Obsah (4)

§ 222§ 463§ 464§ 436

3-2-1-14-02 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 13. veebruaril 2002. a Koit Karkise hagi AS Wermo vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus e

§ 222

lg 2 kohaselt mõistetakse kahjude all kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Vastavalt

§ 463

lg-le 1 on vigastuse või muu tervisekahjustuse korral kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. See säte on kahju mõiste sisustamisel

§ 464suhtes üldsätteks.

Nimetatud sätetest tuleneb, et töötaja tervisekahjustuse korral on tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas seoses kutsealase töövõime täieliku või osalise kaotamisega, ning kannatanu kulutustes, mida ta peab seoses tervisekahjustusega tegema. Hagejal diagnoositi kutsehaigus

1. aasta juunis ning tema kutsealase töövõime kaotus on 60%. Tema 12 kuu keskmine töötasu oli enne kutsehaigusesse haigestumist 3 606 krooni 60 senti kuus. Jätkates sama tööandja juures töötamist ka pärast kutsehaiguse diagnoosimist, oli hageja keskmine kuutöötasu
2. aasta juulist kuni
3. aasta detsembrini 3820 krooni 60 senti, s.o rohkem kui enne kutsehaiguse kindlakstegemist. Samuti oli
4. aastal hageja keskmine kuutöötasu suurem kui enne kutsehaigusse haigestumist. Seega ei ole hagejal seoses tervisekahjustusega

§ 436lg 1 mõttes kahju tekkinud.

Ka Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrusega nr 172 kinnitatud Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra (edaspidi Ajutine kord) p-st 20 ei tulene, et kahju kindlaksmääramisel ei arvestata pärast kutsehaigusse jäämist saadavat kannatanu töötasu. Selle sätte kohaselt makstakse hüvitise summa, mis on kindlaks määratud kooskõlas Ajutise korra pga 7, välja olenemata kannatanu poolt saadavast pensionist, stipendiumist ja muust sissetulekust. Muude sissetulekute all peetakse silmas selliseid kannatanu sissetulekuid, mis ei ole seotud tema kutsehaigusega (äriühingu osaniku dividendid, ühekordsed sotsiaaltoetused jms). Samas on Ajutise korra p-des 2 ja 7 sätestatud, et hüvitamisele kuulub kahju, mis seisneb kannatanu sissetuleku (või selle osa) kaotuses töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada seaduse väära kohaldamise tõttu ning teha uue otsuse. Kui kahju tekitanud organisatsioon ja kannatanu olid töösuhtes, kuulub kohaldamisele

§ 464

. Selles paragrahvis ei räägita kaotatud töötasust, vaid hüvitamisele kuuluvast kahjust osas, mis ületab kannatanu poolt saadava toetuse või tema poolt saadava pensioni summa.

§ 464

lg 1 kohaselt on organisatsioon, kelle süü läbi on töötajal seoses töökohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, kohustatud hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Ajutise korra p 20 järgi makstakse hüvitise summa kannatanule välja olenemata tema poolt saadavast pensionist ja muust sissetulekust. Hüvitamisele kuuluva kahju ulatus sõltub töövõime kaotuse astmest, endise sissetuleku ja invaliidsuspensioni suurusest. Samuti on sellisele seisukohale jõudnud Riigikohus 10. oktoobri 1996. a otsuses asjas nr 3-2-3-24-96. Ringkonnakohtu otsus võtab hagejalt võimaluse töö kaotamise korral nõuda kahju töövigastuse tekkimises süüdi olnud kostjalt. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud.

§-dest 463 ja 464 tuleneb, et kahju olemasolu ja selle suuruse kindlakstegemisel arvestatakse kannatanule pärast kutsehaigusse jäämist makstavat töötasu. Hageja ei ole tervisekahjustusega seoses töötasu kaotanud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Nõustudes ringkonnakohtu otsusega, muudab kolleegium Riigikohtu tsiviil-kolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-3-24-96 (RT III 1996, 29, 378) väljendatud seisukohta, mille kohaselt kahju hüvitamise ulatus ei olene pärast tervisekahjustust kannatanu saadavast töötasust, kui kahju tekitanud organisatsioon ja kannatanu olid töösuhtes ja kui tervisekahjustus tekitati töökohustuste täitmisel. Kahju tekitamisest tuleneva kohustise tekkimise üldised tingimused on sätestatud

§-s 448. Selle sätte kohaselt on kahju tekitamisest tuleneva kohustise tekkimise üheks vajalikuks tingimuseks kannatanul kahju tekkimine. Kui kannatanul pole kahju tekkinud, siis ei kuulu tema kahju hüvitamise nõue rahuldamisele. Apellatsioonikohus hagejal tervisekahjustusest tingitud kahju ei tuvastanud. Seega on ringkonnakohus jätnud õigesti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et kuna tervisekahjustuse tagajärjel hageja keskmine kuutöötasu pole vähenenud, pole hagejal varalist kahju kaotatud töötasuna tekkinud. Ekslik on kassatsioonkaebuse seisukoht, et

§ 464

järgi ei pidanud ringkonnakohus varalise kahju kindlakstegemisel arvestama kannatanu töötasu. Selle sätte kohaldamise eelduseks on ka

§-s 448 sätestatud tingimused, s.h kahju olemasolu kannatanul. Tervisekahjustuse tekitamise korral määratleb

§ 463

lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Vastavalt

§ 464

lg-le 1 peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Sellest sättest tulenevalt ei pea tööandja hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension. Järelikult on

§ 464

järgi vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Seega soostub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et ka

§ 464

kohaldamisel oleneb kannatanu kasuks mõistetava hüvitise suurus kannatanu töötasu suurusest, mis ta saab pärast tervisekahjustuse tekitamist. Kannatanule tuleb hüvitada kahju. Varaline kahju võib seisneda tervisekahjustuse tõttu saamata jäänud tulus. Töötasu puhul väljendub kahju töötasu vähenenud osa suuruses, mille töötaja seoses tervisekahjustusega kaotas.

§-dega 448 ja 464 on kooskõlas ka Ajutine kord. Selle p 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitisest arvatakse maha seoses töövigastusega määratud invaliidsusgrupile vastav pension või töövõimetuse astmele vastav pension. Ajutise korra p 7 järgi määratakse kannatanule töövigastuse tagajärjel endisest sissetulekust ilmajäämise või selle vähenemisega seotud kahju hüvitamise ulatus kindlaks protsentides sellest sissetulekust vastavalt tema kutsealase töövõime kaotuse astmele. Hageja on ekslikult leidnud, et tulenevalt Ajutise korra p-st 20 ei oma kannatanu pärast tervisekahjustuse tekitamist saadava töötasu suurus hüvitise suuruse määramisel tähtsust. See punkt reguleerib hüvitise väljamaksmise korda ning sätestab samuti, et väljamaksmisele kuuluva hüvitise summa määratakse kindlaks kooskõlas Ajutise korra p-ga 7. Kassatsioonkaebuses on ekslikult leitud, et ringkonnakohtu otsus võtab hagejalt võimaluse töö kaotamise korral nõuda kahju töövigastuses süüdi olnud kostjalt. Kui hagejal tekib kahju, siis ta saab kahju hüvitamise kohustise tekkimise teiste tingimuste olemasolul nõuda ka tekitatud kahju hüvitamist. Ajutise korra p 18 alapunkti 1 kohaselt tuleb kannatada saanud töötajale maksta hüvitist alates päevast, mil ta töövigastuse tagajärjel jäi senisest sissetulekust ilma. Ringkonnakohtu otsusega pole tuvastatud asjaolusid, mis välistaks hagejal kahju tekkimisel teises tsiviilasjas

§-de 448 ja 464 järgi kostja vastutuse aluste tõendamise. Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 2001. a otsus muutmata. J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik