Obsah (6)

§ 3§ 22§ 90§ 19§ 4§ 1

3-3-1-2-02 MÄÄRUS Tartus 21. veebruaril 2002 V. "atohhini erikaebuse läbivaatamine halduskohtu pädevuse määratlemise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja H

§ 3

lg 1 sätestab, et uurija ja prokurör on kohustatud kuriteo tunnuste ilmnemisel alustama kriminaalmenetlust ning võtma tarvitusele seaduses ettenähtud abinõud kuriteosündmuse tuvastamiseks ja kuriteo toime pannud isiku kindlakstegemiseks.

§ 22

lg l kohaselt teostavad järelevalvet kriminaalmenetluse alustamise ja eeluurimise seaduslikkuse üle vastavalt prokuratuuriseadusele riigi peaprokurör ning temale alluvad prokurörid. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt teostab prokurör oma volitusi kriminaalmenetluses sõltumatult, alludes ainult seadusele. Prokuratuuri seaduse § 2 lg 2 kohaselt on prokurör oma ülesannete täitmisel sõltumatu ja tegutseb ainult seaduse ja oma veendumuse kohaselt.

§ 90

lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetlust alustada ainult siis, kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele.

§ 19lg.

l kohaselt on kohus, prokurör ja uurija kohustatud tarvitusele võtma kõik seaduses ettenähtud abinõud kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks ning välja selgitama nii kahtlustatavat, süüdistatavat ja kohtualust süüstavad kui ka õigustavad, samuti tema vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud. KrMK § 50 kohaselt hindavad kohus, prokurör või uurija seadusest juhindudes kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel; ühelgi tõendil ei ole kohtu, prokuröri ja uurija jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

19. peatükk sätestab uurija ja prokuröri tegevuse peale kaebamise korra. Kaebused esitatakse uurija tegevuse peale prokurörile. Prokuröri otsuse peale sellise kaebuse lahendamisel võib edasi kaevata kõrgemalseisvale prokurörile. Kriminaalmenetluse koodeks ei sätesta, kuidas lahendatakse kaebus riigi peaprokuröri tegevuse peale. Tulenevalt prokuröri sõltumatuse ja kriminaalasja igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise põhimõttest ning prokuratuuri hierarhilisest struktuurist on riigi peaprokuröri otsustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta lõplik ning ei kuulu edasikaebamisele.

§ 4

kohaselt ei või kedagi süüdistatavana vastutusele võtta muidu kui seaduses ettenähtud alustel ja korras. Kuna kriminaalmenetluse alustamise üle otsustab lõppastmes riigi peaprokurör, tähendaks halduskohtu pädevuse tunnustamine kontrollida sisulisest küljest riigi peaprokuröri otsustust seda, et halduskohus otsustaks, keda võtta vastutusele ja keda mitte. Selline seisukoht on otseses vastuolus KrMK §-ga 93 lg l, mille kohaselt kriminaalmenetlust alustab uurija või prokurör esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga kriminaalmenetluse ajendi ja aluse olemasolu korral ning KrMK §-s 5 lg 1 sätestatud asjaolude puudumisel. Halduskohtul ei ole pädevust sekkuda kriminaalmenetlusse ja teostada järelevalvet seaduste täitmise üle kriminaalmenetluse subjektide poolt, kuna halduskohus ei ole ise kriminaalmenetluse subjekt. Halduskohtul puudub õigus kontrollida, kas riigi peaprokurör tõlgendas seadust õigesti või tuvastas õigesti asja lahendamiseks olulised asjaolud. Põhiseaduses fikseeritud põhiõiguste kataloogis ei ole märgitud igaühe õigust nõuda, et teine isik võetaks kriminaalvastutusele. Seda põhjusel, et sellist inimõigust ei eksisteeri. Vahetu õigus nõuda kohtult teise isiku kriminaalvastutusele võtmist (s.o prokuröri eelotsustuseta) on isikul teatud kuritegude osas seadusest tulenevalt üksnes erasüüdistusasjades (KrMK § 391).

§ l1 lg l kohaselt sätestab see koodeks kriminaalasjade menetluskorra kohtueelsel uurimisel ja esimese astme kohtus ning on ühtne ja kohustuslik kõigile Eesti kohtutele, prokuratuurile ning kohtueelse uurimise asutustele. Kehtiv seadus ega muu kriminaalmenetluse allikas ei näe ette, et halduskohtul on õigus kontrollida riigi peaprokuröri otsustuse õiguspärasust kriminaalmenetluse alustamata jätmisel.

§ 1

lg 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse üheks allikaks ka Riigikohtu lahendid küsimustes, mis ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates või on tõusetunud seaduse kohaldamisel, Üksnes Riigikohtul, mitte aga esimese või teise astme halduskohtul, on õigus tunnustada halduskohtu pädevust kontrollida kriminaalmenetluse alustamata jätmise kui kriminaalmenetluse toimingu, mis ei riku isiku põhiseadusest tulenevaid õigusi, sisulist õiguspärasust. Sellist Riigikohtu lahendit käesoleva ajani ei ole. Asja materjalidest ei nähtu, et väidetav kahju on tekitatud avalik-õiguslike toimingutega. Kahjunõue Sinjavski grupi, firma Kälte-Schich, Mironovi ja Nõmmoja vastu esitatakse vastavale maa- või linnakohtule Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras (TsMS § 1). V. "atohhin esitas halduskohtu selle määruse peale erikaebuse, milles palus tühistada halduskohtu määrus, tunnistada Riigiprokuratuuri tegevus, A. Mironovi määrus ja tegevus ebaseaduslikuks ning teha riigiprokuratuurile ettekirjutus tühistada A. Mironovi määrus ja algatada kriminaalasi. Tallinna Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a määrusega jäeti halduskohtu määrus muutmata ja V. "atohhini erikaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis: Halduskohtule esitatud kaebusele lisatud Riigiprokuratuuri 31 juuli
3. a vastuses kaebuse esitaja avaldustele
4. juulist 2001 teatatakse, et Riigiprokuratuuri seisukoht politseiametnike Mironovi ja Starostini kriminaalasja algatamisest keeldumise määruste seaduslikkuse osas on endine, mistõttu esitatud taotlus määruste tühistamiseks jääb järjekordselt rahuldamata. Samuti puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks K. Nõmmoja suhtes. Prokuratuuri pädevusse ei kuulu väidetavalt tekitatud materiaalse kahju sissenõudmine. Halduskohtule esitatud kaebuse eesmärk on kohustada halduskohtu kaudu prokuratuuri ja kohtueelse uurimise asutust menetlema kriminaalasju, mille menetlemisest on keeldutud, ning saavutada selle kaudu väidetavate süüdlaste karistamine ning kaebuse esitajale väidetavalt kuritegudega tekitatud kahju hüvitamine. Kaebuse lahendamiseks tuleks halduskohtul võtta prokuratuuri asemel seisukoht, kas on olemas kriminaalmenetluse ajend ja alus ning puuduvad KrMK § 5
5. lõikes sätestatud asjaolud. Sellise sisuga kohtulahendi tegemine ei ole halduskohtu pädevuses, kuna tähendaks otsest sekkumist kriminaalmenetlusse. Halduskohus ei saa otsustada selle üle, kelle suhtes kriminaalasja menetletakse ja kelle suhtes mitte. Riigikohtu üldkogu
6. detsembri
7. a määruses nr 3-3-1-38-00 on märgitud, et halduskohtu ülesanne pole kontrollida kriminaalmenetlustoimingu vajalikkust ja otstarbekust ega seda, millised kogutud faktilised andmed on käsutatavad kriminaalasja otsustamisel. Halduskohtunik on õigesti järeldanud, et antud kaebuse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Halduskohtumenetluse seadustiku § 94 alusel on kohtul õigus vabastada maksujõuetu füüsiline isik täielikult või osaliselt õigusabi eest tasumisest ja kanda õigusabikulud riigi arvele seadusega sätestatud alustel ja korras. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 83 lg 3 näeb ette, et kui kohus leiab, et asjas pooleks oleva füüsilise isiku olulised huvid võivad jääda kaitseta tema maksujõuetuse tõttu, võib kohus määrata talle esindajaks advokaadi riigi arvel. Halduskolleegium leiab, et halduskohtul on alust kaaluda HKMS § 94 ja TsMS § 83 lg 3 kohaldamist, kui isik on esitanud halduskohtule kaebuse, mille lahendamine on halduskohtu pädevuses. Kuna halduskohus ei ole antud asjas esitatud kaebust pädev lahendama, puudus riigi arvel advokaadi esindajaks määramise vajadus. V. "atohhin esitas ringkonnakohtu selle määruse peale erikaebuse, milles palub rahuldada kaebus, mille ta esitas halduskohtule. Ühtlasi palub V. "atohhin osutada talle tasuta juriidilist abi - määrata advokaat. Riigi peaprokuröri kirjalikus vastuses erikaebusele leitakse, et erikaebus on põhjendamatu. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht
8. Halduskohus märgib õigesti, et

19. peatükk sätestab uurija ja prokuröri tegevuse peale kaebamise korra, mille kohaselt kaebused uurija tegevuse peale esitatakse prokurörile ja kaebused prokuröri tegevuse peale kõrgemalseisvale prokurörile. Samuti on halduskohus õigesti leidnud, et Kriminaalmenetluse koodeks ei sätesta, kuidas lahendatakse kaebus riigi peaprokuröri tegevuse peale. Halduskohus on sellest teinud aga järelduse, millega Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu. Kolleegium ei nõustu halduskohtu järeldusega, et tulenevalt prokuröri sõltumatuse ja kriminaalasja igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise põhimõttest ning prokuratuuri hierarhilisest struktuurist on riigi peaprokuröri otsustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta lõplik ning ei kuulu edasikaebamisele. Halduskolleegium ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga, et

§-st 1 tulenevalt on olukorras, kus seadusandja pole küsimust lahendanud, õigus tunnustada halduskohtu pädevust kontrollida kriminaalmenetluse alustamata jätmise sisulist õiguspärasust üksnes Riigikohtul, mitte aga esimese või teise astme halduskohtul.

§ 1

järgi on kriminaalmenetlusõiguse üheks allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mis ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates või on tõusetunud seaduse kohaldamisel.

§-s 1 sätestatu mõte seisneb selles, et kriminaalmenetlust reguleerivas seaduses lahendamata küsimuses saab lünka täita Riigikohus. Kui Riigikohus on lünga täitnud, siis on Riigikohtu vastav seisukoht õiguse allikaks - so täitmiseks üldkohustuslik. See säte ei välista aga esimese ja teise astme kohtu kohustust lahendada nende menetluses olev asi ka siis, kui kriminaalmenetluse seaduses vastav säte puudub. Vastupidine järeldus poleks kooskõlas efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Halduskolleegium lähtub küsimuse lahendamisel sellest, et isikule

ga sätestatud õigus kaevata prokurörile ja riigi peaprokurörile on olemuselt subjektiivne õigus. Väidetav kannatanu püüab kaebusega saavutada kriminaalmenetluse alustamist selleks, et kaitsta oma teisi õigusi. Ka need õigused, mida soovitakse kaitsta kriminaalmenetluse abil, on olemuselt subjektiivsed õigused. Teatud olukorras võib kriminaalmenetlus olla kõige tõhusamaks, käepärasemaks ja odavamaks subjektiivsete õiguste kaitsmise vahendiks. Vahel võib kriminaalmenetlus olla ainus tõhus õiguskaitsevahend. Põhiseaduse § 15 lg 1 sätestab igaühe õiguse pöörduda oma õiguste või vabaduste rikkumise korral kohtusse. Põhiseadus ei anna alust järelduseks, et Eesti õiguskorras on subjektiivseid õigusi, mille kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud. Seega peab kohtulikule kontrollile põhimõtteliselt olema allutatud ka uurija ja prokuröri tegevus kriminaalmenetluse alustamisel. Menetlusõiguse üldise loogika järgi peaks kriminaalmenetluse küsimusi saama lahendada kriminaalmenetlusõiguse normide järgi üldkohtus. Olemuselt ei kuulu sellesisulised vaidlused halduskohtu pädevusse. Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole aga sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus. Kuivõrd kriminaalmenetluses praegu vastav kohtuliku kontrolli võimalus puudub, siis jääbki ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu

1. detsembri
2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-
3. Sellisele järeldusele orienteerivad ka Põhiseaduse § 13
4. lõike esimene lause ja
5. lõige, mis sätestavad, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele, et seadus kaitseb igaüht riigivõimu omavoli eest, ja Põhiseaduse § 14, mille järgi on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma. Nimetatud määruses märkis üldkogu: "...halduskohtu ülesanne pole kontrollida kriminaalmenetlustoimingu vajalikkust ja otstarbekust ega seda, millised kogutud faktilised andmed on kasutatavad tõendina kriminaalasja otsustamisel. Halduskohtu ülesanne on kontrollida, kas menetlustoiminguga ei rikutud isiku põhiõigusi ega vabadusi." Siin peetakse küll silmas kriminaalmenetlustoiminguid ja isiku põhiõiguste rikkumist, kuid halduskolleegium on seisukohal, et selle määruse tähendus on laiem. Üldkogu määrus omab tähendust ka käesoleva põhimõttelise küsimuse lahendamisel. Kui üldkogu seisukoha järgi ei saa halduskohus hinnata uurimistoimingu vajalikkust ja otstarbekust, siis ei saa ta hinnata ka kriminaalmenetluse alustamise vajalikkust ja otstarbekust. Halduskohus saab kontrollida vaid seda, kas uurija ja prokurör toimisid seaduspäraselt. Ka ei tohiks halduskohus piirduda ainult selle kontrollimisega, kas on rikutud põhiõigusi. Kriminaalmenetluses saab kaitsta ka õigusi, mis pole käsitatavad põhiõigustena. Selleks, et halduskohus saaks kontrollida kriminaalmenetluse alustamisest keeldumise õiguspärasust, tuleb kõigepealt välja selgitada õigus, mida soovitakse kriminaalmenetluse abil kaitsta. Kui isiku väidetavat õigust ei saa kriminaalmenetluses kaitsta, jääb kaebus rahuldamata. Kaebus jääb rahuldamata ka siis, kui kriminaalmenetluse alustamisest keeldumisel või sellele eelnevalt ei ole rikutud kriminaalmenetlusõiguse norme. Neid küsimusi saab halduskohus aga arutada ainult kohtuistungil, vormistades oma seisukoha kohtuotsusega. Kuid halduskohus ei saa teha ettekirjutust alustada kriminaalmenetlust.
6. Halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et halduskohtul on õigus kaaluda HKMS § 94 ja TsMS § 83 lg 3 kohaldamist, kui isik on esitanud halduskohtule kaebuse, mille lahendamine on halduskohtu pädevuses, ja et kuna halduskohus pole pädev antud asjas esitatud kaebust lahendama, siis puudus riigi arvel advokaadi esindajaks määramise vajadus. Ringkonnakohtu see seisukoht ei tulene seadusest ega ole kooskõlas efektiivse õigusabi tagamise võimalusega, mis on sätestatud nii HKMS §-s 94 kui ka TsMS §-s 83 lg
7. Halduskohtumenetluse seadustiku § 94 sätestab, et kohtul on õigus vabastada maksujõuetu füüsiline isik täielikult või osaliselt õigusabi eest tasumisest ja kanda õigusabikulud riigi arvele seadusega ettenähtud alustel ja korras. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 83 lg 3 sätestab: "Kui kohus leiab, et asjas pooleks oleva füüsilise isiku olulised huvid võivad jääda kaitseta tema maksejõuetuse tõttu, võib kohus määrata talle esindajaks advokaadi riigi arvel. Sel juhul saadab kohus määruse täitmiseks Eesti Advokatuuri juhatusele." Tsiviilkohtmenetluse seadustiku § 83 lg 3 tõlgendamisel ei saa end lasta eksitada sõnadest "asjas pooleks olev füüsiline isik". On täiesti võimalik, et kohtule esitatud kaebuse on maksejõuetu isik sõnastanud nii arusaamatult, et kohus peab vajalikuks teha talle põhjendatud ettepaneku viia kaebus seaduse nõuetega kooskõlla. Maksejõuetule isikule sellises olukorras tasuta õigusabi mitteosutamine seab tema halduskohtu ees ebavõrdsesse olukorda võrreldes maksejõulise isikuga. Ka kaebuse seaduse nõuetega kooskõlla viimiseks võib vaja minna õigusabi. Õigusabi võib vaja minna ka halduskohtu selle määruse peale erikaebuse koostamiseks ja esitamiseks, millega kohus leidis, et kaebuse läbivaatamine pole halduskohtu pädevuses. Sellises olukorras ei saa eitada võimalust, et halduskohus määrab füüsilisele isikule tasuta õigusabi.
8. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kriminaalasja algatamisest keelduti uurija määrusega
9. aastal ja et V. "atohhin on pärast seda korduvalt pöördunud riigiprokuröri ja riigi peaprokuröri poole, vaidlustades uurija selle määruse. Sisuliselt on V. "atohhin taotlenud, et riigi peaprokurör uuendaks menetluse tema kaebuses uurija määruse peale. Tähtajaliselt piiramatu võimalus menetluse uuendamisest keeldumise kaudu vaidlustada uurija määrust oleks vastuolus HKMS § 9 lg 1 eesmärgiga. Selle sättega kehtestatakse halduskohtusse pöördumiseks kolmekümnepäevane tähtaeg. Taoline menetluse uuendamise taotlus võib olla põhjendatud näiteks siis, kui on ilmnenud asjaolud (tõendid), mis ei võinud isikule varasemate pöördumiste ajal olla teada. V. "atohhini erikaebus kuulub rahuldamisele. Juhindudes HKMS §-st 72 lg 1 p 5, Riigikohtu halduskolleegium määrab: Rahuldada Viktor "atohhini erikaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu
10. augusti
11. a määrus haldusasjas nr 3-1439/2001 ja Tallinna Ringkonnakohtu
12. septembri
13. a määrus haldusasjas nr II-3/489/01 ning saata asi läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Määrus jõustub
14. veebruaril 2002 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel