← Eesti

3-1-1-26-02

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-26-02 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

  1. märts
  2. a Kohtukoosseis Lea Kivi, Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi OÜ A. K. haldusõiguserikkumise asi Väärtpaberituru seaduse § 31 lg 4 alusel Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  3. novembri
  4. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr II-4/259/2001 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ A. K. ning Finantsinspektsioon, kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev
  5. veebruar
  6. a Istungil osalenud isikud OÜ A. K. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Aldo Kaljurand ning Finantsinspektsiooni esindajad Urmas Peikner ja vandeadvokaat Indrek Koolmeister Resolutsioon
  7. Rahuldada osaliselt OÜ A. K. kassatsioonkaebus, Finantsinspektsiooni kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  8. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  9. novembri
  10. a otsus osaliselt, seda OÜ A. K. karistamise osas rahatrahviga 500 000 krooni.
  11. Karistada OÜ-d A. K. rahatrahviga 50 000 krooni.
  12. Tagastada AS-le Advokaadibüroo Paul Varul kassatsioonkautsjon. Määrus jõustub
  13. märtsil
  14. a ning ei kuulu edasikaebamisele. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  15. Väärtpaberinspektsioon (alates
  16. aastast Finantsinspektsioon) koostas
  17. septembril
  18. a haldusõiguserikkumiste protokolli OÜ A. K. tegevuse peale selles, et viimane tegeles väärtpaberivahendusega, osutades väärtpaberite korraldamise teenust, milleks vajalik litsents puudus. Selle eest nägi vastutuse ette kuni
  19. jaanuarini
  20. a kehtinud Väärtpaberituru seaduse (VTS) § 31 lg
  21. Lisaks leiti haldusõiguserikkumise protokollis, et rikutud on ka Tarbijakaitseseadust (TKS), kuna ei ole antud vajalikku ja tõest informatsiooni pakutava teenuse omaduste, hinna, päritolu, kasutamistingimuste jm kohta. Selgusetu on raha liikumine ja tarbija õigusi ning kohustusi sätestavate lepingute sisu. Oma tegevusega on A. haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt rikkunud TKS § 7 p 2 ning tuleb võtta haldusvastutusele TKS § 17 lg 1 p 2 järgi.
  22. Tallinna Linnakohus karistas
  23. oktoobri
  24. a otsusega A. Väärtpaberituru seaduse rikkumise eest VTS § 31 lg 4 järgi rahatrahviga 40 000 krooni, kuid lõpetas menetluse Tarbijakaitseseaduse rikkumise asjas TKS § 17 lg 1 p 2 järgi. Linnakohus märkis, et haldusõiguserikkumise asja kirjalikest materjalidest ja A. esindaja seletustest nähtub, et OÜ A. K. osutab klientidele väärtpaberialast konsultatsiooni ja abi väärtpaberite soetamisel. Seega on osaühingu tegevus suunatud väärtpaberitesse investeerimise vahendamisele ning sellekohaste tehingute sõlmimisele. Kohus asus seisukohale, et A. tegevus tuleb kvalifitseerida väärtpaberiturul tegutsemisena ja väärtpaberitega seotud tehingute tegemisena, milleks on nõutav tegevusluba. OÜ-l A. K. vastav luba puudus ning teda tuleb karistada vastavalt VTS § 31 lg-le
  25. Karistamisel võttis kohus arvesse muuhulgas seda, et OÜ A. K. osakapitali suurus on 40 000 krooni ja et äriühing ei saa oma tegevusest tulu, seetõttu pidas kohus võimalikuks seaduses ettenähtust kergema karistuse määramist HÕS §-le 28 tuginedes. Kohtuotsuse kohaselt on aga ebatäpne haldusõiguserikkumise protokollis kasutatud mõiste "väärtpaberi korraldamine" ning see ei ole tuletatav VTS § 2 lg 1 p-st
  26. Linnakohus asus seisukohale, et tulenevalt HÕS § 228 lg 1 p-st 32 ei ole Väärtpaberiinspektsioonil õigust koostada haldusõiguserikkumise protokolli Tarbijakaitse seaduse rikkumise asjades, mistõttu tuleb menetlus TKS § 17 lg 1 p 2 sätestatud rikkumise asjas lõpetada.
  27. Linnakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses taotles OÜ A. K. esindaja kohtuotsuse tühistamist osaliselt, seda osaühingu süüditunnistamise osas, ja menetluse lõpetamist ka VTS § 31 lg 4 järgi. Väärtpaberiinspektsioon taotles omapoolses apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega karistada OÜ-d A. K. TKS § 7 p 2 rikkumise eest rahatrahviga kuni 10 000 krooni ja VTS § 18 lg 1 nõuete rikkumise eest rahatrahviga vahemikus 500 000 " 1 000 000 krooni.
  28. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  29. novembri
  30. a otsusega rahuldati osaliselt Väärtpaberiinspektsiooni apellatsioonkaebus, OÜ A. K. apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Kriminaalkolleegium muutis Tallinna Linnakohtu
  31. oktoobri
  32. a otsust määratud karistuse suuruse osas ja karistas OÜ-d A. K. VTS § 31 lg 4 alusel rahatrahviga 500 000 krooni. Ringkonnakohus leidis, et haldusõiguserikkumise protokollis kasutatud mõiste "väärtpaberite korraldamise teenuse osutamine" tuleneb VTS § 2 lg 1 p-st
  33. Tegemist on väärtpaberivahenduse alaliigiga ja selleks peab VTS § 18 lg 1 kohaselt olema tegevusluba. Vaidlust ei ole selle üle, et OÜ-l A. K. selline luba puudus. Kohtukolleegium leidis, et asja materjalidega ega osaühingu esindaja seletustega ei ole tuvastamist leidnud asjaolud, mis tooksid endaga kaasa karistuse mõistmise alla VTS § 31 lg 4 ettenähtud minimaalse rahatrahvi määra, seetõttu kohaldas ringkonnakohus seaduses ettenähtud minimaalset rahatrahvi suurust 500 000 krooni. Ringkonnakohus soostus Tallinna Linnakohtuga selles, et Tarbijakaitseseadus ega Väärtpaberituru seadus ei anna Väärtpaberiinspektsioonile pädevust juriidilise isiku haldusvastutusele võtmiseks Tarbijakaitseseaduse alusel. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  34. Kassatsioonkaebuse esitasid nii OÜ A. K. kui ka Väärtpaberiinspektsioon.
  35. A. taotleb Tallinna Ringkonnkohtu
  36. novembri
  37. a otsuse tühistamist OÜ A. K. karistamise osas ja haldusõiguserikkumise asja menetluse lõpetamist haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Lisaks taotletakse õigusabikulude hüvitamist riigieelarve vahenditest. 6.1 A. kassatsioonkaebuse kohaselt ei näe Väärtpaberituru seadus ette väärtpaberite korraldamist ega vastutust selle eest. Tallinna Ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et A. osutab väärtpaberialast konsultatsiooni. Väärtpaberituru seadus ei käsitle aga K. osutamist väärtpaberivahendusena ega tegevusena, mille kaudu saaks A. määratleda väärtpaberituru kutselise osalisena, kellel peab olema VTS § 18 kohaselt tegevuslitsents. 6.2 Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta VTS § 29 lg 5, mille kohaselt kohaldatakse juriidilistele isikutele VTS §-s 31 ettenähtud vastutust väärtpaberijärelevalve ettekirjutuse mittetäitmisel või mittekohasel täitmisel.
  38. Väärtpaberiinspektsioon taotleb esitatud kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist Tarbijakaitseseaduse rikkumist puudutavas osas ning uue otsuse tegemist, millega loetakse Väärtpaberiinspektsioon pädevaks koostama haldusõiguserikkumise protokolle Tarbijakaitseseaduse rikkumise asjades, ning OÜ A. K. karistamist TKS § 7 p 2 rikkumise eest rahatrahviga kuni 10 000 krooni. Kassatsioonkaebuse kohaselt on Väärtpaberiinspektsioon väärtpaberiturul riiklikku järelevalvet teostav valitsusasutus. Tulenevalt VTS § 25 lgst 1 on väärtpaberituru kontrollimise eesmärk investorite huvide ja õiguste kaitse. Investori puhul on ühtlasi tegemist tarbijaga Tarbijakaitseseaduse tähenduses ning VTS § 25 lg 1 puhul on seega tegemist kompetentsinormiga, mis hõlmab TKS § 11 lg 2 p-st 8 tulenevat tarbijakaitsealase järelevalve teostamise kohustust.
  39. OÜ A. K. esitas Väärtpaberiinspektsiooni kassatsioonkaebusele kirjaliku vastuse, milles on seisukohal, et Väärtpaberiinspektsioonil ei ole pädevust Tarbijakaitseseaduse rikkumiste suhtes haldusõiguserikkumise protokolli koostamiseks. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  40. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Linnakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on otsustes õigesti asunud seisukohale, et OÜ A. K. puhul on tegemist väärtpaberivahendajaga. Põhikirja kohaselt tegeleb OÜ A. K. väärtpaberialase nõustamisega, haldusõiguserikkumise protokolli andmetel aidati klientidel sisuliselt täita saksakeelseid investeerimislepinguid, samuti on OÜ A. K. lasknud välja eesti ja vene keelseid reklaamvoldikuid pakutavate investeerimisfondide kohta. Seega on A. tegevuse eesmärgiks olnud kliendi mõjutamine investeerima konkreetse äriühingu (C. AG) poolt pakutavatesse investeerimisfondidesse. Väärtpaberijärelevalve puhul on tegemist finantsjärelevalve ühe osaga. Viimase eesmärgiks on finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse ning toimimise efektiivsuse suurendamine, süsteemsete riskide vähendamine ning finantssektori kuritegelikel eesmärkidel ärakasutamise tõkestamisele kaasaaitamine, et kaitsta klientide ja investorite huve nende vahendite säilimisel ning seeläbi toetada Eesti rahasüsteemi stabiilsust. Sellest eesmärgist tulenevalt on põhjendatud järelevalve tehingute üle, mille eesmärgiks on mingi kindla kliendipoolse investeeringu tegemise saavutamine. Kuni
  41. jaanuarini
  42. a kehtinud Väärtpaberituru seaduse sõnastusest tulenevalt on seadusandja mõtestanud "väärtpaberivahendaja" mõiste lahti konkreetsete toimingute (väärtpaberite valitsemine, väärtpaberitehingute tegemine ja väärtpaberite väljalasete tagamine) tegemise või korraldamise kaudu. Kohtutes on leidnud tõendamist, et OÜ A. K. pakub klientidele finantsprogramme. Seega tegeles A. väärtpaberitehingute tegemise korraldamise teenuse osutamisega.
  43. Tallinna Linnakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on karistuse määramisel pidanud rikkumist kergeks, mistõttu linnakohus pidas vajalikuks kohaldada rahatrahvi alla sanktsiooni alammäära, s.o 40 000 krooni, ringkonnakohus aga kohaldas alammäärale vastavat rahatrahvi, milleks on 500 000 krooni.
  44. jaanuarist
  45. a, s.o peale ringkonnakohtu otsuse tegemist, jõustunud uue Väärtpaberituru seadusega kehtestati väärtpaberiturul ilma vastava tegevusloata tegutsemise eest sanktsiooni alammääraks rahatrahv 50 000 krooni. Lähtudes seadusandja tahtest, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tuleb kohaldada HÕS § 28 ja OÜ-d A. K. karistada rahatrahviga alla VTS § 31 lg 4 nimetatud alammäära, s.o rahatrahviga 50 000 krooni ulatuses.
  46. Õige ei ole OÜ A. K. kassatsioonkaebuses toodud väide, et VTS § 29 lg 5 kohaselt oli Väärtpaberiinspektsioon kohustatud algselt tegema ettekirjutuse ja alles ettekirjutuse täitmata jätmisel on õigus võtta isik haldusvastutusele. Viidatud sätte sõnastusest tuleneb, et Väärtpaberiinspektsioonil oli õigus rikkumiste puhul koostada ettekirjutusi, kuid nõustuda tuleb Finantsinspektsiooni seisukohaga, et ettekirjutuse koostamise vajadus sõltub rikkumise iseloomust ega ole alati kohustuslik
  47. Ekslik on aga Finantsinspektsiooni seisukoht, mille kohaselt oli Väärtpaberiinspektsioonil õigus algatada haldusõiguserikkumise asi ka Tarbijakaitseseaduse rikkumise eest. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg 2 loetleb asutused, kellel on õigus teostada tarbijakaitsealast riiklikku järelevalvet. Selle punkt 8 näeb ette, et lisaks antud sättes loetletud asutustele võivad järelevalvet teostada "teised järelevalveorganid vastavalt seadusele". Tulenevalt Väärtpaberituru seaduse (kuni
  48. jaanuarini
  49. a kehtinud redaktsioonis) § 25 lg 1 oli väärtpaberituru kontrollimise eesmärgiks investorite huvide ja õiguste kaitse. Nimetatud normidest ei saa konstrueerida kompetentsinormi, mille kohaselt oleks Väärtpaberiinspektsioonil (praegu Finantsinspektsioonil) õigus teostada järelevalvet ka Tarbijakaitseseaduse alusel. Nimelt andis VTS § 25 väärtpaberijärelevalve alase järelevalvepädevuse eesmärgi, millest tulenevalt piirdub ka antud järelevalvepädevus Väärtpaberituru seadusega. Lisaks ei või demokraatliku õigusriigi põhimõtete kohaselt olla pädevust delegeeriv norm üldist laadi. Eeltoodud motiividel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et OÜ A. K. kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada osaliselt " osas, millega mõisteti karistuseks rahatrahv 500 000 krooni. Finantsinspektsiooni kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.