3-1-1-17-02

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-17-02 Otsuse kuupäev

1. märts
2. a. Kohtukoosseis eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Ü. AS-i haldusõiguserikkumise asi HÕS § 951 lg 3 p 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr II-4/264/2001 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ü. AS, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. veebruar 2002 Istungil osalenud isikud Ü. AS-i esindaja Marko Siil ja Tallinna Liikluskorralduskeskuse esindaja vandeadvokaat Aivar Ennok RESOLUTSIOON Juhindudes HÕS § 324 lg 1 p-st 3, § 325 lg-st 1 ja § 327 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras:
6. Rahuldada kassatsioonkaebus.
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. novembri
9. a otsus Ü. AS-i karistamises LS § 353 lg 1 p 3 järgi ning menetlus asjas lõpetada.
10. Kassatsioonkautsjon tagastada.
11. Määrus jõustub
12. märtsil
13. a ega kuulu edasikaebamisele. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. Tallinna Liikluskorralduskeskuse kontrolör A. R. koostas
15. juulil
16. a trahvinõude selle kohta, et sõiduauto Ford registrimärgiga X oli pargitud Tallinnas R. tn Y tasulisel parkimiskohal parkimistasu maksmata. Selle eest määrati Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 951 lg 3 p 2 alusel rahatrahv 460 krooni. Nimetatud auto kuulub Ü. AS-le, kuid kasutusrendilepingu alusel kasutas seda J. K. Ü. AS vaidlustas linnakohtus trahvisumma sissenõudmise temalt kui sõiduki omanikult.
17. Tallinna Linnakohtu
18. oktoobri
19. a otsusega jäeti Ü. AS-i kaebus rahuldamata ja trahvinõue muutmata. Kohus leidis, et parkimiskorra rikkumise menetluse eripärast tulenevalt ei ole trahvinõude koostanud ametnikul kohustust välja selgitada autot valesti parkinud isikut. Seetõttu ei ole alust trahvinõude tühistamiseks, kuna sisuliselt seda ei vaidlustata.
20. Ü. AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada esimese astme kohtu otsuse ja Tallinna Liikluskorralduskeskuse ametniku koostatud trahvinõude. Apellatsioonkaebuse kohaselt vastutas omanik parkimiskorra rikkumise eest kuni
21. veebruarini
22. a kehtinud Liiklusseaduse § 352 järgi vaid juhul, kui sõiduki juhti ei olnud võimalik kindlaks teha. Samuti ei saa juriidilist isikut HÕS § 951 lg 3 p 2 rikkumise eest vastutusele võtta, kuna see seadus kehtestab ainult füüsiliste isikute vastutuse.
23. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
24. novembri
25. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu
26. oktoobri
27. a otsus sisuliselt muutmata. Ringkonnakohus täpsustas, et Ü. AS tuleb lugeda karistatuks Liiklusseaduse § 353 lg 3 alusel (kuni
28. veebruarini
29. a kehtinud redaktsioonis). Käsitletava teo ajal kehtinud Liiklusseaduse § 352 kohaselt kandis parkimisnõude rikkumise eest vastutust sõiduki omanik, kui parkimiskorra rikkujat ei suudetud kindlaks teha. Kohtukolleegium leidis, et parkimisnõudeid eiranud juhti on võimalik kohe kindlaks teha vaid juhul, kui sõiduki juht ise trahvinõude koostamise ajal parkimiskontrolöri juurde tuleb. Tulenevalt eeltoodust ei saanud parkimiskontrolörilt nõuda, et ta juba tänaval oleks teinud kindlaks sõiduki omaniku ja märkinud trahvinõudele vastavalt haldusvastutuse täpse aluse. Ringkonnakohus nõustus apellandiga, et juriidiliste isikute haldusvastutust ei sätesta mitte HÕS, vaid eriseadused. Alates
30. veebruarist
31. a kehtiv Liiklusseadus ei näe ette juriidilise isiku haldusvastutust parkimiskorra rikkumise eest. Küll nägi selle ette trahvinõude koostamise ajal kehtinud Liiklusseadus. Seetõttu muutis Tallinna Ringkonnakohus vaidlustatud trahvinõudes antud ja linnakohtu poolt aktsepteeritud eksliku kvalifikatsiooni ning luges õigeks, et Ü. AS on haldusvastutusele võetud Liiklusseaduse § 353 lg 3 järgi (kuni
32. veebruarini
33. a kehtinud redaktsioonis). Kohus leidis, et see ei too kaasa vastutusele võetava isiku olukorra raskendamist, sest õiguserikkumise sisu ja selle eest määratav karistus jäid samaks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
34. Kassatsioonkaebuse esitas Ü. AS, kes palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
35. novembri
36. a otsuse ja lõpetada antud haldusõiguserikkumise asjas menetlus. Samuti taotletakse kohtukulude (sh kassatsioonikautsjon) väljamõistmist vastaspoolelt. 5.1 Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei saa liisingfirma olla HÕS § 951 rikkumise subjekt, kuna HÕS § 5 lg 1 kohaselt kuuluvad Haldusõiguserikkumiste seadustiku alusel vastutusele võtmisele üksnes füüsilised isikud. 5.2 Haldusõiguserikkumiste seadustiku alusel trahvi kohaldamiseks peab olema tuvastatud haldusõiguserikkuja süü. Seega ei piisa halduskaristuse kohaldamiseks asjaolust, et liisingfirma oli sõiduki omanik. 5.3 Liiklusseaduse kehtiv redaktsioon ei näe ette omaniku vastutust sõiduki valdaja poolse parkimiskorra rikkumise eest ega omaniku kohustust maksta ära faktilise valdaja trahv. Seega tuleks juhinduda HÕS § 4 lg-st 2, mille kohaselt on haldusõiguserikkumise eest vastutust kergendaval või tühistaval seadusel tagasiulatuv jõud.
37. Tallinna Liikluskorralduskeskuse vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kaebus on põhjendamatu ega anna alust kaevatava otsuse muutmiseks või tühistamiseks. 6.1 Vastuse esitaja leiab, et kuna ka juriidiliste isikute suhtes toimub menetlus HÕS alusel, ei ole kehtivat korda rikutud. 6.2 Õige ei ole kassaatori seisukoht, et sõiduki omanik ei vastuta talle kuuluva sõidukiga parkimiseeskirju rikkunud isiku tegevuse eest. Liiklusseaduse § 11 lg 2 kohaselt peab sõidukiomanik tagama talle kuuluva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise. 6.3 Samuti on Tallinna Liikluskorralduskeskus seisukohal, et parkimiskontrolöril puudub võimalus ja kohustus rikkuja tuvastamiseks. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
38. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 4 lg 1 kehtestab üldreegli, mille kohaselt haldusõiguserikkuja kannab vastutust haldusõiguserikkumise ajal kehtiva seaduse alusel. Rikkumise toimepanemise ajal,
39. juulil
40. a kehtinud Liiklusseaduse § 352 kohaselt vastutas parkimisnõuete rikkumise eest sõiduki juht, ning vaid siis, kui sõiduki juhti ei olnud võimalik kindlaks teha, sõiduki omanik. Seega asjaolu, et parkimisnõuete rikkumise puhul ei koostata haldusõiguserikkumise protokolli, vaid trahvinõue, ning et viimasesse ei märgita rikkuja nime, ei tähenda, et ei oleks vaja kindlaks teha vastutusele võetavat isikut. Haldusõiguserikkumise asja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnakohus ja Tallinna Ringkonnakohus ei ole püüdnudki parkimisnõuete rikkujat kindlaks teha, vaid piirdunud trahvinõudes märgitud sõiduki omanikuga. Seega on kohtud vääralt tõlgendanud LS § 352 mõtet.
41. Tuleb rõhutada, et kuigi karistusõiguse üldtunnustatud põhimõtte kohaselt võetakse õiguserikkumise eest vastutusele teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse alusel, tehakse sellest erand vastutust kergendava või tühistava seaduse puhul. HÕS § 4 lg 2 kohaselt on haldusõiguserikkumise eest vastutust kergendaval või tühistaval seadusel tagasiulatuv jõud, s.t see laieneb ka haldusõiguserikkumisele, mis on toime pandud enne selle seaduse kehtestamist. Sama sätestab Põhiseaduse § 23 lg 2 teine lause. Alates
42. veebruarist
43. a kehtiv Liiklusseadus ei näe ette sõiduki omaniku ega juriidilise isiku vastutust parkimisnõuete rikkumise eest. Sellest tulenevalt oleks Tallinna Ringkonnakohus pidanud lõpetama antud haldusõiguserikkumise asjas menetluse HÕS § 218 lg 1 p 6 järgi.
44. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et tulenevalt parkimiskorra rikkumise menetluse iseärasustest on muutunud süü tõendamise koormis " parkimiskontrolör trahvinõuet kirjutades eeldab süü olemasolu isikul, kellelt rahatrahv sisse nõutakse. See ei välista siiski süü vaidlustamist trahvitu poolt. Vastavalt HÕS § 6 lg 1 on haldusõiguserikkumine süüline " tahtlik või ettevaatamatu tegu, mis väljendub tegevuses või tegevusetuses, mille eest seadusega on ette nähtud halduskaristus. HÕS §-de 263 ja 300 lg 1 kohaselt on kohtud kohustatud kontrollima, kas isik on pannud toime haldusõiguserikkumise ja on selles süüdi. Käesoleval juhul ei ole kohtuotsustes Ü. AS-i süü olemasolu kontrollitud, vaid seda on Liiklusseaduse § 352 väära tõlgendamise tõttu presümeeritud.
45. Nendel põhjustel tuleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
46. novembri
47. a kohtuotsus, millega jäeti muutmata AS Ü.-le määratud halduskaristus, tühistada ja menetlus asjas lõpetada. Kassaator on taotlenud kohtukulude, sh kassatsioonikautsjon, väljamõistmist vastustajalt. Kassatsioonkaebuse rahuldamisel kuulub kassatsioonkautsjon HÕS § 311 lg 2 järgi tagastamisele. Muude kohtukulude kohta ei ole kassaator tõendeid esitanud. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar