Obsah (6)

§ 96§ 103§ 1061§ 98§ 17§ 324

KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. veebruaril 2002 3-1-1-7-02 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas 22. jaan

§ 96lg 1; § 103 lg 1 ja § 1061 lg 3 järgi Menetlusosalisi kohtuistungile ei ilmunud.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt juhtis K. J.
2. augustil
3. a mootorsõidukit alkoholijoobes ja eiras politsei peatumismärguannet 12 km jooksul. Auto kohta oli sõlmimata ka kohustusliku liikluskindlustuse poliis.
4. Tartu Maakohtu
5. septembri
6. a otsusega karistati K. J.

§ 96

lg 1 järgi rahatrahviga 50 päevamäära, s.o 2650 kr,

§ 103

lg 1 järgi samuti rahatrahviga 50 päevamäära ja

§ 1061lg 3 järgi rahatrahviga 10 päevamäära, s.o 530 krooni.

Karistused liideti osaliselt ning lõplikuks karistuseks määrati rahatrahv 100 päevamäära, s.o 5300 krooni. Kohus luges politseivaneminspektor V. P., politseiinspektorite J. K. ja K. K. ning politseinooreminspektor T. T. ütlustega tõendatuks, et K. J.sõitis pärast liiklusõnnetust, milles osales tema juhitud sõiduk, sündmuskohalt ära ja politseiametnikud asusid teda jälitama. K. J. peatus pärast eravärvides sõiduauto tulede ja helisignaaliga antud märguannet, kuid lahkus kohalt enne kontrolltoimingute lõpuleviimist. Talle järgnes vilkurite ja helisignaaliga politseivärvides auto. K. J. ütlusi selle kohta, et ta ei näinud vilkuri tulesid ega kuulnud helisignaali ei lugenud kohus põhjendatuteks. Kohus asus seisukohale, et kui K. J. märkas tuledega antud märguannet ja ka helisignaali, ei ole tõenäoline, et ta ei märganud võimendatud märguannet. Samuti leidis kohus, et joobeseisundi tuvastamise protokolli koostamine päev pärast väidetavat rikkumist on kooskõlas Vabariigi Valitsuse

1. aprilli
2. a määrusega nr 120 kinnitatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (edasiselt - Korra) § 5 lg 3 nõuetega. Joobeseisund tuvastati ametiisiku poolt kahe tunnistaja juuresolekul, kes kõik olid isiklikult näinud joobeseisundile viitavat juhi sõidumaneeri. Teisel viisil ei olnud juhi joobeseisundit tagantjärele võimalik tuvastada, sest ta lahkus enne kui tema joobeseisundit jõuti kontrollida.
3. Apellatsioonkaebuses taotles K. J. esindaja advokaat Marko Paabumets maakohtu otsuse tühistamist, haldusõiguserikkumise asjas menetluse lõpetamist ja kohtukulude jätmist "kaebuse põhjustaja kanda". Apellant leidis, et kuna K. J. joobe tuvastamine leidis aset alles väidetavale rikkumisele järgnenud päeval, siis ei saa lugeda joovet tuvastatuks Korra kohaselt. Samuti leidis apellant, et K. J. ei ole toime pannud

§ 103

lg-s 1 sätestatud rikkumist seetõttu, et ta ei märganud peatamismärguannet.

§ 1061lg 1 alusel puudus aga apellandi arvates kohtul seaduslik alus K.

J. karistamiseks, kuna selle rikkumise suhtes on jõustunud teine otsus.

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu
4. septembri
5. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates on konkreetseid asjaolusid arvestades K. J. joove tuvastatud igati seaduslikult. Kuna K. J. lahkus sündmuskohalt enne tema joobeseisundi kontrollimist, siis oldi sunnitud tema joovet tuvastama Korra § 5 lg-s 3 sätestatud korras: tuginevalt kahe tunnistaja ütlustele. Ringkonnakohus leidis samuti, et maakohus on õigustatult lugenud põhjendamatuks K. J. väited, et ta ei näinud politseiauto vilkuri tulesid ega kuulnud helisignaali. K. J. väited, et tolm takistas tal nägemast vilkurituld on ringkonnakohtu arvates ümber lükatud politseitöötajate ütlustega, mille kohaselt oli vaid kolmandikul teest kruusakate. K. J. soovimatust peatumismärguannet järgida näitas ringkonnakohtu arvates ka sündmuskohalt põgenemiseks valitud tee (metsasiht, kasevõsa, põld). Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kuna K. J. suhtes on tehtud otsus

§ 1061

lg 1 järgi, siis ei või teda karistada

sama paragrahvi kolmanda lõike järgi. Ringkonnakohus leidis, et kuna tegemist on erinevate õigusrikkumistega, võis Tartu Maakohus teda karistada

§ 1061lg 3 järgi.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

1. Kassatsioonkaebuses taotleb K. J. esindaja advokaat M. Paabumets ringkonnakohtu ülalnimetatud otsuse tühistamist, K. J. suhtes haldusõiguserikkumise asja lõpetamist ning kohtukulude jätmist vastustaja kanda. 5.1 Esiteks on kassaator seisukohal, et Korra § 5 lg 3 eesmärk on võimaldada joobeseisundi tuvastamist ja protokolli koostamist ka selgete väliste joobetunnuste põhjal juhtudel, mil puudub mõõtevahend ja isikut ei ole võimalik toimetada tervishoiuasutusse. Kassaator rõhutab, et Korra § 5 lg 1 kohaselt peab ametiisik joobe tuvastamise kohta obligatoorselt koostama protokolli, kus sama korra § 7 kohaselt peab olema ära näidatud ka joobe kontrollimise kuupäev, kellaaeg ja koht. Kassaatori arvates tuleneb nimetatud sätetest üheselt, et joobe tuvastamine väliste joobetunnuste põhjal saab toimuda eranditult vaid kolme isiku üheaegsel juuresolekul, kelleks on vastav ametiisik protokolli koostajana ja kaks tunnistajat, kusjuures joobe tuvastamise protokoll tuleb koostada vahetult pärast joobe kontrollimist. Käsitletaval juhul rikuti kassaatori arvates Korda jämedalt sellega, et joobeakt koostati päev pärast väidetavat rikkumist ametiisiku poolt, kes ise ei viibinud sündmuskohal ja seega ei saanud ka isiklikult veenduda joobe olemasolus. 5.2 Kassaator ei loe põhjendatuks kohtuotsuses väidetut, et K. J. enda ebaseaduslik tegevus ei võimaldanud joobe tuvastamise protokolli koostamist
2. augustil
3. a. Sellisel juhul, leiab kassaator, oleks tulnud K. J. tegevus kvalifitseerida

§ 98

järgi, mis sätestab isiku vastutuse keeldumise eest joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest. 5.3 Ringkonnakohus on kassaatori arvates oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et luges põhjendatuks K. J. karistamise

§ 1061

lg 3 järgi, kuigi kassaatori arvates samas rikkumises on Tartu Politseiprefektuuri Patrulli- ja liiklusjärelevalve talituse politseijuhtivinspektor Oleg Barinski-Gesjuk teinud 28. augustil 2001. a otsuse, millega K. J. vabastati karistusest

§ 17alusel.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused on õiged. 6.1 Põhjendamatuks loetakse kaebuses toodud seisukoht, et K. J. joobeseisundi tuvastamisel on ametiisikute poolt rikutud kehtivat Korda. Liiklusseaduse (LS) § 20 lg-s 5 on sätestatud, et kui juht põgeneb sündmuskohalt või keeldub alkoholisisalduse kontrollimisest tema väljahingatavas õhus või veres või joobeseisundi tuvastamisest või pärast nimetatud kontrollimise või tuvastamise ettepanekut tarvitab aineid, mis võivad esile kutsuda joovet, loetakse kirjeldatud tegevus Liiklusseaduse § 20 lg-tes 3 ja 4 nimetatud nõuete rikkumiseks. Kuna K. J. põgenes joobe tuvastamise kohalt, siis tulebki vastavalt LS § 20 lg-le 5 lugeda tuvastatuks, et ta oli joobeseisundis ning alkoholisisaldus ühes liitris tema väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,1 mg ja alkoholisisaldus veres vähemalt 0,2 promilli. 6.2 Teiseks leidis vastustaja, et Tartu Maakohus oli õigustatud karistama K. J.

§ 1061

lg 3 järgi, kuna sama sätte alusel karistusest vabastamise otsus oli tehtud teises rikkumises, mis pandi toime küll samal kuupäeval, kuid teisel kellaajal ja teises kohas.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud haldusõiguserikkumise materjalidega, leiab, et vaidlustatud ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. 7.1 Tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et lahendamaks küsimust sellest, kas sõiduki juht oli joobes või mitte tuleb vältimatult lähtuda normatiivaktide hierarhias kõrgemal seisvas aktis - seega LS §-s 20 sätestatust ega saa piirduda üksnes LS § 20 lg 6 alusel Vabariigi Valitsuse poolt vastuvõetud Korras märgituga. Vastustaja on põhjendatult osundanud ka sellele, et vastavalt LS § 20 lg-s 5 sätestatule loetakse mootorsõiduki juht, kes põgeneb sündmuskohalt, keeldub joobeseisundi kontrollimisest või tarvitab joovet esilekutsuvaid aineid pärast joobe kontrollimise või selle tuvastamise ettepaneku tegemist, joobeseisundis olevaks. Kuna käesoleva haldusõiguserikkumise asjas on tuvastatud, et K. J. põgenes
2. augustil
3. a sündmuskohalt, siis kooskõlas - LS § 20 lg-s 5 sätestatuga tuleks teda juba ainuüksi sellise käitumise alusel lugeda alkoholijoobes mootorsõidukit juhtinud isikuks. 7.2 Kuid ei LS §-s 20, ega ka LS teistes paragrahvides ei ole sätestatud, kuidas peaks LS § 20 lg-s 5 sätestatud viisil alkoholijoobe tuvastamine olema vormistatud (dokumenteeritud). Sellises olukorras tuginesid politseitöötajad põhjendatult õiguse analoogiale ning fikseerisid K. J. joobe joobeseisundi tuvastamise protokollis vastavalt Korra § 5 lg-s 3 sätestatule väliste joobetunnuste põhjal ja kahe tunnistaja juuresolekul. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda kassaatori seisukohaga, et üldjuhul peab joobe tuvastamine Korra § 5 lg-s 3 sätestatud viisil toimuma vahetult pärast joobe kontrollimist. K. J. puhul aga oli selline vahetu kontrollimine välistatud tema enda käitumisest tingitult ja seetõttu ei saa
4. augustil
5. a K. J. poolt sündmuskohalt põgenemise pinnalt tuvastatud joobe vormistamist järgmisel päeval lugeda menetlusseaduse rikkumiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada sellele, et haldusõiguserikkumise protokolli kantud seletuses on K. J. märkinud, et "peale avariid sõitsin minema, kuna puudus poliis ja sõitsin politsei auto eest minema ja olin pruukinud alkoholi". 7.3 Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kassaatori seisukohaga, et sündmuskohalt põgenenud mootorsõidukijuhi tegevus ei ole kvalifitseeritav mitte

§ 96vaid § 98 järgi.

Korrakem veelkord, et vastupidine seisukoht tuleneb otseselt LS § 20 lg-st 5. Samas Riigikohtu kriminaalkolleegium möönab

§-des 96 ja § 98 ettenähtud õiguserikkumiste konkurentsi võimalikkust. 7.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohaga puutuvalt ka K. J. karistamist

§ 1061lg 3 alusel ega pea vajalikuks vastavaid motiive korrata.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 324

lg 1 p-st 1 Riigikohtu kriminaalkolleegium määras: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus K. J. haldusõiguserikkumise asjas jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtumäärus jõustub
3. veebruaril 2002 ega ole edasikaevatav. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher