3-1-1-16-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-16-02 Otsuse kuupäev Tartus

1. märtsil 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi V. S. süüdistuses KrK § 76 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. S. kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobsoni kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. veebruar 2002 Istungil osalenud isikud Vandeadvokaat Alla Jakobson ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. novembri
7. a otsus osas, millega V. S.-lt ja A. S.-lt mõisteti solidaarselt välja viieteistkümne kuriteoepisoodiga tekitatud kahju, s. o 131 990.- krooni ja V. S.-lt individuaalselt ühe kuriteoepisoodiga tekitatud kahju summas 1995.- krooni.
8. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. novembri
10. a otsus muutmata.
11. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
12. Tagastada vandeadvokaat Alla Jakobsonile tema poolt makstud kassatsioonkautsjon summas 800 krooni.
13. Kohtuotsus jõustub
14. märtsil
15. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
16. Pärnu Maakohtu
17. juuni
18. a otsusega tunnistati V. S. süüdi KrK § 76 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi, talle mõisteti karistuseks neli aastat vabadusekaotust ja ta vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Solidaarselt mõisteti V. S.-lt ja tema kaaskohtualuselt A. S.-lt välja tsiviilhagid 126 600.- krooni AS Sivex International kasuks ja 133 985.- krooni Tolliameti kasuks. Kohtuotsusega konfiskeeriti ka salakaubana Eesti Vabariiki toodud audio-ja videotehnika. Sama kohtuotsusega tunnistati A. S. süüdi veel ka KrK § 76 lg 3 p 2 järgi ja mõisteti õigeks A. P. süüdistuses KrK § 76 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi. V. S. tunnistati süüdi selles, et tema, töötades AS P. tegevdirektorina, so ametiisikuna KrK § 160 mõttes, andis ajavahemikus
19. a oktoobrist kuni
20. augustini
21. a viieteistkümnel korral salakaubaveo eesmärgil raamatupidaja A. P. kaudu samas firmas turvateenistujana töötanud A. S.-le raha, omandamaks Läti Vabariigi firmalt B. S. audio-ja videotehnikat ning toimetamaks seda ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi tollipiiri. V. S. nõudis A. S., et tema, rikkudes Tolliseaduse § 65 lg 4 p 3 nõudeid, ei deklareeriks Eesti importdeklaratsioonides kaupa, mille saajaks vastavalt Läti deklaratsioonidele pidid olema Eestis registreeritud varifirmad K. ja S., mõnel juhul ka AS P. või siis füüsilised isikud A. S., A. P. ja V. S. Samuti vedas V. S. ühel korral, s. o
22. juunil
23. a , isiklikult Lätist Eestisse 11 079.63 krooni väärtuses audio-ja videotehnikat, mille saajaks vastavalt Läti ekspordideklaratsioonile oli AS P., jättes nimetatud kauba Eestis deklareerimata. Kokku toimetati tollikontrolli eest varjatuna üle Eesti Vabariigi tollipiiri kaupu 744 362.88 krooni väärtuses. Kohus leidis, et kuriteo organisaatoriks KrK § 17 lg 4 mõttes oli V. S. Kuna aga V. S. oli ühes episoodis ise kuriteo vahetuks täideviijaks, luges kohus temapoolse organiseerimise 15 episoodi puhul hõlmatuks ühe episoodi puhul täideviimise kui osavõtu raskema vormiga.
24. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör Sirje Hunt, kes taotles ka A. P. süüditunnistamist. Apellatsioonkaebuse esitas A. S.-i ja V. S.-i kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson.
25. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi istungil loobus prokurör apellatsioonprotestist ning taotles V. S. ja A. S. tegude ümberkvalifitseerimist KrK § 76 lg 1 järgi, samuti kohtuotsuse korrigeerimist tsiviilhagi osas. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
26. novembri
27. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt - nii V. S. ja A. S. tegevuse kvalifitseerimise kui ka neilt solidaarselt tsiviilhagi väljamõistmise osas. V. S. tunnistati süüdi KrK § 76 lg 1 järgi, talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust ja ta vabastati tingimuslikult kaheaastase katseajaga karistuse kandmisest. Tolliameti kasuks mõisteti V. S.-lt individuaalselt välja 1995.- krooni ning solidaarselt koos A. S.-ga 131 990.- krooni. AS S. I. tsiviilhagi jäeti lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus sisuliselt apellatsioonkaebuses märgituga, et V. S. ei olnud ametiisikuks KrK § 76 lg 3 p 1 mõttes, sest tema ametiseisund AS P. direktorina ei olnud seotud ei tollikontrolliga ega ka mitte kaupade üle tollipiiri toimetamisega. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega selle kohta, miks käsitletaval juhul ei saa rääkida kuriteo toimepanemisest grupis ning miks kokkuvõttes tuleb ka V. S. poolne salakaubaveo organiseerimise 15 episoodi puhul lugeda hõlmatuks ühe salakaubaveo episoodi puhul täideviimise kui osavõtu raskema vormiga. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsjaga selles, et V. S. süüdistus oli ebakonkreetne ja leidis, et on tuvastatud põhjuslik seos V. S. poolse organisaatoritegevuse ning A. S.-i täideviimistegude vahel. Edasiselt leidis ringkonnakohus, et antud kriminaalasjaga seondub ka salakaubaveoga süüdlaste poolt importmaksude tasumata jätmine ning luges seetõttu Tolliameti poolt esitatud nõuet õigustatuks. Samas märkis kriminaalkolleegium, et vastavalt kriminaalasjas kindlaks tehtud tehioludele kuulub süüdlastelt solidaarselt väljamõistetud käibemaks korrigeerimisele. Kohus mõistis V. S.-lt ja A. S. solidaarselt välja viieteistkümne kuriteoepisoodiga tekitatud kahju, so 131 990.- krooni ja V. S.-lt individuaalselt ühe kuriteoepisoodiga tekitatud kahju summas 1995.- krooni. Tsiviilhagi nõude V. S.-lt ja A. S. AS S. I. kasuks summas 126 000 kr jättis ringkonnakohus kindlaksmääramiseks tsiviilmenetluse korras. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
28. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse V. S. kaitsja A. Jakobson, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. 4.1 Esiteks leiab kassaator, et maksuvõla väljamõistmine on motiveerimata, sest kohtuotsus ei sisalda ei hagi rahuldamise õiguslikku alust, tõendeid, millele tuginevalt hagi rahuldati ega ka mitte solidaarvastutuse kohaldamise põhjendust. Kassaator märgib, et ringkonnakohus on sedastanud üksnes seda, et asjas on õigeks tsiviilkostjaks Tolliamet ja et süüdimõistetu tegevuse tulemina jäi riigieelarvesse laekumata käibemaksu summas 133 985 kr. 4.2 Kassaator leiab, et antud kriminaalasjas ei oleks kohus tohtinud välja mõista käibemaksuvõlga, sest maksuvõlg ei ole sissenõutav tsiviilhagi alusel. Tsiviilhagi esemeks, märgib kassaator, on KrMK § 41 kohaselt kuriteoga tekitatud varaline kahju, maksuvõlg on aga avalikõiguslik kohustis ega saa seetõttu olla tsiviilhagi esemeks. 4.3 Kassaator osundab sellele, et maksuvõla sissenõudmiseks on maksuseadustes sätestatud eraldi kord, mille kohaselt on maksuvõla sundkorras sissenõudmise obligatoorseks eelduseks vastav ettekirjutus, mis peab vastama MKS §-s 15 sätestatule. Ettekirjutuse koostamist, üleandmist ja vaidlustamist reguleerivad maksuõiguse ja HKMS normid. Kassaator rõhutab, et kohus ei ole MKS §-de 14 ja 15 kohaselt maksuhaldur, kel oleks õigus teha maksualaseid ettekirjutusi. 4.4 Edasiselt leiab kassaator, et maksuvõla nõue väljub käesoleva kriminaalasja piiridest, sest selle kriminaalasja esemeks ei ole mitte majandusalane- vaid riigivastane kuritegu. Salakaubavedu on kassaatori väite kohaselt formaalne kuritegu, mille koosseisu ei kuulu kahjulik tagajärg. 4.5 Tulenevalt oma eelnevatest väidetest leiab kassaator, et maksuvõlg ei ole salakaubaveoga põhjuslikus seoses ja sellise seose olemasolu ei nähtu ka kohtuotsustest. "Abiks võib olla conditio sine qua non teooria " märgib kassaator. "Ka juhul, kui süüdimõistetu oleks toimetanud kaupa üle tollipiiri, ei saanuks riik käibemaksu (ei ole importi, ei ole ka maksu)". 4.6 Kassaator on veendunud, et kriminaalasja menetlemise tulemina tehtud kohtuotsusega võib sedastada maksuvõlga üksnes siis, kui kohtuotsuse tegemisel on rangelt järgitud maksuseadusi. Käsitletaval juhul aga ei selgu kassaatori arvates kohtuotsustest, miks just kohtualused peavad maksma käibemaksu, nimelt solidaarselt ning miks käibemaksu ei nõuta AS-ilt P. või muudelt isikutelt. 4.7 Kassator väljendab arusaamatust selles osas, miks kohtud ei ole arvestanud rahandusministeeriumi
29. veebruari
30. a määruse nr 30 pga 2 ja
31. aprilli
32. a määruse nr 29 p-ga 2 sätestatud käibemaksuvaba kauba piirnormiga, mis on 5000 kr ühe kalendripäeva kohta. 4.8 Järgnevalt on kassaator viidanud asjaolule, et tolliseadus, mille § 65 lg 4 p 3 rikkumist on V. S.-le ette heidetud, jõustus
33. jaanuaril
34. a - seega pärast kõnealuse väidetava kuriteo toimepanemist. 4.9 Viimasena leiab kassaator, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud enda seisukohta, et V. S. tegutses just organisaatorina. Kaebuses viidatakse süüdistusele, mille kohaselt andis V. S. A. S.-le korraldusi ja nõudis kauba deklareerimata jätmist. Kohtuotsusest ei selgu aga kassaatori arvates, miks selline tegutsemine väljub kihutaja rolli piirest. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
35. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, peab vajalikuks märkida järgmist. 5.1 Kassaator on põhjendatult osundanud sellele, et V. S.-le KrK § 76 lg 1 ettenähtud kuriteo inkrimineerimisel on ekslikult viidatud kuriteo toimepanemise ajal veel mitte kehtinud tolliseaduse sättele (§ 65 lg 4 p-le 3). Kuid arvestades seda, et sisuliselt täpselt samasugune tollieeskirjade rikkumine sisaldus ka kuriteo toimepanemise ajal kehtinud tolliseaduse § 57 lg 4 p-s 3, ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates alust väita, et kohtud ei oleks tuvastanud salakaubaveo kui kuriteo fakti. 5.2 Tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et KrK § 76 lg-s 1 ettenähtud kuritegu - salakaubavedu on formaalseid ja materiaalseid kuritegusid eristava liigituse pinnalt käsitatav formaalse kuriteona. Seega piisab mingi teo kvalifitseerimiseks KrK § 76 lg 1 järgi üksnes dispositsioonis kirjeldatud teo toimepanemise fakti tuvastamisest ja sellest teost lahutatava tagajärje tuvastamine ei ole nõutav. Kuriteo formaalsust eelkirjeldatud tähenduses tuleb aga siiski käsitada üksnes selle teo kriminaalõigusliku karistatavuse küllaldase tingimusena ja see ei tähenda, et tegelikult ei saakski formaalsele kuriteole järgneda mingit kahjulikku tagajärge. Kehtiva kriminaalõiguse mitmete sätete pinnalt võib pigem eeldada seadusandja tahet astuda kriminaalmenetluse raames samme ka formaalsete kuritegudega tekitatud kahju tuvastamiseks. Nii kuulub KrMK § 46 p 4 kohaselt kriminaalasjas tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteoga tekitatud kahju iseloom ja suurus, kusjuures seadusandja ei ole siinjuures teinud mingit reservatsiooni formaalsete kuritegude suhtes. Ka kehtiva kriminaalmenetlusõiguse tsiviilhagi instituut (eeskätt KrMK §-d 41 - 43) ei välista võimalust, et formaalse kuriteo ja sellele järgnenud kahju vahelise põhjusliku seose tuvastamisel mõistetakse formaalse kuriteo eest süüdi tunnistamisel isikult välja selle kahju väärtus. 5.3 Tulenevalt eelöeldust oleks samaaegselt V. S. ja A. S. salakaubaveos süüdi tunnistamisel neilt ka käibemaksusumma väljamõistmisel pidanud olema tuvastatud, et ühelt poolt salakaubaveo kui kuriteo ja teiselt poolt riigile maksmata käibemaksu vahel on vahetu põhjuslik seos. Sellise põhjusliku seose olemasolu ei ole kohtud käesoleva kriminaalasja menetlemisel pidanud vajalikuks eraldi tuvastada. Pärnu Maakohtu
36. juuni
37. a otsuses märgitakse puutuvalt kõnealusesse küsimusse vaid seda, et "samuti on põhjendatud Tallinna Maksuameti nõue summas 133985 krooni s.o tasumata käibemaks salakauba koguväärtusest (18 % 774362.88 kroonist)". Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
38. novembri
39. a otsuses aga sedastatakse, et "käesoleva süüasja menetlemisega seondub ka salakaubaveoga süüdlaste poolt importmaksude tasumata jätmine. Kuna tollimaksustamine ja tollivõla sissenõudmine kuulub tolliseaduse kohaselt Tolliameti pädevusse, siis palus Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuamet tsiviilhagi esindajana kaasata menetlusse Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti asemel Tolliameti......Taoline taotlus oli seaduslik ja põhjendatud". 5.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et puudub alus rääkida salakaubaveo ja salakaubaveo esemeks olnud kaubalt tasumata käibemaksu vahelisest vahetust põhjuslikust seosest. Kuigi kahtlemata on maksude maksmata jätmine salakaubaveo kui kuriteo subjekti üks olulisimaid kaugemaid eesmärke, ei saa siiski eesmärki kuriteo subjektiivse külje elemendina transformeerida kuriteo tagajärjeks. Tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et conditio sine qua non põhimõtte kohaselt oleks tasumata käibemaks salakaubaveoga vahetus põhjuslikus seoses siis, kui salakaubaveo fakti olematusega oleks otseselt ja vahetult kaasnenud ka kõnealuse kahjuliku tagajärje ärahoidmine - oleks kaasnenud käibemaksu tasumine. Tegelikult aga sellist järeldust ainuüksi salakaubaveo fakti olematuse pinnalt teha ei saa. Käibemaksu tegelikuks laekumiseks oleks olnud vaja ka vastava kauba legaalset importimist. 5.5 Põhjendatult osundatakse kassatsioonkaebuses sellele, et kui salakaubavedu kuulub riigivastaste kuritegude hulka, siis V. S.-le ja A. S.-le süüksarvatud salakaubaveo tagajärg - käibemaksu tasumata jätmine - moodustaks seadusandja tahte kohaselt KrK § 1481 lg-s 5 ettenähtud iseseisva kuriteokoosseisu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei oleks seadusandja tahtega ja kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttega kooskõlas, kui üks kuriteokoosseis loetakse hoopis teise kuriteo tagajärjeks. Kuid siinjuures tuleb märkida, et KrK § 1481 lg 5 järgi saab kriminaalvastutus järgneda üksnes juhul, mil maksmisele kuulunud maksusumma on jäetud tähtajaks maksmata. Ei Pärnu Maakohtu
40. juuni
41. a otsusest ega ka mitte Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
42. novembri
43. a otsusest ei nähtu, et kõnealuse käibemaksusumma maksmise tähtaeg oleks olnud juba saabunud. 5.6 V. S. on tunnistatud süüdi selles, et ta organiseeris viieteistkümnel korral salakaubavedu AS P. tegevdirektorina. Samas ei ole ei Pärnu Maakohtu
44. juuni
45. a otsuses ega ka mitte Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
46. novembri
47. a otsuses põhjendatud, miks pidi kõigil nendel juhtudel ka käibemaksu maksma V. S. koos A. S.-ga, mitte aga AS P. 5.7 Pärnu Maakohtu
48. juuni
49. a otsusega on erikonfiskeeritud V. S. ja A. S. poolse salakaubaveo esemeks olnud ning AS S. I. tollilattu hoiule antud videotehnika. Samas ei nähtu ei sellest kohtuotsusest ega ka mitte Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
50. novembri
51. a otsusest, millises summas on videotehnikat erikonfiskeeritud, kas maksmata käibemaksusumma arvutamisel on lähtutud ka erikonfiskeeritud kaubakogusest ning millisele seadusesättele on seejuures tuginetud. 5.8 Vaatamata eelmärgitule ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kassaatori seisukohaga, et maksuvõlg ei saa üldse olla kriminaalmenetluse tulemina väljamõistetava tsiviilhagi esemeks ning et kõik maksuvõlaga seonduvad küsimused kuuluvad eranditult halduskohtu pädevusse. Maksuvaidlused kuuluvad kahtlemata avalik-õiguslike vaidluste hulka ja vastavalt HKS § 3 lg 1 p-le 1 kuulub avalik-õiguslike vaidluste, sealhulgas ka maksuvaidluste lahendamine üldjuhul halduskohtute pädevusse. Kuid seda üksnes tingimusel, et maksusuhete subjektide käitumises puuduvad kuriteo tunnused. Mistahes kuriteoga ja sealhulgas ka maksukuriteoga tekitatud kahju tuvastamine kuulub üldkohtute pädevusse. Sisuliselt samasugusele seisukohale on asutud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-50-98 (RT III, 1998, 15, 167) tehtud otsuses.
52. Arvestades seda, et käsitletava kriminaalasja raames ei olnud kohtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates pädevad otsustama käibemaksu sissenõudmise küsimust, tuleb tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
53. novembri
54. a otsus osas, millega mõisteti kohtualustelt välja väidetav käibemaksuvõlg ja jätta see küsimus lahendamiseks kriminaalmenetluse välises korras. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar