3-1-3-1-02

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Resolutsioon 3-1-3-1-02

1. aprill 2002 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar J.S. süüdistus KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 2071 lg 2 p 2 järgi Tartu Maakohtu
2. mai
3. a ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri
5. a kohtuotsused J.S. avaldus kohtuvea parandamiseks
6. märts 2002 J.S. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja §-st 779 , Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
7. Jätta muutmata Tartu Maakohtu
8. mai
9. a ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
10. oktoobri
11. a otsused.
12. J.S. kohtuvea parandamise avaldus jätta rahuldamata.
13. Mõista J.S-lt välja kohtukuluna riigituludesse 1115.10 kr (üks tuhat ükssada viisteist krooni ja kümme senti) kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtus. Kohtuotsus jõustub
14. aprillil
15. a. Asjaolud ja menetluse käik
16. Tartu Maakohtu
17. mai
18. a otsusega tunnistati J.S. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 3 aastaks. Veel tunnistati J.S. süüdi KrK § 2071 lg 2 p 2 järgi ja karistati vabadusekaotusega 1 aastaks ja 3 kuuks. KrK § 40 lg 1 alusel liideti karistused osaliselt ja lõplikuks karistuseks mõisteti J.S-le 3 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust. Sama kohtuotsusega tunnistati veel süüdi ka O.K., J.M. (K.) ja E.K.. Maakohus tunnistas eelnimetatud isikud süüdi 24 salajase varguse episoodis ja muuhulgas ka selles, et
19. septembril
20. a kella 19.15 paiku tungis J.S. koos J.M. (K.), E.K. ja O.K-ga ukseluku lõhkumise teel Tartumaal N vallas V külas asuvasse P.L-i elamusse ja varastas sealt viimatinimetatule kuuluvat vara kokku 20 350 krooni väärtuses ning kahe ukseluku lõhkumisega tekitati P.L-ile kahju 200 krooni. KrK § 2071 lg 2 järgi aga tunnistati J.S. süüdi selles, et tema, eeltoodud ajal, kohas ja isikute grupis, varastas salaja P.L-i nimele registreeritud siledaraudse jahipüssi TOP 34P (kaliiber 12; reg nr 32569) väärtusega 2000 krooni, optilise sihikuga jahikarabiini LOS-7 (kaliiber 7,62; reg nr 910489) väärtusega 5000 krooni ja 15 haavlilaengut väärtusega kokku 200 krooni, tekitades P.L-ile varalise kahju kokku 7200 krooni. Lugedes tõendatuks J.S. süü jahipüsside ning haavlilaengute salajases varguses P.L-i elamust, on maakohtu otsuses, märgitud järgmist. "Subjektiivselt peab iga kaasosaline soovima kuritegu sooritada ja seda teadlikus ja tahtlikus kaastegevuses teise isikuga, kes omakorda toimib sama eesmärgiga. Kuidas nelja kohtualuse vahel jagunesid rollid, kes mida varastas, kelle tegevus oli tõhusam või väiksem on täiesti ükskõik. Objektiivselt on vaja iga kaasosalise kaastegevus kuriteo kordasaatmisel. Toimiku materjalidest nähtub, et et kõik kohtualused olid vargusega seotud." (V. kd, tl 202). J.S. süüditunnistamisel KrK § 2071 lg 2 p 2 järgi tugines maakohus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele (tl 31 IV kd) ning kaaskohtualuse J.M. kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütlustele (IV kd, tl-d 285-287).
21. Teiste hulgas esitas Tartu Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ka kohtualuse J.S. kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, kes taotles J.S. õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 2071 lg 2 p 2 järgi ning J.S-le KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi mõistetud vabadusekaotusliku karistuse asendamist mittevabadusekaotusliku karistusega. Apellant leidis muuhulgas, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et J.S. oli teadlik relvade vargusest P.L-i elukohast. Märkides täiendavalt, et J.S. eitab relvade vargust üldse ongi apellant teinud järelduse, et tal puudus tahtlus varastada tulirelvi ja laskemoona.
22. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
23. oktoobri
24. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu
25. mai
26. a kohtuotsus muutmata ja esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata. Kriminaalkolleegium nõustus täielikult maakohtu põhjendustega ning kasutades AKKS § 29 lg-st 5 tulenevat õigust, jättis need üle kordamata. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et J.S. tungis koos kaaskohtualustega salaja arvukatesse hoonetesse ja korteritesse tahtlusega varastada sealt igasugust vara, millel on realiseerimisväärtus. Seega on ringkonnakohtu arvates alusetu J.S. kaitsja väide, et J.S. ja teisi kohtualuseid ei saa jahipüssi salajases varguses süüdi tunnistada, sest neil puudus selleks tahtlus. Asjaosaliste põhjendused
27. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
28. oktoobri
29. a otsuse peale esitas süüdimõistetu J.S. kohtuvea parandamise avalduse, milles ta taotleb Tartu Maakohtu
30. mai
31. a otsuse osalist tühistamist ja enda õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 2071 lg 2 p 2 järgi. Avaldaja kinnitab, et pole nimetatud kuritegu toime pannud ja tema süüditunnistamine ning karistamine on selles osas ebaõige ja vastuolus õigusriigi põhimõtetega.
32. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kohtuvea parandamise avalduses sisalduvat taotlust. Prokurör taotles avalduse rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht
33. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et avaldus on põhjendamatu ja see tuleb jätta rahuldamata järgmistel kaalutlustel. 6.1 Nii Tartu Maakohtu
34. mai
35. a otsusega kui ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
36. oktoobri
37. a otsusega on loetud põhjendatult tuvastatuks, et nii J.S-l kui ka teistel käsitletava kriminaalasja raames varguste eest süüdi tunnistatud isikutel oli elamutesse, kauplustesse ja teistesse hoonetesse salajasel sissetungimisel ühine tahtlus hõivata vara, mida on võimalik realiseerida saamaks selle eest raha. Seda ühise tahtluse olemasolu vara hõivamiseks ei vaidlustata ka käsitletavas kohtuvea parandamise avalduses. Kõnealuse ühise tahtluse tuvastatuse pinnalt on kohtud põhjendatult lugenud tuvastatuks ka selle, et J.S. ja teised käsitletava kriminaalasja raames varguste eest süüdi tunnistatud isikud panid vargused kogu varastatud vara suhtes toime ühiselt, sõltumata sellest, millist eset konkreetselt kohapeal väljakujunenud tööjaotuse korras keegi elamust, kauplusest või muust ruumist välja toimetas. 6.2 Arvestades seda, et käsitletava kriminaalasja menetlemisel tuvastatu kohaselt kuulusid J.S. ja tema kaaslaste poolt ühise tahtluse alusel ja grupiliselt varastatu hulka ka tulirelvad ja laskemoon, kvalifitseeriti see osa vargusest KrK § 2071 lg 2 p 2 järgi. Kahtlemata ei saa eitada tõsiasja, et erinevalt KrK §-st 139 ei paikne KrK § 2071 mitte varavastaste kuritegude vaid avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku vastaste kuritegude peatükis. Kummatigi ei saa sellest teha järeldust, et KrK §-s 2071 ettenähtud tegu ei oleks varavastane kuritegu. Kuna kriminaalkoodeksi kõnealuse paragrahvi esimese ja teise lõike dispositsioonis nähakse ette kriminaalvastutus " tulirelva, laskemoona või lõhkematerjali salajase varguse eest", siis on alust väiteks, et selles osas on KrK § 2071 erinormiks KrK § 139 suhtes ja seda varguse vahetuks objektiks oleva vara eripärast - suuremast ohtlikkusest tulenevalt. Seega juhul, mil on tuvastatud, et relvade vargusega sooviti saavutada täpselt samasugust eesmärki nagu mistahes muu vara vargusega, on ka relvade varguse tahtlus hõlmatud üldise vara hõivamise tahtlusega ja relvade vargus kui tegu vaadeldav kõnealuse grupi poolt toimepandud grupilise varguse ühe osana, ühe episoodina. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole tuvastatud ja seetõttu puudub ka igasugune alus väita, et käsitletava grupiviisiliselt toimepandud varguste puhul oleks keegi relvade hõivamisega soovinud saavutada mingit muud eesmärki peale vargusele üldiselt omase varalise kasu. Seetõttu ongi kõigi varguse grupiliselt toimepannud isikute ja sealhulgas ka J.S. tegevus õigesti kvalifitseeritud nii KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 kui ka § 2071 lg 2 p 2 järgi. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg