3-1-1-9-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. veebruaril 2002 3‑1‑1‑9‑02 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas
2. jaanuaril
3. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R.V. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p‑de 1, 2 ja 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R.V. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik
4. R.V. tunnistati Harju Maakohtu
5. augusti
6. a otsusega süüdi KrK § 139 lg 2 p‑de 1, 2 ja 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks viis kuud vabadusekaotust. Vastavalt KrK § 47 sätetetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi katseajaga üheks aastaks. Sama otsusega tunnistati süüdi ka A.V. ning R.E., kuid nende osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud. Sama otsusega mõisteti A.V-lt ja R-V.lt solidaarselt kannatanu K.L. kasuks välja kuriteoga (vargus ja lõhkumine) tekitatud kahju 11 600 krooni. R.V. tunnistati süüdi selles, et
7. a märtsis tungis ta koos A.V-ga akna klaasplokkide lõhkumise teel Harjumaal K vallas K.L. sigalasse ja varastas sealt 5 elektrimootorit, 6 laelampi ja alumiiniumkaablit, mille väärtus kokku oli 8900 krooni. Lõhkumisega tekitati kannatanule varaline kahju 2700 krooni. Veel mõisteti R.V. süüdi selles, et
8. märtsil
9. a tungis ta varguse eesmärgil ja koos R.V-ga ja R.E-ga samasse sigalasse, kuid kuritegu jäi lõpule viimata, sest ta peeti kohapeal kinni.
10. Kohtualune R.V. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Harju Maakohtu eeltoodud otsuse täies ulatuses tühistada, sest kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust. Apellant ei nõustunud sellega, et kohus tuvastas K.L. omandiõiguse varale üksnes kannatanu ja tunnistaja suuliste ütlustega. Kirjalikud tõendid vara kuulumise kohta puudusid. Käesolevas asjas on isik, kellele vargusega kahju tekitati, tuvastamata.
11. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
12. oktoobri
13. a otsusega jäeti Harju Maakohtu
14. augusti
15. a kohtuotsus muutmata ja R.V. apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Vastupidiselt apellandile leidis ringkonnakohus, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kriminaalkolleegium nõustus esimese astme kohtu seisukohaga, et vara kuuluvust saab tõendada ka kannatanu ning tunnistajate ütlustega, mida käesolevas asjas ka tehti. Kriminaalkolleegium märkis, et süüdimõistetud võtsid õigeks elektrimootorite, laelampide ja alumiiniumkaabli varguse. Ringkonnakohtu hinnangul on apellandi väide, et kriminaalasjas puudub kannatanu, alusetu ega tulene kindlakstehtud asjaoludest. Menetlus Riigikohtus
16. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. oktoobri
18. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu R.V. kaitsja vandeadvokaat Arvo Junti, kes taotleb R.V. süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator ei nõustu kohtute seisukohaga, et ehitise, käesoleval juhul sigala, ja selles paiknenud esemete omandiõiguse tuvastamiseks piisab kannatanu ja tunnistajate ütlustest. Siinkohal viitab kassaator Riikliku Hooneregistri pidamise põhimääruse §‑le 8, mis sätestab, et ehitise omandiõiguse määratlemise aluseks on registrikanded. Kaitsja märgib, et Harju Maavalitsuse Hooneregistritalituse ning Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti kirjalikud teatised (tl 111 ja 112) kinnitavad, et K.L-le ei kuulu ehitisi ega kinnisvara Harjumaal K vallas. Kassaator leiab, et registreerimisele kuuluva vara omandiõiguse tuvastamine suuliste ütluste põhjal on ebapiisav. Väidetavalt ei ole kohtud usaldusväärselt tuvastanud, kellele kuulus see vara, mida kõnesoleva vargusega kahjustati.
19. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas R.V. kaitsja vandeadvokaat J. Aland kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. Prokurör taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.
20. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Kriminaalasja juurde lisatud õiendid (tl 111 ja 112) kinnitavad tõepoolest, et K.L-le ei kuulu kinnisvara Harju maakonnas K vallas. Seega on kõnealune sigala käsitletav vallasvarana, mis on K.L. valduses. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg-s 1 sätestatu kohaselt loetakse vallasasja valdaja oma valduse ajal selle vallasasja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Sellisest - valdaja omanikuks lugemise presumptsioonist on lähtutud igati põhjendatult ka käesoleva kriminaalasja menetlemisel ja seetõttu on kuriteoga tekitatud kahju õigesti mõistetud välja K.L. kasuks. Ülaltoodu alusel, juhindudes AKKS § 63 p‑st 1 ja § 65 lg‑st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
21. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. oktoobri
23. a kohtuotsus R.V. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p‑de 1, 2 ja 3 järgi muutmata ning kassatsioonkaebus rahuldamata.
24. Välja mõista R.V-lt 1115 krooni ja 10 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
25. veebruaril
26. a ega kuulu edasikaebamisele. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher