KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-25-02 Otsuse kuupäev Tartus 20. märtsil 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi L. M. süüd

§ 132

lg-s 3 sätestatu kohaselt kuulatakse tunnistaja kõigepealt üle talle teadaolevate asjaolude osas ning alles seejärel võib uurija esitada küsimusi. Kuid käsitletaval juhul keeldus tunnistaja üldse ütluste andmisest, märgib kassaator. Kujunenud olukorras ei jäänud kassaatori arvates uurijal lihtsalt muud üle, kui vormistada kahe manuka juuresolekul ütluste andmisest keeldumise protokoll. 5.2 Kassaator ei ole nõus ringkonnakohtu seisukohaga, et L. M. hoiatamine kriminaalvastutusest ütluste andmisest keeldumise eest ei toimunud seaduses ettenähtud korras ja L. M.-le arusaadavas keeles. Seda, et L. M.-i hoiatati ning et ta sai selle sisust aru, kinnitavad kassaatori arvates uurija Viktor Romanovi poolt

1. märtsil
2. a koostatud protokoll (tl 7), samal kuupäeval vormistatud tunnistaja ülekuulamise protokoll (tl 18), manukate ütlused ja ka L. M. poolt kohtualusena antud ütlused(tl 51). 5.3 Kassaator, leides, et ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud KrMK §-s 1301 sätestatut, rõhutab, et menetluskoodeksi kõnealuse sätte eesmärk on reguleerida uurija tegevust olukorras, mil selgub, et teatud isikud ei tea midagi uuritavast sündmusest. Samuti ei ole kassaatori arvates mingit tähtsust asjaolul, kuidas uurija leppis L. M.-ga kokku tema tunnistajana ülekuulamise osas.
3. Vastuväidetes kassatsioonprotestile taotleb L. M. kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist, viidates järgmistele asjaoludele. 6.1 Esiteks märgitakse vastuväidetes, et kuna kriminaaltoimiku lk 7 paiknevast protokollist nähtuvalt sooviti L. M.-i kuulata üle seoses tema tegevusega firmades L. B. LTD ja K. G. ning "kuna see tegevus oli kuritegelik ja seepärast, vastavalt KrMK § 51 lg 3, oli L. M.-l õigus keelduda iseenda vastu ütluste andmisest." 6.2 Teiseks märgitakse vastuväidetes, et tegelikult L. M. mitte ei keeldunud ütluste andmisest vaid andis ütlusi, mis uurija U. Laidnale ei meeldinud: nimelt vastas, et ta ei ole nimetanud firmades töötanud. Pärast mõningast diskussiooni teemal "oled töötanud - ei ole töötanud" paluski L. M. uurijat esitada oma seisukohta kinnitavad tõendid. "Kuid politseil polnud mingeid tõendeid tema töö kohta, keskustelu teemal: töötas ei töötanud, töötas - ei töötanud, muutus alusetuks, politseil polnud midagi peale A. B. ütluste (tl 16- 17) ja L. M. keeldus edasisest vestlusest..... Ükski seadus ei kohusta tunnistajat andma ütlusi, mis meeldiksid politseile ning L. M. tegevuses puudub kuriteokoosseis KrK § 173 lg 1 järgi". 6.3 Edasiselt märgib L. M., et uurija U. Laidna valetas Tallinna Linnakohtus
4. oktoobril 2001, kui ütles, et ta ei võtnud L. M. ülekuulamiseks kaasa venekeelseid blankette. Selliseid blankette Eestis täna ei trükitagi. Vastuväidetes rõhutatakse sedagi, et sisuliselt mingisugust õiguste selgitamist L. M.-le aset ei leidnud, tõlgi abi talle ei tagatud ja temalt püüti võtta üksnes allkirja selle kohta, et neid õigusi on selgitatud. RIIGIKOHTU SEISUKOHT
5. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsuses märgituga, et isikut ei tohi tunnistajana üle kuulata enne, kui eelnevalt ei ole KrMK §-s 1301 sätestatud korras selgitatud välja selle isiku tunnistajana ülekuulamise vajadust. Põhjendatult märgib kassaator,

§-s 1301 sätestatu mõte peitub pigem selle paragrahvi teise lõikega uurijale tagatavas võimaluses kanda lühiküsitluse tulemina koostatavasse õiendisse nende isikute nimed, kes ei ole nende endi väite kohaselt teadlikud uuritava kuriteoga seotud faktilistest asjaoludest. Sellisel õiendil võib olla tähtsust eeluurimise järelevalve aspektist lähtuvalt. Kuid KrMK § 51 lg-s 1 sätestatud isiku tunnistajana ülekuulamise põhieeldus andmete olemasolu selle kohta, et vastav isik teab kriminaalasjas tähtsust omavaid asjaolusid ja on võimeline nende kohta andma ütlusi- võib tekkida nii KrMK § 1301 lg-s 1 sätestatud korras läbiviidava tunnistajate väljaselgitamise tulemina kui ka mistahes muul viisil uurijani jõudnud teabe pinnalt. 8. Põhjendatud on ka kassaatori see väide,

§-s 131 sätestatakse üksnes tunnistaja ülekuulamisele kutsumise üldine kord juhuks, mil uurija peab vajalikuks tunnistajat välja kutsuda. Samas ei saa kriminaalmenetlusõiguse kõnealusest sättest ja uurimistaktika põhimõtetest lähtuvalt mingil juhul järeldada, et uurija ning tunnistaja ei võiks ilma eelneva väljakutseta leppida kokku ülekuulamise teistsuguses korras ja et ülekuulamine ei võiks toimuda tunnistaja elukohas - nii nagu see oli kavandatud ka käsitletaval juhul.

1. Kuid uurija teadmine, et mingi isik teab kriminaalasjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid ja on võimeline nende kohta ütlusi andma ei anna veel automaatselt võimalust selle isiku tunnistajana ülekuulamiseks. Nimelt ei tohi Põhiseaduse § 22 lg-s 3 sätestatud nemo tenetur se ipsum accusare põhimõtte (edasiselt NT põhimõtte) kohaselt kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Esiteks kahtlustatava, süüdistatava ja kohtualuse õigusena - on NT põhimõte lahutamatult seotud süütuse presumptsiooniga: oma süütuse tõendamise kohustuse puudumine peab sisaldama ka vaikimise õigust. Teiseks hõlmab see põhimõte ka kriminaalmenetluse ja haldusõiguserikkumiste menetluse tunnistajaid, keelates neid sundida ütluste andmisele enese ja oma lähedaste vastu.
2. Määramaks kindlaks ütluste andmisest keeldumise õiguse tekkemomenti tuleb kõigepealt arvestada seda, et NT kui ütluste andmisega seonduva põhiõiguse esemelise kaitseala toimest saab rääkida alles pärast seda, kui isikut on ütluste andmise eelselt kõnealusest põhiõigusest teavitatud. Kui teavitamiskohustus on jäänud täitmata, ei saa isiku poolt antud ütlusi lugeda lubatavateks tõenditeks. Seetõttu tuleks kõnealust teavitamiskohustuse täitmata jätmist käsitada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. Nii L. M. kui ka tema kaitsja on kogu käesoleva kriminaalasja menetlemise raames ja viimati ka vastuväidetes kassatsioonkaebusele märkinud, et
3. märtsil
4. a asetleidnud L. M. ülekuulamisel ei selgitatud talle tema õigusi ja kohustusi viisil nagu seda eeldab KrMK § 132 lg-s 2 sätestatu. Selle väite kontrollimisel tuleb kõigepealt arvestada seda, et uurija U. Laidna on käesoleva kriminaalasja kohtuliku arutamise raames tunnistajana ülekuulamisel öelnud, et "palusin passi, et isikuandmeid kirja panna, õigusi ja kohustusi keeldus kohtualune lugemast" (tl 52 pöördel). Samal kohtuistungil on tunnistaja A. B. öelnud, et ka talle ei tutvustatud ülekuulamise alustamisel tema õigusi (tl 53). Eelmärgitu pinnalt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada, et kriminaalasja menetlemisel on lubamatu suhtuda menetlusosaliste õiguste selgitamisse formaalselt. Õiguste selgitamine tunnistajale KrMK § 132 lg 2 mõttes tähendab vastavate menetlusõiguse sätete suulist avaldamist ning nende sätete sisu lahtimõtestamist uurija poolt. Õiguste selgitamiseks ei saa lugeda üksnes allkirja võtmist kriminaalmenetluskoodeksi paragrahvide loetelule ega ka mitte ülekuulatavale võimaluse andmist lugeda iseseisvalt menetluskoodeksi vastavaid paragrahve. Kokkuvõtvalt võib Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates nentida, et kuna
5. märtsil
6. a asetleidnud L. M. ülekuulamisel ei selgitatud talle tema õigusi ja kohustusi viisil nagu seda eeldab KrMK § 132 lg-s 2 sätestatu, leidis sellel ülekuulamisel aset kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes.
7. KrMK § 132 lg-s 2 sätestatu kohaselt peab tunnistaja isikuandmete selgitamine ning talle õiguste ja kohustuste selgitamine aset leidma enne ülekuulamise algust. Kuid arvestades seda,

§ 132pealkiri on "Tunnistaja ülekuulamine", ei tohiks siiski ka Kr

MK § 132 lg-s 2 sätestatud tegevust lugeda ülekuulamise väliseks, sest menetlusteooria kohaselt saab isikut tema õigustest teavitada üksnes mingi menetlustoimingu raames. Arvestades seda, et seadusandja on jätnud kindlaks määramata menetlustoimingu, mille raames leiab aset tunnistaja teavitamine tema menetlusõigustest ja juhindudes KrMK § 1 p-st 4 tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates asuda seisukohale, et tunnistaja ülekuulamine kui tervik on jagatav kaheks teineteisele järgnevaks etapiks: KrMK § 132 lg-s 2 sätestatud ülekuulamiseks, mille sisuks on isikuandmete tuvastamine ja õiguste selgitamine ning sellele järgnevaks KrMK § 132 lg-s 3 sätestatud ülekuulamiseks uuritava kuriteo sisu kohta. Käesoleva kriminaalasja kontekstis väärib aga märkimist, et ülekuulamise esimesel etapil tuleb ülakuulatavat teavitada ka sellest, millise kuriteoga seoses teda üle kuulatakse ja mille kohta temalt soovitakse teavet saada. Mõistetavalt peaks kõik see ülekuulamise esimesel etapil asetleidev olema ka protokollitud.

1. Nii Tallinna Linnakohtu
2. oktoobri
3. a kui ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. novembri
5. a otsuses on põhjendatult L. M. õigeksmõistmise ühe motiivina nimetatud asjaolu, et talle ei tagatud ülekuulamisel KrMK §-s 112 sätestatud õigust tõlgi abile. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et "kohtualuse L. M. suhtluskeeleks on vene keel. Kriminaaltoimikus olevast tunnistaja ülekuulamise protokollist (tl 18) nähtub, et tegemist on täies ulatuses eestikeelse dokumendiga, sh pole tunnistajana ülekuulamise protokolli juures venekeelset sõnastust tunnistaja õiguste, kohustuste ega vastutuse kohta, millest ülekuulatav tõlgi abita aru saanuks.". L. M.-le tõlgi abi tagamata jätmist ei saa lugeda põhjendatuks uurija U. Laidna poolt käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamise raames tunnistajana ülekuulamisel öelduga, et "M. protokoll on eestikeelne, sest venekeelset blanketti ei olnud kaasas. Romanov tõlkis. Mulle tundus, et M. valdas eesti keelt" (tl 53). Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et tõlgi osavõtu kohustus menetlusest ei ole asendatav vastavakeelsete blankettide kasutamisega. Samuti ei tulene tõlgi osavõtust vajadust kasutada muukeelseid blankette, sest - nagu eelnevalt märgitud - õiguste tegelikku selgitamist ei saa asendada blankettidele kantud seaduseteksti lugemisvõimaluse pakkumisega.
6. Käesoleva kriminaalasja puhul on keskseks küsimus sellest, millest lähtuvalt tekib isikul PS § 22 lg-s 3 ja KrMK § 51 lg-s 3 sätestatud õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest iseenda vastu. Kahtlemata ei saa selle õiguse teket lugeda ülekuulatava suvaotsuseks ja seetõttu peaks ütluste andmisest keeldumise põhjendatus olema ka põhimõtteliselt kontrollitav. Kehtivas menetlusõiguses sellist kontrollmehhanismi ei sisaldu. Ütluste andmisest keeldumise õiguse piiramine kõnealuse mehhanismi puudumise motiivil oleks aga vastuolus PS § 11 teises lõikes sisalduva nõudega, et põhiõiguse piiramine ei tohi moonutada piiratava põhiõiguse olemust. Kõnealuse põhiõiguse olemuse moonutamisega oleks ilmselt tegemist ka siis, kui nõuda, et ütluste andmisest võiks keelduda vaid see isik, kelle puhul ütluste andmine peaks absoluutse kindlusega tähendama tema süüditunnistamist. Isiku süü ütluste andmisest alusetu keeldumise eest KrMK § 51 lg-s 3 sätestatu kohaselt võib olla välistatud ka vältimatu eksimuse motiivil. Kujunenud olukorras tuleb igale konkreetsele ütluste andmisest keeldumise juhtumile läheneda individuaalselt ja kaaluda ütluste andmisest keeldumise põhjendatust.
7. Tuleb nõustuda ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses märgituga, et kriminaaltoimiku leheküljel 7 paiknevat protokollina pealkirjastatud dokumenti ei saa lugeda ülekuulamist kajastavaks menetlusdokumendiks, sest tegemist ei ole ülekuulamisprotokolliga. Õige on ka see ringkonnakohtu seisukoht, et kõnealuse dokumendi pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, milliseid küsimusi tegelikult L. M.-le esitati. Mõistetavalt pole välistatud ka see, et tegelikul ülekuulamisel oleks esitatud hoopis teisi küsimusi. Kuid sellegipoolest ei ole õige väita, et kõnealusel dokumendil ei ole käesoleva kriminaalasja lahendamiseks mingit tähtsust. Selle dokumendi tähtsus on selles, et kohtumenetluse pooled on nõustunud just selles dokumendis loetletud küsimuste pinnalt õiguslikult diskuteerima ütluste andmisest keeldumise õiguse üle. Järelikult pidid ka kohtud L. M. käitumises KrK §-s 173 ettenähtud kuriteokoosseisu olemasolu hindamisel lähtuma just nendest küsimustest. Riigikohtu kriminaalkolleegium jagab Tallinna Linnakohtu
8. oktoobri 2001 a õigeksmõistvas kohtuotsuses väljendatud seisukohta, et kõnealused küsimused, mida sooviti ülekuulamisel esitada L. M.-le kui firmade L. B. LTD ja K. G. väidetavale raamatupidajale nende firmadega seotud maksukuritegude uurimise raames, on sisuliselt sellised, mis andsid L. M.-le aluse KrMK § 51 lg-le 3 tuginevalt loobuda tunnistajana ütluste andmisest, sest raamatupidajal võib olla põhjendatult alust lugeda end tema tööandja maksukuritegudega või maksualaste haldusõiguserikkumistega seotuks. Kuna ringkonnakohtu otsuses on juhindutud AKKS § 29 lg-st 5, siis ei saa nõustuda kassaatori seisukohaga, et ringkonnakohus ei ole üldse võtnud seisukohta kõnealuste - kriminaaltoimiku leheküljel 7 paiknevas protokollis loetletud küsimuste suhtes.
9. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et NT põhimõtet ei saa lugeda järgituks, kui isik tunnistatakse süüdi tuginedes tema poolt varem tunnistajana antud ütlustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. novembri
11. a otsust nr 3-1-1-105-97 (RT III, 1998, 1, 6)). Seda seisukohta on siiski mõnevõrra korrigeeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. novembri
13. a otsuses nr 3-1-1105-99 (RT III, 2000, 1, 4). Selles kohtuotsuses on märgitud, et kuigi kohtualuse poolt varem tunnistajana antud ütlused ei ole ise vahetult tõendina kasutatavad (see tähendab et neile ei või kohtuotsuses tugineda), võib kohus kohtualuse ütluste hindamisel arvestada ka kohtualuse enese poolt nimetatavaid motiive selle kohta, miks ta hiljem süüdistatavana on muutnud varem tunnistajana antud ütlusi. Kokkuvõtvalt tähendab see aga seda, et isikut, keda menetleja tegelikult loeb kahtlustatavaks ei tohi kuulata üle tunnistajana. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher