Obsah (6)

§ 9§ 101§ 26§ 12§ 46§ 72

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse liik ja algataja Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud

§ 9lg 1.

Pädeva haldusorgani poolt kehtestatud haldusakti resolutiivosa kehtib seni, kuni see haldusakt on kas tunnistatud kehtetuks haldusorgani poolt või tühistatud kohtu poolt. Alates 1. jaanuarist 2002 on välistatud ka haldusaktiga põhjustatud kahju hüvitamine, kui kahju kannatanud isik ei ole eelnevalt saavutanud haldusakti tühistamist. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamist on kaebuses võimalik taotleda ainult koos haldusakti tühistamisega või iseseisvalt juhul, kui haldusorgan on ise tunnistanud haldusakti kehtetuks. Lisaks kahju hüvitamise huvile võib isikul olla õiguslik huvi tuvastada kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastasust rehabiliteerivatel või preventiivsetel eesmärkidel. Eeldades, et avaliku võimu kandjad tunnistavad vaidluse korral ise kehtetuks oma õigusvastased haldusaktid, on õigusvastasuse kindlakstegemise taotlusel oluline roll halduskohtulike kaitsevahendite süsteemis. Tulenevalt haldusakti üldkohustuslikkuse põhimõttest saab OÜ Peipus kaebust käsitada ainult haldusakti tühistamise kaebusena;

1. c)Halduskohus ei ole põhjendanud, kuidas võib vaidlustatud korralduse õigusvastasuse kindlakstegemine parandada kaebuse esitaja majanduslikku positsiooni. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS Kassatsioonkaebuses palub OÜ Peipus tühistada ringkonnakohtu otsus järgmistel motiividel:
2. a)Tähtajast kinnipidamist kontrollib kohus eelmenetluses. Tähtaja rikkumise korral peab kohus tegema kaebajale ettepaneku esitada tähtaja ennistamise avaldus. Käesolevas asjas kohus seda ei teinud. Halduskohtumenetluse seadustiku kuni 31. detsembrini 1999 kehtinud redaktsiooni kohaselt puudus kohtul alus pöörduda tagasi tähtaja küsimuse juurde, kui kohus oli vaadanud asja läbi istungil, pööramata tähtaja ennistamise küsimusele tähelepanu. Kehtiva

tähtaegu sätestavad normid ja selle alusel tekkinud kohtupraktika ei ole käesolevas asjas kohaldatavad, sest tähtaja vaikimisi ennistamine toimus enne

uue redaktsiooni kehtima hakkamist; b)

§ 9

ei sätesta tähtaega, mille jooksul tuleb esitada kaebus haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kaebuse esitaja poolt vaidlustatud haldusakt ei olnud kehtiv haldusakt, sest see reguleeris kalapüügiõiguse andmist

1. aastal. Pärast
2. aasta möödumist kaotas nimetatud haldusakt oma kehtivuse ja teda ei saa enam tühistada. Seetõttu ei saa OÜ Peipus kaebust käsitada tühistamiskaebusena; c) Isegi kui vaidlustatud korraldus kehtiks, on kassaatoril õigus taotleda selle õigusvastasuse kindlakstegemist. Haldusakti väljaandajal ei saa olla õiguspärast ootust õigusvastase haldusakti kehtima jäämisele.

§ 9lg 1 eesmärgiks on õiguskindluse kaitse.

Tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saa rikkuda õiguskindlust, sest kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist või tagasitäitmist; d) Ringkonnakohus on ületanud talle

§-ga 46 antud volitusi. Ringkonnakohtul on õigus lõpetada

§-s 24 nimetatud alustel, kuid õigust lõpetada menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu nende hulgas ei sisaldu. Vastuses kassatsioonkaebusele peab Ida-Viru maavanem alusetuks kassaatori väidet, et ringkonnakohtul puudus õigus pöörduda tagasi tähtaja küsimuse juurde. Halduskohus vaatas läbi kaebust, mille nõue oli muudetud

§ 101lg 2 alusel.

Vastustaja on alati vaielnud vastu kaebuse esitamise tähtaja rikkumisele ja nõudnud menetluse lõpetamist sellel alusel. Kohus peab kohaldama protsessitoimingu ajal kehtivat protsessinormi. Kohus on õigesti lähtunud

§ 9

lg-st 1 vaatamata sellele, et kaebuses taotleti haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemist. Haldusakti tühistatud ei ole. Kassaatoril puudub põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Vaidlustatud haldusakti kehtivus omab suuremat tähendust kui üksnes mõju

1. aastale, sest järgnevatel aastatel kalapüügiõiguse andmine on seotud varasematel aastatel antud kalapüügilubadega. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT Käesolevas asjas käib vaidlus Riigikohtus selle üle, kas ringkonnakohus võis apellatsioonkaebuse läbivaatamisel kontrollida kaebetähtaja küsimuse lahendamist halduskohtu poolt, ja kui võis, siis kas ringkonnakohtu seisukohad kaebetähtaja möödalaskmise osas on õiged. Kaebetähtajast kinnipidamise kontrolli küsimuses erinevad varasem Halduskohtumenetluse seadustik (HKS) ja alates
2. jaanuarist 2000 kehtiv seadustik (

) ning nende alusel väljakujunenud kohtupraktika üksteisest oluliselt. Varasema seadustiku osas asus Riigikohtu halduskolleegium

1. juuni
2. a määruses haldusasjas nr III-3/1-9/95 seisukohale, et kui halduskohtunik on asja kohtuistungil läbi vaadanud ilma kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmisele tähelepanu pööramata, siis peab ta tegema ühe HKS §-s 19 märgitud kohtulahenditest, sest tal puudub õiguslik alus pöörduda tagasi tähtaja ennistamise küsimuse juurde. Riigikohtu halduskolleegiumi
3. veebruari
4. a määruses nr 3-3-1-68-00 leiti, et varasemas kohtupraktikas kinnistunud seisukoht, mille kohaselt asja menetlusse võtmisel loeti tähtaeg vaikimisi ennistatuks, ei ole pärast

jõustumist 1. jaanuaril 2000 enam rakendatav, ning et kaebetähtaega võib ennistada vaid määrusega. Vastuses kassatsioonkaebusele viidatakse õigesti põhimõttele, et menetlustoimingu suhtes kohaldatakse toimingu tegemise ajal kehtivat menetlusseadust (

§ 101lg 1; Ts

MS § 2), kuid antud asjas ei vii see mitte uue, vaid varasema seadustiku kohaldamisele. Käesolevas asjas esitati kaebus halduskohtule

1. septembril 1999, seega mitu kuud enne seadustiku uue redaktsiooni jõustumist. Ida-Viru Maakohtu
2. septembri
3. a määrusega paluti kaebajal täpsustada vaidlustatud haldusakti andmise asjaolusid. OÜ Peipus kinnitas
4. oktoobril 1999 halduskohtule saadetud kirjas, et vaidlustatud korraldus edastati kaebuse esitajale maavalitsuse
5. augusti
6. a kirjaga. Ida-Viru Maavalitsus leidis
7. oktoobril 1999 halduskohtule saadetud vastuses, et kaebuse esitamise tähtaeg lõppes
8. veebruaril
9. Jõhvi Halduskohtu otsuse kirjeldavas osas (toimiku lk 150) märgitakse: "Kaevatavad haldusaktid sai kaebuse esitaja Ida-Viru maavalitsusest 09.08.1999 kirjaga. Korralduse varasema väljastamise kohta kaebuse esitajale vastastaja ei ole tõendeid esitanud, mistõttu kohus luges kaebuse esitatuks õigeaegselt, s.t. 1 kuu jooksul arvates korralduse kättesaamisest." Tähtaja küsimust ei lahendatud seega mitte
10. mail 2001 teatavaks tehtud kohtuotsusega, vaid vaikimisi vastavalt seadustiku varasemale redaktsioonile. Isegi kui tähtaja küsimus jäi varasema seadustiku kehtivusajal lahendamata, tuli see lahendada varasema redaktsiooni sätetest ja põhimõtetest lähtudes, sest tähtaja küsimuse lahendamist kui menetlustoimingut oli alustatud varasema redaktsiooni kehtivusajal. Varasema HKS kohaselt puudus teistel protsessiosalistel võimalus kaevata edasi otsustuse peale, millega kohus luges kaebuse tähtaegselt esitatuks.

rakendussätted ei näe ette võimalust, et pärast uue seadustiku jõustumist võiks protsessiosaline tagantjärele vaidlustada varasema seadustiku kehtivusajal tehtud toiminguid, mis tollal ei olnud vaidlustatavad.

§ 101

lg-s 2 sätestatud taotluse esitamine, et halduskohus kohaldaks varasema redaktsiooni kehtivusajal esitatud kaebuse läbivaatamisel

§ 26

lg-s 1 loetletud volitusi, ei tähenda, et tegemist oleks uue kaebusega või kaebuse muutmisega, ja et kohus peaks kaebuse esitamise tähtajast kinnipidamist uuesti kontrollima. See pole vajalik, sest varasema seadustiku § 7 lg-s 1 sätestatud ühekuuline tähtaeg võib

§ 9lg-s 1 sätestatud 30-päevalise tähtaja ületada vaid 1 päeva võrra.

Tähtsust ei oma tähtaja arvutamisel küsimus, kas kaebust tulnuks tõlgendada tühistamis- või tuvastamiskaebusena. Varasema seadustiku kohaselt oli halduskohtule võimalik esitada vaid kaebus haldusakti või toimingu seadusevastaseks tunnistamiseks. Ringkonnakohus ei võinud seega asja menetlemise lubamatuse motiivil halduskohtu otsust tühistada ega asja menetlust lõpetada. Kolleegium peab aga vajalikuks rõhutada, et

kohaselt on protsessiosalistel õigus esitada tähtaja ennistamise või kaebuse tähtaegseks lugemise määruse peale erikaebus või, kui vastavat määrust ei ole tehtud, siis vaidlustada tähtaja küsimuse lahendamata jätmist protsessinormi rikkumisena koos asjas tehtud sisulise otsusega eeldusel, et protsessinormi rikkumine on toimunud pärast uue seadustiku jõustumist. Kassaator eksib, leides, et ringkonnakohtul puudub õigus lõpetada asja menetlus

§ 12lg 3 alusel.

Vastavalt

§ 46

lg 1 p-le 2 võib ringkonnakohus ka tähtajast kinnipidamise kontrolli reguleerivate menetlusnormide rikkumisel teha asjas uue otsuse või määruse asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et

alusel pärast 1. jaanuari 2000 esitatud haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse läbivaatamisel tuleb küll kontrollida põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise vastu, kuid selle küsimuse raames ei saa kohus anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Seda saab kontrollida vaid kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu väitega, et põhjendatud huviks võivad olla ka preventiivsed või rehabiliteerivad eesmärgid. Seega on väär ringkonnakohtu järeldus, et haldusakti õigusvastasuse tuvastamine on võimalik ainult koos haldusakti tühistamisega või pärast seda, kui haldusorgan on ise tunnistanud haldusakti kehtetuks. Kuna käesolevas asjas on kaebus esitatud enne

jõustumist, tuleb ka kaebeõiguse kontrollimisel lähtuda varasema seadustiku § 5 lg-st 1, mitte uue seadustiku § 7 lg 1 teisest lausest. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2 ja Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg 1 välistavad avaliku võimu kandja poolt haldusakti väljaandmisega põhjustatud kahju hüvitamise juhul, kui kahju kannatanud isik ei ole eelnevalt saavutanud õigusvastase haldusakti tühistamist. HMS § 60 lg 2 kohaselt tuleb kehtivat haldusakti küll täita sõltumata õigusvastasusest, kuid see ei välista haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist. RVS § 7 lg 1 kohaselt ei teki hüvitusnõuet, kui kahju on või oli võimalik kõrvaldada või vältida, nõudes haldusakti tühistamist. Kui aga haldusakti tühistamine ei oleks kahju kõrvaldanud, ei lange hüvitusnõue ära seetõttu, et kannatanu pole haldusakti vaidlustanud. Riigikohus peab vajalikuks veel selgitada, et tühistamiseks kaebuse esitamata jätmine saab kahjunõude välistada vaid siis, kui kahju sellisel viisil kõrvaldamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja tühistamiskaebuse esitamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. Ainult sellisel juhul võis kahju olla reaalselt kõrvaldatav. Neid asjaolusid saab halduskohus hinnata vaid kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel, mitte aga tuvastamisekaebuse sisu tõlgendamisel. Lähtudes

§ 72

lg 1 p-st 2 tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tõnu Anton Jüri Põld Harri Salmann