3-3-1-9-02

KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-9-02

1. märts 2002 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Virve Karise kaebus Meremäe Vallavalitsuse peale hoone tagastamise korralduse tühistamiseks Tartu Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsus haldusasjas nr 2-3-62/2001 Virve Karise kassatsioonkaebus
4. veebruar 2002 Kassaator Virve Karis Kassaatori esindaja vandeadvokaat Sirje Must Vastustaja, Meremäe Vallavalitsuse esindaja Lembit Kaarna Resolutsioon Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu
5. oktoobri
6. a otsus haldusasjas nr 2-3-62/2001 muutmata. Kanda kautsjon riigituludesse. Asjaolud ja menetluse käik Meremäe Vallavalitsuse
7. juuli
8. a korraldusega nr 270 otsustati Adolf Kelderile tagastada õigusvastaselt võõrandatud ja hiljem Obinitsa sovhoosi omandis olnud veskihoone asukohaga Meremäe vallas Härma külas. Enne õigusvastast võõrandamist kuulus veskihoone endise "Veski nr 11" talu hoonete koosseisu. Meremäe Vallavalitsus otsustas
9. detsembri
10. a korralduse nr 339 p-ga 1 erastada ostueesõigusega Virve Karisele maad talle kuuluvate hoonete juurde. Korralduse p 2 kohaselt asus erastatav Keldriveski maaüksus Meremäe vallas, Härma külas endisel "Veski nr 11" kinnistul nr
11. Võru maavanema
12. aprilli
13. a korralduse nr 6-634 p-ga 1 otsustati Keldriveski maaüksus müüa V. Karisele. Maaüksuse ostu-müügileping ja asjaõigusleping sõlmiti
14. aprillil 1998 ja Võru Maakohtu kinnistusameti
15. juuni 1998 otsusega avati kinnistusregistriosa nr 4238 nimetusega Keldriveski, mille omanikuna kanti kinnistusraamatusse V. Karis. Virve Karis esitas Meremäe Vallavalitsuse
16. juuli
17. a korralduse nr 270 peale halduskohtule kaebuse, paludes see tühistada. Kaebuse esitaja väitel omandas ta
18. märtsil 1978 kõik endise "Veski nr 11" talu säilinud hooned tookordselt omanikult. Omandamise hetkel ei olnud endise talu hoonete koosseisus veskit, sest seda ei olnud ehitusliku ja tehnilise seisukorra tõttu enam hoonena arvel. Vastasel juhul oleks kaebuse esitaja soovinud ka veski omandada. Kuna veski pole endisel kujul säilinud, ei kuulu ta tagastamisele. Vaidlustatud korraldus rikub kaebaja õigusi, sest kaebaja huve rikkumata ei ole võimalik veski juurde pääseda. Kaebaja hoone ja veski vahe on ca 3 meetrit ja veski külgneb kaebaja omandis oleva maaga. Seoses veski tagastamisega tekib A. Kelderil maa tagastamise õigus ja ta võib hakata tulevikus maad taotlema. Tartu Halduskohtu
19. veebruari
20. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et vaidlusalune korraldus ei rikkunud andmise ajal kaebaja õigusi. Veskihoone ei asu Keldriveski maaüksusel, seega ka kuni
21. aastani V. Karise seaduslikus kasutuses olnud maal. Asjaolu, et veskihoone juurde puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, et tõenda õiguste rikkumist. Korraldus ei saa rikkuda V. Karise maa erastamise õigust, sest korralduse andmise ajal ei olnud lahendatud maa erastamise taotlus. Erastamisele saab kuuluda ainult selline maa, mida ei tagastata. Eksperthinnanguga on tõendatud, et veskihoonel uuendatud osa puudub, mistõttu vaidlusalune korraldus ei ole õigusvastane põhjusel, et vara ei ole säilinud endisel kujul. Apellatsioonkaebuses palus V. Karis halduskohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Tartu Ringkonnakohtu
22. oktoobri
23. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna veski tagastamise korralduse vaidlustamiseks kaebajale õigust asjaolu, et kaebaja oli pärast tagastamise korraldust esitanud avalduse vallavalitsusele oma hoonete juurde maa erastamiseks ega ka see, et veskihoone kuulumine A. Kelderile võib piirata kaebaja õigust maa erastamisele ja erastatava maa kasutamist servituudi seadmise vajaduse tõttu. Seetõttu ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse neile põhjendustele, milles käsitletakse vaidlustatud korralduse sisulist ebaõigsust. asjaosaliste põhjendused riigikohtus Kassatsioonkaebuses palub Virve Karis ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et korraldus rikub tema õigusi, sest ta oli seni heauskselt pidanud ennast kõigi maatükil asuvate hoonete omanikuks. Tagastatud hooneni jõudmiseks tuleb läbida kassaatorile kuuluv maa. See toob kaasa servituudi seadmise veski omaniku kasuks. Veski tagastamine rikub kassaatori õigusi ka sellega, et hoone tagastamisega kaasneb maa tagastamine, mille erastamisest oleks kassaator ise olnud huvitatud. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Meremäe Vallavalitsus, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Veskihoone on olemas ja vallavalitsus on kohustatud selle tagastama. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti jätnud kaebuse rahuldamata, sest vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega haldusakti tühistamiseks pöörduda halduskohtusse isik, kelle õigusi haldusakt rikub. Samasisuline oli ka kaebuse esitamise ajal kehtinud HKS § 5 lg 1 redaktsioon. Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu leidis
24. detsembri
25. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-01 (RT III 2002, 4, 34), et haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel tuleb kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi: põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, samuti haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Haldusakt piirab subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab õiguse kasutamise osaliselt või täielikult, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist. Veski tagastamise korraldus ei saanud andmise hetkel rikkuda kassaatoril mitu aastat hiljem maa erastamise tulemusena tekkinud omandiõigust maale. Veski tagastamine võiks rikkuda kassaatori omandiõigust, kui ta oleks veski omandanud koos elamuga
26. aastal või muul viisil enne tagastamiskorralduse andmist. Halduskohus on tuvastanud, et kassaator ei ole veskit omandanud. Kohtute poolt tuvastatud asjaoludest nähtub, et tulenevalt MRS § 20 lg-st 1 ja § 22 lg-st 2 oli kassaatoril vaidlustatud korralduse andmise hetkel õigus erastada tema kasutuses olnud maad talle kuuluva elamu juurde. See seadusest tulenev õigus oli kassaatoril vaatamata sellele, et avaldus õiguse kasutamiseks (maa erastamiseks) esitati
27. aprillil 1997, seega pärast veski tagastamist. Asjas on tuvastatud, et veski ei asu kaebaja kasutuses olnud ja nüüdseks talle erastatud maal. Kassaator on kohtumenetluses juhtinud tähelepanu ajaolule, et tagastatud veski ja kassaatori elamu asuvad väga lähestikku. Samuti luges halduskohus tõendatuks, et veskihoonele puudub juurdepääs avalikult kasututavalt teelt. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et veski kuulumine kolmandale isikule ja ka kassaatori maale servituudi seadmise vajalikkus ei saa kujutada endast kassaatori õiguste rikkumist. Servituudi seadmise võimalik vajadus ei tuleneks mitte vaidlustatud vara tagastamise korraldusest, vaid kohapeal valitsevast ja aastakümneid valitsenud faktilisest olukorrast. Kassaator on oma elamu juurde maa erastamisel leppinud erastatava maa piiridega. Seega aktsepteeris ta olukorda, et tema kinnistu ja Piusa jõe vahele jääb maatükk, mis ei kuulu tema omandisse. Kassaatoril ei olnud alust eeldada, et seda maatükki ja sellel asuvat hoonet ei hakka kunagi keegi kasutama. AÕS § 156 lg-st 1 kui tsiviilõiguse sättest tulenev naabri juurdepääsuõigus ei sõltu sellest, kes on naaberkinnisasja omanik. Ilma veskihoone tagastamiseta ei oleks kassaator õiguslikult soodsamal positsioonil kui praegu. Seetõttu jätab Riigikohus kassatsioonkaebuse vastavalt HKMS § 72 lg 1 p-le 1 rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Tõnu Anton Jüri Põld Harri Salmann