3-1-1-123-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. jaanuaril 1998. a. Riigikohtu üldkogu koosseisus: eesistuja Jaano Odar ning liikmed Tõnu Anton, Henn Jõks, Jüri Ilvest, Lea Kalm, Eerik Kergand

§ 165lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualune M. M., tema kaitsjad vandeadvokaat Uno Lõhmus ja vandeadvokaat Jaan Tedder ning riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. M. M. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 165 lg 1 järgi selles, et tema M. M. advokaadibüroo vandeadvokaadina andis

1. novembril
2. a kella 9.30 paiku Tallinnas X t 24 Tallinna Linnakohtu kabinetis nr 245 kohtunik A. K. altkäemaksu 10 000 krooni, surudes ümbriku rahaga tema d"empri alla. Süüdistuse kohaselt kohtus M. M.
3. novembril
4. a Tallinna Linnakohtu kohtunike kabinettide kinnises tsoonis kohtunik A. K.-ga ning tundis huvi, kas tema on
5. novembril
6. a valvekohtunik. Teades, et A. K. on sel päeval valvekohtunik, taotles M. M.
7. novembril
8. a oma kaitsealuse K. A. vahi alt vabastamist. Samal päeval kell 15.30 vaadati kohtuistungil läbi kaitsepolitsei vanemuurija Henno Kuurmanni taotlus K. A. vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks. Viidates K. A. raskele tervislikule seisundile, jättis kohtunik A. K. taotluse rahuldamata ja vabastas M. M. kaitsealuse vahi alt. Süüdistuse järgi andis M. M. kohtunik A. K. raha K. A. vabastamise ning tulevikus talle soodsate kohtulahendite tegemise eest. Harju Maakohtu
9. märtsi
10. a otsusega mõisteti M. M. süüdistuses KrK § 165 lg 1 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks. Maakohtu otsuse kohaselt on kriminaalasjas tõendatud M. M. poolt kohtunik A. K. 10 000 krooni andmine, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et raha üleandmine oli seotud kohtuniku poolt mingi konkreetse teo toimepanemisega või tegemata jätmisega KrK § 164 mõttes. Maakohus ei tuvastanud põhjuslikku seost K. A. vahi alt vabastamise ja M. M. poolt raha andmise vahel ning leidis, et süüdimõistev kohtuotsus ei tohi rajaneda oletustel. Harju Maakohtu otsuse peale esitas M. M. kaitsja vandeadvokaat J. Tedder apellatsioonkaebuse ja Harju prokuröri abi Loore Onk apellatsioonprotesti. Apellatsioonkaebuses taotleti maakohtu otsuse motiveerivast osast M. M. poolt A. K. 10 000 krooni üleandmise kohta tehtud kohtu järelduse väljajätmist. Apellatsioonkaebuses märgiti, et raha üleandmise kohta puuduvad otsesed tõendid, kusjuures kaitsepolitsei poolt jälitustegevuse erandtoiminguga ebaseaduslikult saadud tõend on kohtukõlbmatu. Apellatsioonprotestis taotleti Harju Maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja M. M. süüditunnistamist KrK §

§ 165lg 1 järgi ning tema karistamist sanktsiooni piires ettenähtud karistusega.

Prokurör nentis, et tõendeid kogumis hinnates võib loogiliselt järeldada, et M. M. andis kohtunik A. K. raha K. A. vabastamise eest ning et sama kohtunik teeks ka tulevikus M. M. soodsaid kohtulahendeid. Apellandi arvates peab järgnema kriminaalvastutus altkäemaksu andmise eest eelnevast konkreetsest kokkuleppest olenemata. Apellatsioonprotestis leiti, et M. M. tegevus tuleb kvalifitseerida ümber KrK §

§ 165lg 1 järgi, kuna kohtunik ei võtnud pakutud raha vastu.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a õigeksmõistev otsus. M. M. mõisteti süüdi KrK §

§ 165lg 1 järgi ja teda karistati üheaastase vabadusekaotusega. Kr

K § 47 alusel vabastati ta tingimuslikult karistuse kandmisest üheaastase katseajaga. Hinnates tõendeid kogumis, tuli ringkonnakohtu kriminaalkolleegium järeldusele, et vandeadvokaat M. M. andis kohtunik A. K.

1. novembril
2. a raha selleks, et kohtunik paneks toime tema huvides mingi teo või jätaks selle tegemata, kui see on tema ametist tulenev. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et vastutus altkäemaksu andmise eest järgneb ka siis, kui raha, varaline õigus või varaline kasu antakse selleks, et vajadusel tegutseks saaja andja huvides, leppimata kokku konkreetse teo toimepanemises või toimepanemata jätmises tulevikus. Samuti tuvastas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et raha andmise seostamine K. A. tõkendi küsimusega ei ole leidnud tõendamist. Kuna ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil puudus võimalus väljuda apellatsioonprotesti piiridest, kvalifitseeris ta kuriteo altkäemaksu andmise katsena. Ühtaegu nentis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et kohtunik A. K. ei osalenud jälitustegevuse erandtoimingu teostamisel ning salvestus kui tõend, millele on jäädvustatud kohtualuse ja kohtuniku vaheline vestlus
3. novembril
4. a , on kooskõlas kriminaalasjas uuritud muude tõenditega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas M. M. kaitsja vandeadvokaat J. Tedder kassatsioonkaebuse, milles taotleti ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebuses nenditi, et on tekkinud põhjendatud kahtlus M. M. suhtes õiglase ja erapooletu kohtupidamise võimalikkusest Eesti Vabariigis; süüdimõistmise motiveering on oletuslik, kuna KrK § 165 dispositsioonis ettenähtud kuritegu saab toime panna vaid otsese tahtlusega; kriminaalseadust on kohaldatud ebaõigesti, mis seisneb KrK § 165 tõlgendamises laiendatud ja konkretiseerimata viisil; kohtuotsus põhineb kohtukõlbmatul tõendil; ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus ei vasta AKKS § 29 lg 4 nõuetele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuni
6. a otsusega tühistati M. M. süüdistusasjas Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. aprilli
8. a otsus ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses märgiti, et kassatsioonkaebuses esitatud väited M. M. üle õiglase ja erapooletu kohtupidamise võimatusest Eesti Vabariigis ei põhine seadusel. Kui kohtunik järgib kriminaalmenetluse printsiipe ja norme ning langetab otsuse seadusest juhindudes oma siseveendumuse kohaselt, ei ole ühelgi ametiisikul võimalust ebaseaduslikult mõjustada otsuse kujunemist. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustus ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi õigusliku hinnanguga KrK §s 165 sätestatu tõlgendamisel. Samas nenditi kohtuotsuses, et KrK § 164 dispositsioon seostab vara, varalise õiguse või muu varalise kasu saamise altkäemaksuna mingi teoga, mille ametiisik pidi oma ametiseisundit kasutades toime panema või toime panemata jätma, kusjuures mõiste mingi tegu sisustamisel ei peeta tingimata silmas ühekordset käitumisakti. See võib seisneda ka näiteks soodsama seisundi loomises altkäemaksu andjale, tema soosimises või mahitamises. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et A. Krameri ja M. M.vahel
9. novembril
10. a toimunud jutuajamise salvestus on saadud jälitustegevuse seaduse § 14 lg 6 nõudeid eirates. Tulenevalt KrMK § 48 lg 1 sätetest, mille kohaselt tõenditeks on üksnes need faktilised andmed, mille alusel uurija ja kohus teevad seaduses määratud korras kindlaks karistatava teo olemasolu, ei saa see salvestus olla kriminaalasjas käsitletav tõendina. Raha üleandmise toimumist või mittetoimumist tuleb eeltoodu tõttu hinnata kriminaalasjas kogutud muude tõendite alusel, mida kohtud on ka teinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi vaidlustatud ostus ei vasta AKKS § 29 lg 4 nõuetele, kuna selles ei sisaldu järeldusi ja põhjendusi kõigi apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohta. Menetlusnormide rikkumised on takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist, mistõttu tuleb need lugeda AKKS § 39 lg 4 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse olulisteks rikkumisteks. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. septembri
12. a otsusega jäeti Harju Maakohtu
13. märtsi
14. a otsus M. M. õigeksmõistmise osas muutmata. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega tunnistati ekslikuks Harju Maakohtu seisukoht, mille kohaselt KrK §-s 165 sätestatud kuriteo koosseis puudub juhul, kui altkäemaksu andja ei konkretiseeri altkäemaksuga taotletavat tegu, lähtus ringkonnakohus eeldusest, et süüdistuses näidatud asjaolude tõendatuse korral võib selline käitumine olla õiguslikult hinnatav altkäemaksu andmisena. Pidades aga kogutud tõendeid M. M. süüditunnistamiseks ebapiisavaks, tegi ringkonnakohus õigeksmõistva kohtuotsuse KrMK § 268 lg-s 4 ettenähtud alusel kuriteo toimepanemisest osavõtu tõendamatuse tõttu. Kohtuotsuse motiveerivast osast jäeti välja konstanteering, et on leidnud kinnitust M. M. poolt A. Kramerile 10 000 krooni üleandmise fakt. M. M. loeti õigeksmõistetuks talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu. Asitõenditest raha 10 000 krooni kanti riigituludesse. Apellatsioonprotest jäeti rahuldamata, apellatsioonkaebus rahuldati. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nentis, et süüdimõistva kohtuotsuse rajamine vaid ühe tunnistaja kohtunik A. K. vastuolulistele ütlustele ei ole põhjendatud ja on vastuolus kriminaalmenetluse normidega. A. K. ütluste hindamisel arvestati ka asjaoluga, et ta laskis ennast kaasata ja osales ebaseaduslikus jälitustoimingus. Kohus ei tuvastanud, et väidetav raha üleandmine M. M. poolt oleks olnud seotud tahtlusega vabastada vahi alt tema kaitsealune K. A. või saada tulevikus soodsaid kohtulahendeid. Ringkonnakohtu krimnaalkolleegium rõhutas, et süüdimõistev kohtuotsus ei või rajaneda oletustele ja loogilistele järeldustele, vaid tehakse ainult sel tingimusel, kui kohtulikul arutamisel on tõendatud kohtualuse süü kuriteo toimepanemises. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. septembri
16. a otsuse peale esitas riigiprokuröri asetäitja J. Naaber kassatsioonprotesti. Kassatsioonprotestis märgitakse, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse motiivid tunnistaja A. K. ütluste mitteusaldusväärseteks tunnistamise kohta on otsitud ning neid ei saa pidada asjakohasteks. Kohtu sellekohane järeldus on jäänud sisuliselt motiveerimata. Kassaatori väitel saab lugeda tõendatuks, et kohtunik A. K. anti raha tulevikus soodsate kohtulahendite saavutamiseks. Samuti ei nõustuta kassatsioonprotestis teise astme kohtu seisukohtadega subjektiivse külje tõendamatusest ja võimatusest teha süüdimõistev otsus. Süüdlase seletuse puudumine olukorras, kus tema poolt toimepandud kuriteo tunnustega tegu on tõendatud, ei saa olla takistuseks süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Kohtualuse M. M. kaitsja vandeadvokaat J. Tedder esitas kassatsiooni kohta kirjaliku seletuse ja vastuväited. Kaitsja väitel vaidlustatakse kassatsioonprotestis Tallinna Ringkonnakohtu
17. septembri
18. a otsust tõendite hindamise aspektist. Protest on suunatud kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamisele, mis on vastuolus AKKS § 65 lg 4 nõuetega. Mitmed protestis toodud argumendid on vastuolus kehtiva seadusega. Need on äärmiselt meelevaldsed ja viitavad soovile rajada süüdimõistev kohtuotsus oletustele. Ainetu on protestis esitatud väide, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on motiveerimata. Kohtuotsuses on täpselt järgitud AKKS § 29 lg 4 ja KrMK § 274 nõudeid ning analüüsitud põhjalikult kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, motiveeritud tõendite lubatavust, hinnatud tõendeid kogumis ja tehtud õiguslikult põhjendatud järeldus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. detsembri
20. a määrusega anti kriminaalasi M. M. süüdistuses KrK §

§ 165lg 1 järgi kassatsiooni korras läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

Põhjuseks on asjaolu, et kriminaalasja läbivaatamisel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused seaduse kohaldamisel. Menetletava kriminaalasja andmine läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule ei olnud aga võimalik, sest kriminaalkolleegiumi kolm liiget on juba osalenud

1. juunil
2. a kriminaalasja läbivaatamisel. Kooskõlas KrMK § 26 lg-ga 3 ei tohi kohtu koosseisu kuuluda kohtunik, kes on varem osa võtnud kriminaalasja läbivaatamisest kassatsiooni korras. Seda eeskirja ei kohaldata Riigikohtu üldkogu suhtes. Riigikohtu üldkogu istungil toetas riigiprokuröri asetäitja J. Naaber kassatsioonprotesti. Selgitades kassatsioonprotesti sisu, väitis prokurör, et ringkonnakohtu otsus on jäänud sisuliselt motiveerimata: selles on küll esitatud mingisugused põhjendused, kuid need pole asjakohased ja arvestatavad A. K. ütlustele hinnangu andmisel. Eeluurimisel esitatud kvalifikatsioon oli ekslik. See asjaolu, samuti A. K. kaasamine jälitustegevusse, ei saa aga mõjustada tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Süüdistus ei rajane üksnes A. K. ütlustele, vaid ka muudele tõenditele. M. M. kaitsja vandeadvokaat J. Tedderi vastuväidete kohta kassatsioonprotestile selgitas prokurör, et protestis ei taotleta tõendite ümberhindamist Riigikohtus, vaid kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. M. M. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus nentis oma seletuses, et Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid. Ta ei saa ka hinnata, kas kohtunike siseveendumus ühtede või teiste asjaolude kohta on põhjendatud või mitte. Süüdistuse väited motiivide puudumise kohta kohtuotsuses on alusetud. Seega puudub kassatsioonprotesti rahuldamiseks õiguslik alus. M. M. kaitsja vandeadvokaat J. Tedderi seletuses märgiti, et kassatsioonprotesti aluseks olnud asjaolud on esitatud kunstlikult. Ei saa võtta tõsiselt arusaama, et juhul, kui kohtu motiivid tunduvad protesti esitajale vastuvõetamatutena, on kohtuotsus motiveerimata. Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a otsus on motiveeritud täpses vastavuses seaduse nõuetega. Kaitsja taotles prokuröri kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist. Kohtualune M. M. loobus Riigikohtu üldkogule seletuse andmisest. Riigikohtu üldkogu, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, l e i d i s: Kassatsioonprotestis esitatud õiguslik analüüs ei ole küllaldaselt veenev selleks, et seada kahtluse alla Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. septembri
6. a otsuse seaduslikkus ja põhjendatus. Riigikohtu üldkogu rõhutab, et vastavalt AKKS § 65 lg-le 4 Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid. Tema ülesanne on kassatsioonprotestist lähtudes selgitada, kas ja kuidas on ringkonnakohtu otsus motiveeritud ja kas otsuses esitatud motiivid on kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Kassatsioonprotestis peetakse ekslikult ainsaks A. K. ütluste vastuolulisuse kinnituseks tema ütlustes täheldatud lahkuminekut raha üleandmise üksikasjades. Kassaator näeb kohtuotsusest lähtuvalt lahkuminekut üksnes järgmises. Eeluurimisel väitis A. K., et M. M. pani ümbriku rahaga tema kampsuni alla, kohtus aga, et see pandi rinnale ristatud käte vahele. Protestis leitakse, et niisugusest otsitud ja seega olematust vastuolust ei saa teha järeldust selle kohta, et süüdimõistva otsuse rajamine ühe tunnistaja vastuolulistele ütlustele ei ole põhjendatud. Tegelikult ei piirdu ringkonnakohus vastuolude kindlakstegemisel A. K. ütlustes ainuüksi sellega, kuhu asetati ümbrik rahaga. Ringkonnakohtu käsitlus on selles osas laiem. Nii märgitakse A. K. ütlustes ilmneva vastuoluna veel seda, et eeluurimisel on ta väitnud, et kampsunit raputades kukkus selle alt välja ümbrik, mille ta üles tõstis ning seda avamata ja ümbriku sisuga tutvumata kapi äärele asetas. Maakohtus aga selgitas A. K., et ta sai kohe aru, et ümbrikus on raha. Ühtaegu nendib ringkonnakohus: A. K. ütlustest ei nähtu, et ta oleks teinud katset keelduda ümbriku vastuvõtmisest või selle andmist kohe avalikustada. Vastupidi, jättes ümbriku rahaga oma kabinetti, järgnes ta M. M. kõrvalkabinetti, kus koos M. M.- ga ja seal viibinud kohtunikega jätkas kohvijoomist veel 10-15 minutit. Alles seejärel, oodates ära kuni M. M. lahkub, teatas ta teistele tema kabinetis toimunust. Selle kohta väidab A. K.: "Mina hüüdsin M. M. tagasi, aga kui läksin M. kabinetti, läks küsimise soov, miks ta seda tegi, üle" (tl 206). Muidugi võib A. K. ütluste ja käitumise ebajärjekindlus seletuda erinevate põhjustega, näiteks sündmuse laadist tingitud ootamatuse, ehmatuse ja erutusega. Kuna aga kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks, ei saanud ringkonnakohus jätta sellele tähelepanu pööramata ja on seda arvestanud oma siseveendumuse kujundamisel. Kassatsioonprotestis peetakse arusaamatuks ringkonnakohtu väidet, et kõrvaldamata kahtlusena ja A. K. ütluste usaldusväärsust iseloomustava asjaoluna tuleb hinnata M. M. käitumise ekslikku kvalifitseerimist kohtueelsel uurimisel lõpuleviidud kuriteona. Kassaator leiab, et uurija, prokuröri või kohtu hinnang toimepandule kvalifikatsiooni seisukohalt ei saa kellegi ütluste usaldusväärsust mõjutada. Riigikohtu üldkogu nendib, et süüdistatavana vastutusele võtmise määruste järgi
7. detsembrist
8. a ja
9. jaanuarist
10. a võeti M. M. vastutusele KrK § 165 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest (tl-d 94, 124). Niisugusest süüdistusest lähtudes on koostatud süüdistuskokkuvõte ja antud M. M. kohtu alla (tl-d 145, 152). Kui isikut süüstatakse altkäemaksu andmises, siis eeldatakse samaaegselt, et kuritegu on lõpule viidud altkäemaksu vastuvõtmisega ametiisiku poolt. Lõpuleviidud altkäemaksu andmine ei ole mõeldav ilma selle vastuvõtmiseta. Sel puhul vabastatakse altkäemaksu võtja KrK § 164 lg 3 järgi karistusest, kui ta esimesena pärast vara, varalise õiguse või muu varalise kasu saamist, kuid enne altkäemaksu andja huvides teo toimepanemist või toime panemata jätmist vabatahtlikult teatas toimunust kirjalikult. Vastavalt KrK § 49 lg-le 2 otsustab kohus karistusest vabastamise süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel või pärast seda. Menetlusdokumentidega, mis sisuliselt pidasid A. K. KrK § 164 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepannud isikuks, kahjustati A. K. seadusega kaitstud huve ja rikuti tema suhtes süütuse presumptsiooni. M. M. süüstamisega lõpuleviidud kuriteo toimepanemises on vastuolus uurija määrus A. K. kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise kohta (tl 120). See menetlusdokumet oli aluseks A. K. kriminaalmenetluses tunnistaja rolli omistamisele. Sellest tulenevalt lähtutakse ringkonnakohtu otsuses põhjendatult motiivist, et isiku menetlusseisund võib eeluurimisel mõjutada ka tema ütluste sisu. Eriti kehtib öeldu altkäemaksu andmise-võtmise juhtudel, s. o kuritegude puhul, mis on teineteisega tihedalt seotud. On põhimõtteliselt erinev, kas ütlusi antakse altkäemaksu andmise asjas tunnistajana või samas kriminaalasjas altkäemaksu võtmises süüdistatavana, kui arvestada, et KrK § 164 järgi kvalifitseeritavas kuriteos sõltub süüdistuse sisu oluliselt sellest, kas ja kuivõrd on tõendatud altkäemaksu andmine. Riigikohtu üldkogu nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et ""süüdimõistva kohtuotsuse rajamine selliste vastuoluliste tõendite puhul vaid ühe tunnistaja vastuolulistele ütlustele, ei ole põhjendatud ja on vastuolus kriminaalmenetluse normidega. Kõrvaldamata kahtluste hulka, milliseid kohtukolleegium kohtualuse kasuks tõlgendab ja A. K. ütluste hindamisel arvestab, kuulub ka kogu uurimist läbinud ilmne vastuolu. Nimelt, uurimise versiooni järgi toimus lõpuleviidud altkäemaksu andmine ilma selle vastuvõtmiseta." Kassatsioonprotestis vaidlustatakse ka ringkonnakohtu väide: A. K. ütluste hindamisel arvestas kohus asjaolu, et tunnistaja laskis ennast kaasata ja osales ebaseaduslikus jälitustegevuses. Prokurör leiab, et tegu oli A. K. poolt heauskse eksitusega. Kohtuotsuses aga ei põhjendata, mispärast peab ringkonnakohus seda eksitust A. K. ütlusi kahtluse alla seadvaks asjaoluks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. juuni
12. a otsuses märgitakse, et A. K. oli teadlik sellest, et tema ja M. M. jutuajamine
13. novembril
14. a salvestatakse Kaitsepolitsei poolt. Jälgimisaparatuur paigaldati kohtuniku kabinetti viimase kohalviibides ning nõusolekul. Isiku nõusolekut jälituse erandtoimingu läbiviimiseks tema tööruumis ning tema osavõtul käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium selle isiku kaasamisena salajasele koostööle jälitustegevuses. Sellest tulenevalt Riigikohtu üldkogu leiab, et A. K. kaasamine ja ebaseaduslik osalemine jälitustegevuses tähendab püüdu kinnistada tunnistaja poolt varem antud ütlusi ning saavutada kahtlustatavalt sisuliselt süü ülestunnistamine, kasutades selleks ebaseaduslikke uurimismeetodeid. Seetõttu, lähtudes sellest tuleneda võivast huvitatusest, mida Riigikohtu üldkogu käsitab kõrvaldamata kahtlusena, ei ole alust vaidlustada ringkonnakohtu otsuses niisuguse motiivi esitamist. Riigikohtu üldkogu nendib, et kohtuotsuse motiveerimine rajaneb tõendite hindamisele. Vastavalt KrMK § 50 lg-le 2 ei saa tõendite hindamisel olla ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seejuures tuleb aga arvestada tõendiliigi isepära ja tõendite liigitumist ühelt poolt algseteks ja tuletatud tõenditeks ning teiselt poolt otsesteks ja kaudseteks tõenditeks. Jättes kõrvale ebaseadusliku jälitustegevuse tulemina saadud andmed, on käsitletavas kriminaalasjas ainsaks, samaaegselt nii algseks kui ka otseseks tõendiks A. K. ütlused. Kõigi teiste raha üleandmise kohta antud ütluste kui tõendite sisu on suuremal või vähemal määral paratamatult kujunenud A. K. kui tõendiallika kaastoimel. Seetõttu toovad kahtlused otsese tõendi - A. K. ütluste ebajärjekindluse kohta vääramatult kaasa ka tuletatud tõendite - teiste tunnistajate ütluste - usaldusvääruse vähenemise. Algse tõendi kvaliteet võiks põhimõtteliselt olla ka väidetavalt altkäemaksuna antud 10 000 kroonil. Käesolevas kriminaalasjas kinnitab see asitõend vaid asjaolu, et A. K. oli ümbrik 10 000 krooniga. Fakti tuvastamisel, kes oli raha kabinetti toonud, jääb see kaudseks tõendiks, ja ainuüksi raha olemasolu hindamise tulemina ei saa teha järeldust selle päritolu kohta. Ringkonnakohus, arvestades asjaolu, et M. M. on nii eeluurimisel kui ka kriminaalasja kohtulikul arutamisel eitanud raha andmist A. K.-le (tl-d 97 p, 127 p, 257 p, 266, 307), on põhjendatult leidnud, et juba eelpool käsitletud tõendite kogumi kasinuse ning ainsa otsese tõendi allika ebajärjekindla käitumise tagajärjel tekkinud kahtlused välistavad süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt kohtualuse süüdimõistmise. Riigikohtu üldkogu peab siinkohal süütuse presumptsioonile tuginedes vajalikuks rõhutada, et kooskõlas
15. novembri
16. a konventsiooniga inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks, mis on põhiseaduse § 3 järgi Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa, loetakse igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, süütuks seni, kuni tema süü pole seaduse kohaselt tõendatud (art 6 p 2). Põhiseaduse § 22 järgi ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud oma süütust tõendama. Samuti tuleneb süütuse presumptsioonist, et kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse alati ja vaieldamatult kohtualuse kasuks. Riigikohtu üldkogu nendib, et ringkonnakohus on otsuse motiveerimisel kooskõlas AKKS §-ga 66 arvestanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
17. juuni
18. a otsuses esitatud seisukohti. Nii on ringkonnakohus, leides, et maakohtu järeldused raha andmise kohta ei vasta faktilistele asjaoludele, oma otsuses näidanud, milliseid tõendeid on esimese astme kohus ebaõigesti hinnanud, milline on KrMK § 50 nõuetele vastav hinnang ja millistele järeldustele ringkonnakohus jõudis. Samuti on ringkonnakohus kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi nimetatud otsusega ja tulenevalt AKKS § 66 nõuetest välja jätnud tõendite hindamisel nende kogumist jälitustegevuse seaduse § 14 lg 6 nõudeid eirates saadud audiovideosalvestuse andmed. Pidades silmas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta, et raha üleandmise toimumist või mittetoimumist tuleb hinnata teiste kriminaalasjas kogutud tõendite alusel, on kohus järelduse tegemisel raha üleandmise tõendamatusest lähtunud jälitustegevusega saadud salvestuse andmeid kõrvale jättes muudest kriminaalasjas kogutud tõenditest. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. juuni
20. a otsusega J. R-i süüdistuses KrK § 1611 järgi (RT III 1996, 21, 285), märgib Riigikohtu üldkogu, et ringkonnakohtu järeldusena esitatud hinnang tõendamiseseme asjaolude tuvastatuse kohta saab olla kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus vaid AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tuvastamisel - siis, kui ringkonnakohtu otsuses puuduvad sellise hinnangu motiivid. Ringkonnakohtu otsus kuulub kassatsiooni korras tühistamisele siis, kui selles ei motiveerita, miks ringkonnakohus hindab tõendeid esimese astme kohtust erinevalt. Kuna Riigikohtu üldkogu ei täheldanud ringkonnakohtu otsuses motiivide esitamisel AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist, puudub õiguslik alus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
21. septembri
22. a otsuse tühistamiseks kassatsioonprotestis esitatud põhistustel. Arvestades asjaolu, et selle kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise aluseks on prokuröri protest õigeksmõistva kohtuotsuse peale, ei pea Riigikohtu üldkogu võimalikuks kasutada AKKS § 49 lg-s 3 sätestatud kassatsiooni piiridest väljumise võimalust, selgitamaks, kas on aset leidnud AKKS §-s 39 sätestatud rikkumisi, millele protestis ei ole osutatud. Riigikohtu üldkogu on seisukohal, et väljumine kassatsioonprotesti piiridest, mille tagajärjeks on kohtualuse seisundi halvenemine ja seega kohtu poolt endale süüdistust toetava funktsiooni võtmine, ei ole kooskõlas erapooletu õigusemõistmise põhimõtetega. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu üldkogu o t s u s t a s:
23. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
24. septembri
25. a otsus M. M. süüdistuses KrK §

§ 165lg 1 järgi muutmata.

1. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
2. jaanuaril
3. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jaano Odar Liikmed: Tõnu Anton Herbert Lindmäe Henn Jõks Jaak Luik Jüri Ilvest Jüri Põld Lea Kalm Hele-Kai Remmel Eerik Kergandberg Harri Salmann Ants Kull Peeter Vaher Lea Laarmaa Triinu Vernik