← Eesti

3-2-1-27-02

MÄÄRUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Resolutsioon 3-2-1-27-02 Tartu, 15. märts 2002. a Eesi

§ 17

lg-st 6 ei tulene, et isikutel, kes soovivad tuvastada vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti, on keelatud pöörduda nimetatud fakti tuvastamiseks kohtusse enne, kui neile vastav nõue esitatakse. Riigikohus saatis asja Tallinna Linnakohtule menetluse jätkamiseks.

  1. Tallinna Linnakohus jättis
  2. mai
  3. a otsusega avalduse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  4. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  5. novembri
  6. a määrusega linnakohtu otsuse ja lõpetas asjas menetluse TsMS § 217 p 1 alusel.

§ 17

lg-le 7 ja seaduse vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta §-le 1 ja § 2 lg-le 1 vastavalt ei ole vara õigusvastase võõrandamise kohtulikku tõendamist vaja juhul, kui vara omanikuks olnud füüsiline isik oli ajavahemikus

  1. juuni
  2. a kuni
  3. jaanuar
  4. a sunnitud oma vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu, või seoses sellega, et ta keeldus välismaal viibides Eestisse tagasi tulemast. Kuna avaldaja tugineski oma avalduses eelnimetatud sätetele, siis pole tal põhjust ega alust taotleda vara õigusvastase võõrandamise kohtulikku kindlakstegemist.
  5. Vastavalt TsMS §-le 247 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse
  6. augusti
  7. a määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise korra (korra) punktile 22 on linna- või maakohus pädev tuvastama hagita menetluse korras asjaolusid, mis on vajalikud isiku tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks õigusvastaselt võõrandatud vara osas, üksnes siis, kui ÕVVTK kohalik komisjon on lükanud isiku avalduse kohta otsuse tegemise edasi, kuna vajalike asjaolude kindlakstegemine pole olemasolevate dokumentaalsete tõendite alusel võimalik. Käesoleval juhul on ÕVVTK Harju maakonnakomisjon oma
  8. mai
  9. a otsusega nr 9682 võtnud seisukoha avaldaja taotluste osas tunnistada ta omandireformi õigustatud subjektiks Nõmme 16 talu hoonete osas. Avaldaja vaidlustas selle otsuse Tallinna Halduskohtus. Tema kaebus jäeti rahuldamata Tallinna Halduskohtu
  10. novembri
  11. a otsusega nr 3-374/96, mis jõustus Tallinna Ringkonnakohtu
  12. aprilli
  13. a otsusega. Selles kohtuasjas oli muuhulgas vaidluse all küsimus, kas Nõmme 16 talu hoonete õigusvastane võõrandamine on tõendatud.
  14. Ringkonnakohus märkis, et avaldaja ei ole esitanud korra p 22 mõttest tulenevat taotlust tõendada dokumentaalsete tõendite puudumise tõttu tuvastamata asjaolusid tunnistajate ütlustega. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  15. L. Niinemets esitas erikaebuse, milles palus ringkonnakohtu määrus tühistada ja uue otsusega, tema avaldus juriidilise fakti tuvastamiseks rahuldada. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti

§ 17lg 7 ja 5.

detsembri

  1. a seaduse Vara võõrandamise õigusvastase tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta § 1 ja
  2. Avaldaja ei tuginenud nendes sätetes toodud alustele. Avaldaja tugines sellele, et tema isal ei olnud võimalik ajutise äraoleku ajal Eestis olles oma vara taas kasutama hakata reaalse repressiooniohu tõttu. Seega ei saa antud asjas rakendada lihtsustatud korda, vaid vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti on vaja tuvastada kohtu korras.
  3. Avaldaja leiab, et ringkonnakohtu vaidlustatud määrus on vastuolus Riigikohtu
  4. aprilli
  5. a määrusega nr 3-2-1-45-00 (RT III 2000, 12, 130), mis on tehtud samas asjas. Selle otsuse kohaselt on taotlejal õigus pöörduda vara võõrandamise õigusvastasuse või muude tõendamist vajavate asjaolude tõendamiseks maa- või linnakohtusse, kui neid asjaolusid ei ole võimalik tõendada dokumentaalsete tõenditega. Antud juhul ei ole vara mahajätmist reaalse repressiooniohu tõttu võimalik tõendada konkreetsete dokumentaalsete tõenditega. Riigikohtu selle määruse kohaselt ei ole juriidilise fakti tuvastamise menetluse lõpetamine TsMS § 217 p 1 alusel õige.
  6. Avaldaja ei soovi midagi tõendada tunnistajate ütlustega. Seega on arusaamatu ringkonnakohtu väide, et avaldaja ei ole esitanud korra p 22 mõttest tulenevat taotlust tõendada dokumentaalsete tõendite puudumise tõttu tuvastamata asjaolusid tunnistajate ütlustega.
  7. Huvitatud isikud ei ole erikaebusele vastust esitanud. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  8. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu määrus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
  9. Tartu Ringkonnakohtu
  10. novembri
  11. a määruse aluseks on sama avaldus vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti tuvastamiseks, mis oli aluseks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  12. aprilli
  13. a määrusele samas asjas nr 3-2-1-45-
  14. Määruses asus Riigikohtu tsiviilkolleegium seisukohale, et maa- ja linnakohtud on pädevad tuvastama vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti ning menetluse lõpetamine TsMS § 217 p 1 alusel ei olnud õige. Selle fakti tuvastamise kuulumist kohtu pädevusse ei määra see, kas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjon on taotlejale esitanud nõude tõendada vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti kohtu korras. Tsiviilkolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu lahendis puuduvad uued asjaolud, mis välistaksid avalduse kuulumise maa- ja linnakohtu pädevusse. TsMS § 365 alusel on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
  15. Kuna asja kuulumine kohtu pädevusse on apellatsioonikohtule jätkuvalt raskusi valmistanud ja apellatsioonikohtu määruses on teisigi ekslikke seisukohti, peab kolleegium vajalikuks lisada alljärgnevad märkused. Meelevaldne on apellatsioonikohtu seisukoht, et asi kuulub maa- ja linnakohtu pädevusse siis, kui ÕVVTK kohalik komisjon on lükanud isiku avalduse kohta otsuse tegemise edasi, kuna vajalike asjaolude kindlakstegemine pole olemasolevate dokumentaalsete tõendite alusel võimalik.

§ 17

lg 6 sätestab, et isikutele, kelle vara võõrandati repressioonide tõttu või kes olid sunnitud vara ära andma või maha jätma reaalse repressiooniohu tõttu, ametiisiku omavoli või ebaseadusliku otsuse alusel, tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara pärast rehabiliteerimistunnistuse või võõrandamise õigusvastasust tõendava kohtuotsuse esitamist. Nimetatud isikud peavad pöörduma kohtusse või vastavasse riigiorganisse kohtuotsuse või rehabiliteerimistunnistuse saamiseks 1 kuu jooksul pärast seda, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan on esitanud isikule seadusest tuleneva nõude tõendada vara võõrandamist käesolevas lõikes nimetatud viisil. Osundatud norm ega ka korra p 22, mille kohaselt, kui vara võõrandamise õigusvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid pole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on taotlejal õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks kohtu poole, ei sea kohtu pädevust repressiooniohu tuvastamisel sõltuvaks sellest, kas avaldajale on esitatud nõue kohtusse pöörduda või kas avalduse kohta otsuse tegemine on edasi lükatud või mitte. 14. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 2. aprilli 1997. a otsusega muutmata Tallinna Halduskohtu 28. novembri 1996. a otsuse. Sellega jäeti rahuldamata L. Niinemetsa kaebus Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsusele, millega jäeti rahuldamata L. Niinemetsa taotlus tema tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks Nõmme 16 talu hoonete osas, sest puudub hoonete õigusvastase võõrandamise fakt vastavalt

§-le

  1. Halduskohus leidis, et reaalne repressioonioht puudus. Ringkonnakohus märkis
  2. aprilli
  3. a otsuses, et L. Niinemetsa väited, mille kohaselt J. Ojasuu ei saanud oma majja tulla repressiooniohu tõttu, kuna see asus piiritsoonis, on asjasse mittepuutuvad, kuivõrd avaldaja ise ei käsitle hoonete õigusvastase võõrandamisena mitte repressiooniohu tõttu hoonete äraandmist või mahajätmist, vaid vara võõrandamist ebaseaduslike otsuste alusel. Kui kaebuse alusel Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsuse seaduslikkust kontrollinud halduskohus nõustuski komisjoni järeldusega, et reaalne repressioonioht puudus, ei muudaks see maa- ja linnakohut ebapädevaks tuvastama vara mahajätmist reaalse repressiooniohu tõttu. A. Kull, H. Jõks, J. Luik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.