KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-14-02 3. aprill 2002 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel E. Läätse kaebus Audru Vallavalitsuse korralduse ja ehitusloa peale Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. novembri 2001. a otsus haldusasjas nr II-3/379/2001 Endel Läätse kassatsioonkaebus 7. märtsil 2002 Kassaator Endel Lääts Vastustaja, Audru Vallavalitsuse esindaja Priit Annus Kolmas isik Pavel Kollist RESOLUTSIOON Rahuldada kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. novembri 2001. a otsus haldusasjas nr II-3/379/2001 ja Pärnu Halduskohtu 24. aprilli 2001. a otsus haldusasjas nr 3-110/2000. Saata asi uueks läbivaatamiseks Pärnu Halduskohtule. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Endel Lääts palus 26. aprillil 2000 Pärnu Halduskohtule esitatud kaebuses:
- a)teha kindlaks Audru Vallavolikogu alatise keskkonna- ja maakomisjoni 15. märtsi 2000. a koosoleku protokolli nr 2 kantud otsuse õigusvastasus osas, millega anti endise Liivamäe A-125 talumaade ostueesõigusega erastamise õigus Pavel Kollistile ning see otsus tühistada;
- b)tunnistada õigusvastaseks Audru Vallavalitsuse poolt 17. jaanuaril 2000 Pavel Kollistile ehitusloa väljaandmine;
- c)mõista vastustajalt välja tekitatud kahju. Audru Vallavalitsuse 22. mai 2000. a korraldusega nr 212 nõustuti endise Liivamäe A-125 talumaast 8, 08 ha (Ülejõe maaüksus) ostueesõigusega erastamisega Pavel Kollistile. Pärnu maavanema 11. detsembri 2000. a korraldusega nr 1912-m otsustati alustada Pavel Kollistile Audru vallas Ülejõe katastriüksuse erastamisega suuruses 8, 08 ha. Maa on 27. veebruari 2001. a kinnistamisotsusega kinnistatud P. Kollisti nimele (kinnistusraamatu registriosa nr 19968). E. Lääts esitas 26. veebruaril 2001 halduskohtule kaebuse täienduse ja täpsustuse, milles ta palub tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Audru Vallavalitsuse 27. märtsi 2000. a korralduse nr 124 p 1, s o osas, millega anti endise Liivamäe A-125 talumaade ostueesõigusega erastamise õigus Pavel Kollistile, samuti tunnistada õigusvastaseks Audru Vallavalitsuse poolt Pavel Kollistile 17. jaanuaril 2000 ehitusloa andmise toiming ning mõista vallavalitsuselt välja tekitatud kahju. Pärnu Halduskohtu 24. aprilli 2001. a otsusega kaebus rahuldati. Kohus leidis, et maad võib MRS § 22 lg 1 alusel erastada vaid neile, kellel oli see õigus olemas juba avalduse esitamise hetkel. Vallavalitsus on põhjendamatult võtnud maa ostueesõigusega erastamisel aluseks 17. jaanuaril 2000 välja antud ehitusloa. Sellega on rikutud kaebuse esitaja õigust erastada maad elamu omanikuna. Samuti on ehitusloa andmine vastuolus PES § 70 lg-ga 2, sest rikutud on kaebuse esitaja kui maareformi õigustatud subjekti õigusi. Endise Liivamäe A-125 talumaa kuulunuks tervikuna ostueesõigusega erastamisele 3 kuu jooksul arvates avalduse esitamise päevast. Kaebuse esitaja põhjendatud huvi vaidlustatud korralduse ja ehitusloa väljastamise toimingu õigusvastasuse kindlakstegemises seisneb kaebaja soovis esitada vajadusel vallavalitsuse vastu tsiviilhagi tekitatud kahju hüvitamiseks. Audru Vallavalitsus esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2001. a otsusega tühistati halduskohtu otsus ja jäeti E. Läätse kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
- a)kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi ehitusloa väljaandmise toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, sest see ei loo kaebaja jaoks õiguslikke tagajärgi. Põhjendatud huviks akti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemisel võiks olla kahju hüvitamine. Rahalist hüvitust halduse poolt tekitatud kahju eest ei saa aga nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavamalt võimalik kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega;
- b)vallavalitsuse 23. märtsi 2000. a korraldus on motiveerimata ega ole seetõttu õiguspärane. Ümberkruntimiskava kinnitamine kuulub MKS § 36 lg 6 kohaselt vallavolikogu pädevusse. Kui käesoleval juhul on tegemist ümberkruntimiskava kinnitamisega, siis on korraldus antud pädevust ületades;
- c)vaidlusalune osa endise kinnistu Liivamäe A-125 maast (8, 08
- h)on ostueesõigusega erastatud kolmandale isikule ning maa on kinnistatud tema nimele. Kaebaja ei ole väitnud, et ta on vaidlustanud P. Kollistile maa ostueesõigusega erastamise korraldusi. Ehkki vaidlustatud haldusakt on õigusvastane, ei riku see kaebuse esitaja õigusi, sest maa, mida soovitakse erastada, kuulub eraõiguslikule isikule. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS Kassatsioonkaebuses palub Endel Lääts tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuse motiivid on järgmised:
- a)ringkonnakohus ei tuvastanud üheselt apellandi taotluse sisu ja viitas oma otsuse resolutsioonis ebakorrektselt 27. märtsi 2000. a korralduse asemel 23. märtsi 2000. a korraldusele;
- b)ehitusloa väljaandmise ja vallavalitsuse korralduse õigusvastasuse tuvastamisel oleks E. Läätsel oma rikutud õiguste kaitsel võimalus vaidlustada õigusvastastele haldusaktidele tuginevaid haldusakte ja erastamise lepingut või nõuda tekitatud kahju hüvitamist, kui ilmneb, et olukorra ennistamine ei ole enam võimalik. Ringkonnakohuski on möönnud, et põhjendatud huvi võib seisneda ka kahjude hüvitamises;
- c)maa erastamine P. Kollistile ongi saanud võimalikuks tänu ehitusloa ja õigusvastase haldusakti väljaandmisele vallavalitsuse poolt. Esmase kohtusse pöördumise ajal ei olnud erastamine veel lõpule viidud ja kogu erastamismenetlus toimus E. Läätse jaoks tagaselja. Asjaolu, et õigusi on rikutud pöördumatult või õiguste rikkumine on lõpule viidud, ei saa olla aluseks väitmaks, et õigusi ei ole rikutud;
- d)erastamiskorralduste vaidlustamine saaks kõne alla tulla kaebuse rahuldamisel -- kui kohus tuvastaks vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse. Kui tuvastatakse nende aktide õigusvastasus ning tühistatakse nimetatud korraldus, tekib E. Läätsel võimalus vaidlustada erastamislepingut;
- e)kaebaja ei loobunud Pärnu Halduskohtus toiminud istungil kahjunõudest, vaid leidis, et kahjunõuet ei ole võimalik läbi vaadata, kuivõrd ilmnesid uued asjaolud (erastamise lõpuleviimine ja vaidlusaluse maa kinnistamine P. Kollisti nimele). Vastuses kassatsioonkaebusele palub Audru Vallavalitsus jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, leides, et E. Läätsel puudub põhjendatud huvi ehitusloa väljaandmise toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja et vaidlustatud korraldusega ei rikuta tema õigusi. Kaebaja ei ole esitanud kohtule taotlust kahju hüvitamiseks. Kaebust väidetava kahju põhjuseks oleva haldusakti peale ei saa menetleda eraldi kaebusest, milles taotletakse kahju hüvitamist. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT Riigikohtu halduskolleegium peab kassatsioonkaebuse läbivaatamisel esmalt vajalikuks välja selgitada, milliste HKMS § 6 lg-s 2 või 3 sätestatud taotlustega on kaebuse esitaja käesolevas asjas halduskohtusse pöördunud ja kas kahju hüvitamise taotlusest on kaebuse esitaja loobunud või mitte (I). Seejärel on võimalik anda hinnang küsimusele, kas ringkonnakohus on jätnud põhjendatult kaebuse rahuldamata, leides, et kaebajal puudub põhjendatud huvi ehitusloa väljaandmise toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks (II), ja et vallavalitsuse korraldus ei riku kaebuse esitaja õigusi (III). Riigikohus peab vajalikuks osutada ka uurimisprintsiibist tulenevale halduskohtu selgitamiskohustusele (IV). Kassaatori väited seoses apellandi taotluse võimaliku ebakorrektsuse ja ringkonnakohtu poolt ekslikult valele korraldusele viitamisega ei saa mõjutada käesoleva vaidluse sisulist lahendamist. I Kassaator on oma kaebuses ja sellele lisatud täpsustustes ja täiendustes asja sisuliseks lahendamiseks esitanud järgmised taotlused:
- a)tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Audru Vallavalitsuse 27. märtsi 2000. a korralduse nr 124 p 1 (s o korraldus osas, millega anti endise Liivamäe A-125 talumaade ostueesõigusega erastamise õigus P. Kollistile);
- b)tunnistada õigusvastaseks Audru Vallavalitsuse poolt P. Kollistile 17. jaanuaril 2000 ehitusloa väljaandmise toiming;
- c)mõista Audru Vallavalitsuselt kaebaja kasuks välja tekitatud kahju. Vallavalitsuse korralduse õigusvastaseks tunnistamise taotlus tuleb käesolevas asjas lugeda hõlmatuks tühistamise ja kahju hüvitamise taotlusega, sest kaebaja ei ole peale tühistamise ja kahju hüvitamise väljendanud muud huvi korralduse õigusvastasuse kindlakstegemiseks. "Ehitusloa väljaandmise toimingut" vaidlustades on kaebuses tegelikult peetud silmas ehitusloa enese vaidlustamist. Kaebuse esitaja poolt ehitusloa väljaandmise vastu esitatud väited puudutavad loa enda õiguspärasust, mitte loa füüsilist üleandmist adressaadile või muud sellele eelnenud toimingut. Kaebuse esitaja taotleb seega vallavalitsuse korralduse tühistamist, ehitusloa kui haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemist, samuti kummagi haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist. Halduskohus ja ringkonnakohus on oma otsustes lahendanud vallavalitsuse korralduse tühistamise ja ehitusloa õigusvastasuse kindlakstegemise taotlused, kuid jätnud tähelepanuta kahju hüvitamise taotluse. Samas aga ei ole kahju hüvitamise taotluse osas kaebusest loobutud ega muul põhjusel asja menetlust osaliselt lõpetatud. Ringkonnakohtu hinnangul palus kaebaja 12. aprillil 2001 toimunud Pärnu Halduskohtu istungil jätta kahju hüvitamise nõude käesolevas asjas läbi vaatamata, põhjendades seda asjaoluga, et ta soovib esitada kohtule vastavasisulise hagi. Kassaator väidab, et ta ei soovinud kahjunõudest loobuda, vaid esitada tulevikus kahjunõude uues kaebuses. Halduskohtumenetluse seadustik ei võimalda jätta ühtegi HKMS § 6 lg 2 või 3 alusel esitatud taotlust läbi vaatamata ilma, et asjas lõpetataks selle taotluse osas menetlus. Kui kaebuses esitatud taotluse lahendamine ei ole võimalik, tuleb HKMS § 22 lg-tes 1 ja 2 sätestatud aluste esinemise korral kõne alla üksnes menetluse peatamine. Samasisulise taotlusega sama haldusakti suhtes ei või isik teistkordselt kohtusse pöörduda. Samuti ei saa pärast uue HKMS jõustumist esitada haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks tsiviilhagi. Käesolevas asjas ei ole kahjunõude osas kaebust muudetud. Kaebuse muutmisega on tegemist juhul, kui kaebaja muudab kaebuse taotlust või selle eset, näiteks asendades eelhaldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise taotluse lõpliku haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise taotlusega. Liitkaebusest mõne taotluse väljajätmine, ilma et see asendataks mõne uue samasihilise taotlusega, ei kujuta endast kaebuse muutmist, vaid kaebusest osalist loobumist. Vastavalt HKMS § 21 lg-tele 1, 3 ja 4 ning § 24 lg 1 p-le 2 peab kohus selgitama kaebajale loobumise tagajärgi ja loobumise vastuvõtmise korral lõpetama määrusega menetluse. Sellist määrust ei ole aga tehtud. Seega jätsid halduskohus ja ringkonnakohus oma otsustes kahjunõude alusetult läbi vaatamata. II Vastavalt HKMS § 7 lg 1 teisele lausele peab tuvastamisekaebuse esitamiseks olema kaebajal põhjendatud huvi tuvastatava asjaolu suhtes. Kaebaja on esialgselt oma kaebuses väljendanud eesmärki saavutada maa erastamise eelse olukorra ennistamine või selle võimatuse korral saavutada tekitatud kahju rahaline hüvitamine. Tekitatud kahjuks peab kassaator maa erastamise võimaluse äralangemist. Kolleegium leiab, et arvestades maa ostueesõigusega erastamise õigusliku regulatsiooni eripära võib kassaatoril olla põhjendatud huvi ehitusloa õigusvastaseks tunnistamise suhtes nii seoses ehitusloa tõttu hiljem antud haldusaktide vaidlustamisega kui ka võimaliku kahjunõudega. Tulenevalt MRS § 221 lg-st 2 on väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Vastavalt MRS § 6 lg-le 3 on hooneks Maareformi seaduse tähenduses ka ehitise püstitamiseks seaduslikus korras antud ehitusluba. Vastavalt 16. juulil 2000 jõustunud MRS § 6 lg-le 32 tuleb elamu püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba käsitada selle seaduse tähenduses muu ehitisena. Tulenevalt MRS § 9 lg 1 pst 3 ja § 221 lg-st 1 võib muu ehitise omanik ostueesõigusega erastada oma ehitise teenindamiseks vajalikku maad. Seega saab õiguspärane ehitusluba olla tulevase ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise aluseks. Kuigi MRS § 6 lg 32 jõustus alles 16. juulil 2000, ei võrdsustanud ka Maareformi seaduse varasem redaktsioon ehitusluba elamuga. Ehitusloa suhtes sai maa ostueesõigusega erastamisel kohaldada vaid üldiselt hoonete kohta sätestatut (MRS § 9 lg 1 ja § 221 lg 1), mitte aga erisätteid elamu kohta (MRS § 221 lg 2). Kitsam erastamisõigus on ehitusloa andmise korral põhjendatud, sest ehitusloa andmine toob kaasa vajaduse tagada tulevikus ehitise sihtotstarbeline kasutamine, kuid ta ei õigusta ulatuslikumat maa ostueesõigusega erastamist samadel alustel seniste elamuomanikega. Üldjuhul ei too ainuüksi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemine kaasa selle haldusakti alusel hiljem antud haldusaktide õigusvastasust ega tühistamist, sest kehtivast haldusaktist tuleb hilisemates otsustes ja toimingutes lähtuda. Kuid tulenevalt MRS § 6 lg-st 3 saab käesolevas asjas kolmandale isikule maa erastamise aluseks olla vaid seaduslikus korras, st õiguspäraselt antud ehitusluba. Seega võib ehitusloa õigusvastasus omada tähtsust hilisemate erastamistoimingute ja -otsuste vaidlustamisel, samuti nendega tekitatud kahju hüvitamisel. Maa ostueesõigusega erastamise aluseks võib vastavalt MRS § 221 lg-le 2 olla ka pärast erastamisavalduse esitamist välja antud ehitusluba. Tulenevalt PES § 70 lg-st 2 võib kohalik omavalitsus anda pärast erastamisavalduse esitamist ehitusloa vaid juhul, kui loa taotlejal oli enne 1. novembrit 1991 tekkinud maakasutusõigus. Seejuures ei ole maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt maareformi õigustatud subjekt PES § 70 lg 2 tähenduses. Kas ehitusloa andmine oli käesolevas asjas õiguspärane või mitte, tuleb selgitada asja uuel läbivaatamisel. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et vaatamata põhjendatud huvile ehitusloa õigusvastaseks tunnistamise suhtes, ei ole ehitusloa andmisele järgnenud erastamisotsuste ja -lepingu vaidlustamiseks tingimata tarvis eelnevalt esitada kaebust ehitusloa õigusvastasuse tuvastamiseks. Ehitusloa õiguspärasust kui ehitusloa alusel maa ostueesõigusega erastamise eeldust saab halduskohus hinnata ka erastamisotsuse peale esitatud kaebust läbi vaadates. Maa erastamist vaidlustada soovival isikul ei ole keelatud esitada kaebust erastamist osaliselt või täielikult välistavate asjaolude tuvastamiseks juba enne lõpliku erastamiskorralduse andmist. Tuvastamiskaebuse läbivaatamine ei peata aga iseenesest hilisemate haldusaktide vaidlustamise tähtaja kulgemist. Ringkonnakohus on seisukohal, et põhjendatud huviks tunnistada haldusakt õigusvastaseks võib olla kahju hüvitamine, kuid rahalist hüvitust halduse poolt tekitatud kahju eest ei saa nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavam kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, eelkõige haldusaktide ja toimingutega. See põhimõte on kooskõlas Riigivastutuse seaduse § 7 lg-ga 1. Riigikohus peab võimalikuks kohaldada seda põhimõtet kahju hüvitamise üldise põhimõttena ka enne Riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul, kui muu õiguskaitsevahendi kasutamine on reaalselt võimalik. Erastamise aluseks olevate korralduste tühistamine ei viiks aga iseenesest veel erastamiseelse olukorra ennistamisele ja kahju kõrvaldamisele, kui erastamine on lõpule viidud. Olukorra ennistamine võiks kõne alla tulla vaid erastamisotsuste tagasitäitmise teel. Haldusakti tagasitäitmise võimalus ei välista aga iseenesest kahju rahalise hüvitamise nõuet. Ühelgi juhul ei saa kahju muude vahenditega kõrvaldamise võimalus olla aluseks tuvastamiskaebuse rahuldamata jätmisel. Kahjunõude põhjendatust saab kohus hinnata vaid hüvitamiskaebuse läbivaatamisel, mitte tuvastamiskaebuse esitamiseks vajaliku põhjendatud huvi kontrollimisel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 19. märtsi 2002. a otsuse nr 3-3-1-11-02 p 16). Õige on vastustaja väide, et kahju hüvitamiseks on tarvis tuvastada põhjuslik seos õigusvastase haldusakti ja tekitatud kahju vahel. See aga ei välista kahju tekitanud haldusakti õigusvastasuse eelnevat tuvastamist. Sellisel juhul peab kohus hilisemas vaidluses kahju hüvitamise üle hindama, kas õiguste rikkumine tõi kaasa kahju tekkimise. Põhjuslik seos puudub, kui vaatamata menetlus- või vormiveale oleks samasisuline haldusakt tulnud ikkagi välja anda. Põhjuslik seos lõpliku haldusaktiga (nt maa erastamise korraldusega) tekitatud kahju ja eelhaldusakti (nt erastatava maa piiride kindlaksmääramise) vahel puudub ka siis, kui lõpliku haldusaktiga kaasnev õiguste rikkumine ei ole tingitud õigusvastasest eelhaldusaktist. III Tulenevalt HKMS § 7 lg-st 1 ja § 26 lg 1 p-st 1 peab halduskohus vastava taotluse korral haldusakti tühistama, kui haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja õigusi. Haldusakti tühistamist ei saa nõuda vaid menetlus- ja vorminõuete, sealhulgas haldusakti motiveerimise kohustuse rikkumise tõttu, kui haldusakt on sisuliselt õiguspärane ja kontrollitav. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et enne Audru Vallvalitsuse 27. märtsi 2000. a korralduse nr 124 p 1 tühistamist oleks halduskohus pidanud tegema kindlaks, kas tühistamise korral saab kõne alla tulla kaebajale maa ostueesõigusega erastamine endise kinnistu piires. Osaliselt on põhjendatud kassaatori seisukoht, et õiguste pöördumatu rikkumise korral ei saa väita, et õigusi polegi rikutud. Isikul puudub kaebeõigus, kui varem tema õigusi rikkunud haldusakti tühistamine ei saaks kaebuse esitamise hetkel enam kuidagi isiku õiguste kaitsele või taastamisele kaasa aidata. Käesolevas asjas aga polnud erastamist kaebuse esitamise hetkeks lõpule viidud. Kohtusse pöördumise hetkel võis kassaatoril olla võimalik vallavalitsuse korraldust vaidlustades oma väidetavaid õigusi kaitsta. Kohtud ei ole teinud kindlaks vaidlustatud korralduse täpset sisu. Seetõttu on võimatu anda hinnangut haldusakti õiguspärasusele ja tühistamiskaebuse põhjendatusele. Asja uuel lahendamisel tuleb korralduse sisu välja selgitada. Haldusakt, mille sisu ei ole võimalik kindlaks teha, on tühine. IV Riigikohtu halduskolleegium leidis 13. veebruari 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-66-00 (RT III 2001, 6, 64): "Kuna halduskohtumenetluse eesmärgiks on isikute subjektiivsete õiguste võimalikult ulatuslik kaitse, on halduskohtul tulenevalt uurimisprintsiibist kohustus hoolitseda selle eest, et kaebustest ja taotlustest kõrvaldataks vormivead, taotlused sõnastataks selgelt ning et esitatakse taotluse lahendamiseks vajalikud tõendid ja selgitused. Kui kohus leiab, et taotlus on formuleeritud ebaselgelt, peab ta laskma kaebust täpsustada ning kindlaks tegema, millist taotlust kaebaja soovis esitada.". Uurimisprintsiibist tulenev halduskohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustust juhtida kaebuse esitaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele. Kohus peab arvestama, et kaebuse esitaja ei pruugi maa ostueesõigusega erastamise mitmeastmelises menetluses saada aru erinevate haldusaktide ja toimingute tähendusest ning vajadusest neid vaidlustada. Näiteks juhul, kui kaebuse esitaja on enne lõpliku haldusakti andmist vaidlustanud eelhaldusakti ja lõplik haldusakt antakse kohtumenetluse ajal, peab kohus kaebajale selgitama lõpliku haldusakti tähendust, uurima, kas kaebuse esitaja soovib eelhaldusakti asemel vaidlustada lõplikku haldusakti, ja osutama kaebuse muutmise võimalusele. Kaebuse muutmist võib välistada asjaolu, et kaebuse esitaja on lõpliku haldusakti osas lasknud mööda halduskohtusse pöördumise tähtaja. Kolmandale isikule maa ostueesõigusega erastamise vaidlustamiseks on kõige efektiivsem õiguskaitsevahend kaebus erastamiskorralduse tühistamiseks. Käesolevas asjas esitas E. Lääts halduskohtule kaebuse maa erastamise menetluses antud eelhaldusakti peale, soovides vältida hilisemat maa erastamist. Kaebuse esitamise hetkeks ei olnud lõplikku haldusakti maa erastamise kohta veel antud. Halduskohus pidi kontrollima, ega kohtumenetluse ajal ei ole maa erastamine lõpule viidud ja kui on, siis miks ei ole vaidlustatud erastamiskorraldust. Kui lõpliku haldusakti vaidlustamise võimalust ei ole senises protsessis selgitatud, tuleb seda teha asja uuel läbivaatamisel. Selgitamiskohustuse rikkumine kohtu poolt võib kujutada endast mõjuvat põhjust kohtumenetluse ajal antud haldusakti vaidlustamise tähtaja ennistamiseks. Asi tuleb vastavalt HKMS § 72 lg 1 p-le 5 saata uueks läbivaatamiseks esimese astme halduskohtule. Tõnu Anton Jüri Põld Hele-Kai Remmel