ERIARVAMUS M. M. süüdistusasjas Mina ei nõustu Riigikohtu üldkogu 22. jaanuari 1998. a otsusega M. M. süüdistusasjas ja jään üldkogu otsuse suhtes eriarvamusele. Lähtudes Põhiseaduse §-st 149 lg 3 ja

§-s 19 sätestatud kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõuet ning hinnanud tõendeid

§ 50sätteid eirates.

Samuti on ringkonnakohus vastuolus AKKS §-ga 66 jätnud tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsuses sisalduvad seisukohad seaduse kohaldamise küsimustes.
3. juuni
4. a otsuses leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et seoses Jälitustegevuseseaduse § 14 lg 6 rikkumisega kohtueelsel menetlusel, ei ole audio-videolindistus M. M. kriminaalasjas käsitletav tõendina. Samas nenditi, et: "raha üleandmise fakti toimumist või mittetoimumist tuleb hinnata teiste kriminaalasjas kogutud tõendite alusel, mida kohtud on ka teinud." Seejuures viidatakse otsuses kriminaalasja toimikulehtedele 238 ja
5. Toimikulehel 238 asub Harju Maakohtu tõendite analüüs, mille alusel kohus leidis, et 10 000 krooni üleandmine M. M. A. K. on tõendatud ja toimikulehel 261 on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. aprilli
7. a otsuse motivatsioon: "kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega, et kogutud tõendite kohaselt M. M. andis A. K. nimetatud rahasumma"".Raha üleandmise fakt on tunnistajate ütlustega kindlaks tehtud isegi juhul kui
8. novembril
9. a nimetatud vestlust poleks jäädvustatud. Seega Riigikohtu kriminaalkolleegium ei ole
10. juuni
11. a otsuses kahtluse alla pannud eelnevates kohtulahendites sisalduvaid järeldusi raha üleandmise fakti tuvastatuse kohta. Tõendite kogumist tunnistati kõlbmatuks üks tõend " audio- videosalvestus. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
12. aprilli
13. a otsus M. M. süüdistusasjas tühistati kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, mis seisnes Riigikohtu arvates süüdimõistva otsuse motiveerimatuses ja järelduste ning põhjenduste puudumises apellatsioonkaebuses esitatud kõigi väidete suhtes. Riigikohus andis juhise: "kui esimese astme kohus on tuginenud vastuolulistele tõenditele, tuleb ringkonnakohtul vajadusel need tõendid üle kontrollida" (tl 298). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on võrreldes Harju Maakohtu otsusega
14. septembril
15. a asunud vastupidisele järeldusele " pole leidnud kinnitamist M. M. poolt A. K. 10 000 krooni üleandmine, kusjuures selline järeldus tehti ilma tõendite avaliku ja vahenditu ülekontrollimiseta ringkonnakohtu istungil. Tunnistades A. K., kes oli tunnistajana hoiatatud teadvalt vale ütluse andmise eest, ütlused ebausaldusväärseteks, ei vaevunud ringkonnakohus A. K. istungil isegi üle kuulama ega püüdnudki kõrvaldada kohtu arvates esinevaid vastuolusid tunnistaja ütlustes. Ringkonnakohtu põhitähelepanu on koondunud kohtuotsuses vähemagi erinevuse kirjeldamisele A. K. ütlustes kohtueelsel menetlusel ja maakohtu istungil, mille tulemusena järeldatakse, et A. K. ütlused on ebausaldusväärsed. Samas on ringkonnakohus igasuguse tähelepanuta jätnud kohtualuse M. M. ebajärjekindlad ütlused ja tunnistajate M. M., A. S. ja E. R. ütlused. Ülekuulamisel
16. novembril
17. a eitab M. M. A. K. kabinetis käimist
18. novembril
19. a (tl 35). Samas annab tunnistaja M. M. ütlusi, et "M. M. kutsus
20. novembri
21. a hommikul A. K. viimase kabinetti"(tl 53) ja et "vahepeal M. M. ja A. K. käisid A. K. kabinetis" (tl 211). Harju Maakohtus kriminaalasja arutamisel on tunnistaja M. M. vastanud kohtualuse M. M. küsimusele järgnevalt:"Läksite minu kabinetist mööda, ütlesite sõnad "A. K.", A. K. tõusis ja läks välja."(tl 211 p/l). Tunnistaja A. S. on andnud ütlusi, et M. ja K. tulid K.-i kabinetist (tl 55). Tunnistaja E. R., kes oli M. M. klient, tunnistab, et M. M. läks K. kabinetti(tl 219). Ringkonnakohus on ei ole analüüsinud ega tõendina hinnanud eelpooltoodud ütlusi. Tegemist on tõenditega, mis ei ole tuletatud A. K. ütlustest, ja omavad seetõttu tõendite kogumis erilist tähtsust.

§ 274

lg 1 p 4 kohaselt peab kohus kohtualuse õigeksmõistmisel ära näitama millistel kaalutlustel loeb ta mitteusaldusväärseteks tõendid, millel süüdistus põhines. Süüdistus on põhinenud ka tunnistajate A. S. ja M. M. ütlustel. Nimetatud tõendite täielik ignoreerimine ringkonnakohtu poolt kinnitab veelkord asja arutamise ühekülgsust ja ebaobjektiivsust, mis viis tõendite valikulisele hindamisele ning ringkonnakohtu meelevaldsele järeldusele A. K. ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamiseks. Õiguskorrale ja inimeste õigusteadvusele on eriti ohtlik ja põhjendamatu ringkonnakohtu seisukoht, mille omakorda aktsepteeris Riigikohtu üldkogu, et kohtueelsel menetlusel kuriteo ebaõige kvalifitseerimine on aluseks kohtu poolt tunnistajate ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamisel. Riigikohtu üldkogu otsuses sisalduv järeldus, "et üldkogu ei täheldanud ringkonnakohtu otsuse motiivide esitamisel AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalseaduse olulist rikkumist ja seega puudub õiguslik alus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 1997. a otsuse tühistamiseks", on vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga AKKS § 39 lg 3 p 7 sätte kohaldamisel ega tulene ka eelpoolkäsitletud asjaoludel läbivaadatava kriminaalasja materjalidest. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 39 lg 3 p-le 7; § 64 p-dele 1 ja 2 ning §-le 66, leian ma, et tunnistades Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi tegevuse kriminaalasja arutamisel ja tõendite hindamisel kooskõlas olevaks

§-des 19 ja 50 sätestatuga, on Riigikohtu üldkogu ise rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust, jättes AKKS § 39 lg 3 p 7 ja § 64 p-de 1 ja 2 alusel tühistamata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsuse M. M. süüdistusasjas ja kriminaalasja tagasi saatmata ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Riigikohtunik Lea Kalm Eriarvamus. Nõustume üldkogu otsuses märgituga, et kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse kohtualuse kasuks. Nõustuda ei saa aga sellega, et üldkogu ei pea võimalikuks prokuröri protesti alusel õigeksmõistvat kohtuotsust läbi vaadates kasutada AKKS §-s 49 lg 3 sätestatud kassatsiooni piiridest väljumise võimalust, selgitamaks, kas on aset leidnud AKKS §-s 39 sätestatud rikkumisi. Üldkogu seisukoht tuleneb arusaamast, et kassatsioonprotesti piiridest väljumine, mis tooks kaasa kohtualuse seisundi halvenemise ja seega kohtu poolt endale süüdistust toetava funktsiooni võtmise, ei ole kooskõlas erapooletu õigusemõistmise põhimõttega. Seega loetakse erapooletu õigusemõistmise põhimõtte eiramiseks kohtu poolt endale süüdistust toetava funktsiooni võtmine kassatsioonprotesti piirest väljumisega. Leiame, et kohtu erapooletuse garantiid on sätestatud AKKS §-s 53 lg 2 ja

§-des 20 ja 26. Erapooletu õigusemõistmise põhimõtet ei riku seaduses antud võimaluste kasutamine. AKKS § 49 lg 3 ei sätesta, et kassatsioonprotesti piiridest võib väljuda ainult kohtualuse seisundi parandamiseks. Kassatsioonprotesti piiridest väljumine on seotud üksnes sama seaduse paragrahvis 39 nimetatud alustega. Meie arvates tingib AKKS § 39 lg 3 p 7 jalg 4 alusel kassatsioonprotesti piirest väljumise järgmiste kriminaalmenetluse normide rikkumine ringkonnakohtu poolt.

§-s 19 lg 1 pannakse ka kohtule kohustus võtta tarvitusele kõik seaduses ettenähtud abinõud kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks ning nii kohtualust süüstavate kui ka õigustavate asjaolude väljaselgitamiseks.

§ 50

lg 1 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid nende kogumis ja kohtu siseveendumus peab põhinema asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Neid nõudeid peab järgima ka õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel.

§ 274

p 4 kohaselt peab kohtuotsuses märkima, millistel kaalutlustel loeb kohus mitteusaldusväärseks tõendid, millel põhines süüdistus. AKKS §-s 29 lg 4 kehtestatakse ringkonnakohtu otsuse suhtes nõue märkida motiivid, miks ühed või teised tõendid tagasi lükatakse. Leiame, et kuna ringkonnakohus pole püüdnudki osundatud sätetest lähtudes tehiolusid välja selgitada, siseveendumust kujundada ja seda kohtuotsuses motiveerida, kuulus ringkonnakohtu otsus tühistamisele ja asi saatmisele ringkonnakohtusse uueks läbivaatamiseks järgmistel põhjustel.

1. Lugedes tõendatuks M. M. poolt raha üleandmise A. K.-le, tugines Harju Maakohus mitte ainult tunnistajate A. S., M. P., J, P. ja P. N. ütlustele, kui tuletatud tõenditele. Raha üleandmine loeti kohtuotsuses tõendatuks tõendite kogumi alusel, millesse lisaks eelnimetatud tunnistajate ütlustele kuulusid ka tunnistaja A. K. ütlused eeluurimisel ja Harju Maakohtu istungil ning tunnistajate M. M. ja E. R. ütlused, milliste kohaselt M. M. kutsus
2. novembri
3. a. hommikul A. K. välja M. M. kabinetist ja nad läksid lühikeseks ajaks A. K. kabinetti. Samasisulisi ütlusi on andnud ka A. K. Samuti arvestas maakohus jälitustegevusega saadud audio- ja videosalvestust. Üksikutele vastuoludele tunnistajate ütlustes andis maakohus pärast tunnistajate kohtuistungil ärakuulamist hinnangu, leides, et need ei puuduta kohtualuse käitumist ega oma tõendite analüüsis määravat tähtsust.
4. Raha üleandmise luges tõendatuks ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
5. aprilli
6. a. otsuses, märkides muuhulgas, et raha üleandmine on tõendatud tunnistajate ütlustega isegi juhul, kui
7. novembril
8. a toimunud jutuajamist poleks jäädvustatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. juuni
10. a. otsusega kõrvaldati tõendite hulgast M. M. ja A. K. vahelise
11. novembri
12. a. jutuajamise audio- videolindistus ning anti ringkonnakohtule suunis, et raha üleandmise fakti toimumist või mittetoimumist tuleb hinnata teiste kriminaalasjas kogutud tõendite alusel ning konstanteeriti, et seda on kohtud ka teinud. Eeltoodust tulenevalt leiame, et ringkonnakohtu järeldus raha üleandmise mittetõendatuse kohta võis rajaneda ebaseaduslikuks loetud audiovideosalvestust kõrvale jättes teiste tõendite, mis olid aluseks Harju Maakohtu järeldusele raha üleandmise tõendatuse kohta, vahenditule uurimisele ja hindamisele. Ringkonnakohtu
13. septembri
14. a. istungi protokolli kohaselt on kohtuistungil üle kuulatud kohtualune M. M. ja uuritud ainult A. K. ütlusi tunnistajana ülekuulamisel
15. novembril
16. a. ja Harju Maakohtu istungil. Seega ei saa nõustuda üldkogu hinnanguga, et pidades silmas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta, on ringkonnakohus järelduse tegemisel raha üleandmise tõendamatuse kohta lähtunud muudest kriminaalasjas kogutud tõenditest. Tõenditeks polnud ainult M. M. ja A. K. ütlused. Teisi tõendeid peale A. K. poolt eeluurimisel ja maakohtu istungil ning M. M. poolt ringkonnakohtu istungil antud ütluste pole ringkonnakohtus uuritudki. Samas on ringkonnakohtu otsuses viidatud tunnistajate A. S., M. P., J. P. ja P. N. ütlustele, mida kohtuistungil üldse ei uuritud. Leiame, et mitte igasugune, vaid ainult kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Antud asjas ei ole õige hinnata vastolusid ainult ühte tõendit uurides, seda teiste tõenditega, s.h. kaudsetega, kõrvutamata. Asja tehiolude väljaselgitamiseks tuli kriminaalmenetlust reguleerivate normide nõuetest lähtuvalt uurida ka kaudseid tõendeid, näiteks tunnistajate M. ja R. ütlusi, kõrvutada neid nii kohtualuse ütlustega, kui ka tunnistaja A. K. ütlustega. Kuigi ringkonnakohtul tekkisid erinevalt Harju Maakohtust kahtlused A. K. ütluste usaldusväärsuses, ei kutsutud teda kohtuistungile, et püüda kõrvaldada vastuolusid tema ütlustes. Vastuoluna on ringkonnakohtu otsuses välja toodud ainult see, et eeluurimisel antud ütluste kohaselt topiti midagi kampsuni alla, kohtuistungil Harju Maakohtus kinnitas A. K. aga, et ümbrik pandi tema rinnale ristatud käte vahele. Vastuolu ei pruugigi olla selles, et eeluurimisel antud ütluste kohaselt kukkus kampsunit raputades selle alt välja ümbrik, mille ta üles tõstis ja seda avamata ning ümbriku sisuga tutvumata kapi äärele asetas ja maakohtus antud selgitusel, et sai kohe aru, et ümbrikus on raha. Kohtuotsuse kohaselt pole A. K. eeluurimisel väitnud, et ta ei saanud aru, mis on ümbrikus ja pole kohtuistungil väitnud, et ta koheselt tutvus ümbriku sisuga. Kui ringkonnakohus pidas A. K. ütlusi vastuolulisteks, siis tulnukski püüda vastuolude põhjusi välja selgitada ja neid kõrvaldada tema ülekuulamisega kohtuistungil. Ülekuulamisel saanuks selgitada ka A. K. ebajärjekindlaks peetava käitumise põhjusi. Seda on A. K. Harju Maakohtu istungil ka selgitanud, kuid ringkonnakohtu otsuses see ei kajastu.
17. Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et A. K. ütluste hindamisel arvestab kohus ka asjaoluga, et A. K. laskis ennast kaasata ja osales ebaseaduslikus jälitustegevuses. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, mis põhjusel eeltoodu mõjutas kohut A. K. ütluste hindamisel. Oletusi, kuidas eeltoodu sai mõjutada A. K. ütlusi, on selgitanud üldkogu. Üldkogu otsuse kohaselt A. K. kaasamine ja ebaseaduslik osalemine jälitustegevuses tähendab püüdu kinnistada tunnistaja varem eeluurimisel antud ütlusi ja ebaseaduslike uurimismeetoditega saavutada kahtlustatavalt süü ülestunnistamine. Sellest tuleneda võivat huvitatust käsitleb üldkogu kõrvaldamata kahtlusena. Sisuliselt on üldkogu asunud tõendeid hindama ja tõendite hindamist motiveerima, mida pidi aga tegema ringkonnakohus.
18. Ringkonnakohtu otsuses märgitud ja Riigikohtu üldkogu otsuses edasiarendatud kahtlus, et kuna lõpuleviidud altkäemaksu andmine eeldab alati ka altkäemaksu vastuvõtmist ning sellest tulenevalt võib A. K. ütluste sisu mõjutada ka see, kas ta annab ütlusi tunnistajana või süüdistatavana, tähendab meie arvates süütuse presumtsiooni rikkumist A. K. suhtes. Me ei pea võimalikuks seada kahtluse alla tunnistaja A. K. ütlusi seetõttu, et näiteks süüdistatavana oleks ta võinud anda teistsuguseid ütlusi. Riigikohtu liikmed: Tõnu Anton Henn Jõks Lea Laarmaa Hele-Kai Remmel Harri Salmann