 1 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja Maano Saareväli. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt andis U. M.
5. märtsil
6. a mootorsõiduki juhtimise üle juhtimisõiguseta ja alkoholijoobes O. Š.-le. Sellega rikkus U. M. Liikluseeskirja §-des 77 ja 78 sätestatut ning pani toime HÕS § 96 lg 1 järgi kvalifitseeritava haldusõiguserikkumise. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna komissar Tõnis Sulu
7. aprilli
8. a otsusega määrati U. M.-le selle haldusõiguserikkumise eest HÕS § 96 lg-e 1 alusel karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine kaheteistkümneks kuuks. Selle otsuse peale esitas U. M. Tallinna Linnakohtule kaebuse, milles palus nimetatud otsus tühistada ja haldusõiguserikkumise asja menetlus lõpetada haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu.
9. Tallinna Linnakohtu
10. juuni
11. a otsusega jäeti U. M. kaebus rahuldamata. Kohus pidas põhjendamatuks kaebuses toodud väidet, nagu puudunuks
12. aprilli
13. a otsuses viide rikutud õigusakti sättele. Nimetatud otsuses on märgitud, et U. M. rikkus LE §-de 77 ja 78 nõudeid, pannes sellega toime HÕS § 96 lg-s 1 kirjeldatud haldusõiguserikkumise. Kohus nõustus, et käesoleva haldusõiguserikkumise asja arutamisel ei ole järgitud menetlustähtaegu, kuid leidis samas, et tegemist ei ole sellise olulise menetlusnormide rikkumisega, mis tooks kaasa otsuse tühistamise. Kohus ei lugenud
14. aprilli
15. a otsuse tühistamise aluseks ka väidet, et otsuses ei ole märgitud, milliseid kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid arvestati karistuse määramisel. Kohus märkis, et haldusõiguserikkuja isikut ja vastutust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid arvestatakse karistuse määramisel, kuid HÕS-i § 266 lg 2 ei nõua, et otsuses oleksid need asjaolud eraldi ära märgitud.
16. Linnakohtu otsuse peale esitas U. M. apellatsioonkaebuse, milles paluti linnakohtu otsuse tühistamist ja haldusõiguserikkumise asja menetluse lõpetamist.
17. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
18. oktoobri
19. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et linnakohtu seisukohad on piisava põhjalikkusega motiveeritud ja ei pidanud vajalikuks neid korrata. Küll aga rõhutas kohtukolleegium, et
20. aprilli
21. a otsuses haldusõiguserikkumise asjas on täielikult täidetud HÕS § 266 lg 2 nõuded ning otsuses on selgesõnaliselt kirjas, milliseid õigusnorme U. M. rikkus. Tehes viite Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-3-4-96, nõustus ringkonnakohus ka linnakohtu seisukohaga, et menetlustähtaegade rikkumine ei ole oluline menetlusnormide rikkumine, mis tooks endaga kaasa otsuse tühistamise. Kohtukolleegium tõdes samas, et õigusselguse printsiibist lähtudes võiks haldusõiguserikkumise otsuses olla fikseeritud, mida konkreetselt on karistuse mõistmisel arvestatud vastutust kergendavaks või raskendavaks asjaoluks, kuid leidis ühtlasi, et ka see ei anna alust otsuse tühistamiseks, kuna HÕS § 266 lg 2 nende asjaolude äramärkimist ei nõua. MENETLUS RIIGIKOHTUS
22. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas U. M. esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol kassatsioonkaebuse, milles palutakse linna-ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Kassaator taotleb uue otsuse tegemist, millega tühistataks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
23. aprilli
24. a otsus haldusõiguserikkumise asjas ning lõpetataks menetlus U. M. haldusõiguserikkumise asjas. 5.1 Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohtu
25. aprilli
26. a otsuses ei ole märgitud õigusaktide sätteid, mida U. M. rikkus. Kassaatori hinnangul pidanuks need sätted sisalduma mitte ainult tuvastatud asjaolude kokkuvõttes, vaid ka otsuse resolutiivosas. Praegusel juhul on otsuse resolutiivosas ära toodud üksnes karistamise alus viitega HÕS § 96 lg-le
27. 5.2 Kassaator viitab ka sellele, et seadusandja on sätestanud haldusõiguserikkumise asjade menetlemise tähtajad. Seaduse täitmine on aga kohustuslik ja eriti tuleb seda nõuda avalikku võimu teostavatelt isikutelt. Praegusel juhul on kohus aga seadnud ametiisiku sisuliselt seadusest kõrgemale. Selle alusel leiab kassaator, et Riigikohus peaks muutma halduskolleegiumi otsuses haldusõiguserikkumise asjas nr 3-3-3-4-96 väljendatud seisukohta. 5.3 Kaebuses leitakse, et HÕS § 266 lg 2 küll ei nõua, et otsuses oleksid eraldi märgitud haldusõiguserikkuja isikut iseloomustavad ja vastutust raskendavad ning kergendavad asjaolud, kuid nende asjaoludega arvestamise nõue tuleneb HÕS § 24 lg-st
28. Kassaator on seisukohal, et arvestada tuleb HÕS-i üldosa sätteid, vastasel korral jäävad üldosas sätestatud põhimõtted kohaldamata. Samuti nähtub ringkonnakohtu otsusest, et karistuse määranud isik on karistuse määramisel arvestanud vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning süüdlase isikut, kuid ei ole neid eraldi välja toonud. Kassaator väidab, et kui karistuse määranud isik märkis erinevalt HÕS § 266 lg-s 2 sätestatust otsuses, et ta arvestas vastutust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid, siis tuleb need asjaolud õigusselguse printsiibist lähtuvalt otsuses ka välja tuua.
29. Kassatsioonkaebusele on esitanud vastulause Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakond. Vastulauses väidetakse, et haldusõiguserikkumise asja menetlemisel ei ole rikutud menetlusnorme, mis tooks endaga kaasa otsuse tühistamise ning seega puudub alus otsuse tühistamiseks ning menetluse lõpetamiseks.
30. Riigikohtu istungil taotles Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.
31. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud haldusõiguserikkumise asja materjalidega, leiab, et kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
32. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et õigusselguse printsiibist lähtudes peaks haldusõiguserikkumise otsuses olema fikseeritud, mida konkreetselt on karistuse mõistmisel arvestatud vastutust kergendavaks või raskendavaks asjaoluks. Kuigi vastutust kergendavate või raskendavate asjaolude väljatoomata jätmine ei ole iseenesest alus otsuse tühistamiseks, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et käesolevas asjas on see aluseks karistuse kergendamiseks. Nagu nähtub haldusõiguserikkumise asja materjalidest, O. Š., kellele U. M. oli üle andnud sõiduauto juhtimise, ei juhtinud autot mitte tänaval, vaid majadevahelisel tühermaal (platsil), kus praktiliselt liiklus puudus. Seega ei ohustanud ta teisi liiklejaid. U. M. töötab Tallinna Autobussikoondise AS-s linnaliinide bussijuhina ja juhtimisõiguse äravõtmine jätab ta ilma elukutsest ning töökohast. Samas iseloomustatakse teda töökohast täpse ja kohusetundliku töötajana, kes tunneb hästi tehnikat ja hoiab seda. Tal puuduvad kehtivad halduskaristused. Neid vastutust kergendavaid asjaolusid arvesse võttes leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et U. M.-le mõistetud karistust tuleb kergendada. Muus osas ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele ja Riigikohtu kriminaalkolleegium, nõustudes eelnevates kohtuotsustes toodud põhjendustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Juhindudes HÕS § 24 lg-st 2, § 311 lg-st 2, § 324 lg 1 p-st 3, § 325 lg-st 1 ja § 327 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras:
33. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
34. oktoobri
35. a otsus, Tallinna Linnakohtu
36. juuni
37. a otsus ja Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna komissari Tõnis Sulu
38. aprilli
39. a otsus U. M.-le HÕS § 96 lg 1 järgi karistuse määramise osas.
40. Karistada U. M.-i HÕS § 96 lg 1 järgi rahatrahviga kaheksakümmend trahviühikut (4800 krooni).
41. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja kassatsioonkautsjon 800 krooni tagastada. Kohtumäärus jõustub
42. veebruaril
43. a ega ole edasikaevatav. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher