← Eesti

3-4-1-4-02

Obsah (4)§ 3§ 113§ 154§ 31

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-4-1-4-02 Otsuse kuupäev 10. aprill 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Lea Kivi, Ants Kull, Jüri Põld Kohtuasi Tallinna Hal

§ 3lg-ga 1, §-ga 31, §-ga 113 ja § 154 lg-ga 1.

Asja läbivaatamise kuupäev

  1. märts 2002 Istungil osalenud isikud Õiguskantsleri esindaja Aare Reenumägi ja justiitsministri esindaja Jaanus Ots RESOLUTSIOON
  2. Tunnistada, et Tallinna Kesklinna Valitsuse
  3. märtsi
  4. a korraldus nr 386 "Tänavakaubanduse kauplemiskoha tasumäärad Kesklinna territooriumil" oli

vastane.

  1. Tunnistada kehtetuks Tallinna Kesklinna vanema
  2. märtsi
  3. a korraldus nr 123 "Tänavakaubanduse kauplemiskoha tasumäärad Kesklinna territooriumil".
  4. Tunnistada kehtetuks Tallinna Linnavolikogu
  5. detsembri
  6. a määrusega nr 43 kinnitatud "Turul ja tänaval kauplemise eeskirja" p 4.
  7. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Tallinna Kesklinna vanema
  9. veebruari
  10. a korraldusega nr 42 ning
  11. märtsi
  12. a korraldusega nr 226 väljastati AS-le Liaania tänavakaubanduse kauplemisload ning määrati kindlaks kauplemiskoha eest tasutavad tasumäärad. Korralduste andmise õiguslike alustena olid märgitud Tallinna Linnavolikogu
  13. mai
  14. a otsus "Omavalitsuse põhiülesanded linnaosas" ja Tallinna Linnavolikogu
  15. detsembri
  16. a määrus nr 43 "Turul ja tänaval kauplemise eeskirja kinnitamine". Lisaks viidati
  17. veebruari
  18. a korralduse alusena Tallinna Kesklinna Valitsuse
  19. märtsi
  20. a korraldusele nr 386 "Tänavakaubanduse kauplemiskoha tasumäärad Kesklinna territooriumil" ning
  21. märtsi
  22. a korralduse alusena Tallinna Kesklinna vanema
  23. märtsi
  24. a korraldustele nr 123 ja
  25. Tallinna Kesklinna vanema
  26. märtsi
  27. a korraldusega nr 129 kinnitati Tallinna Kesklinna territooriumil tänavakaubanduse tasumäärad, sh ASle Liaania. Selle korralduse õiguslike alustena viidati Tallinna Linnavolikogu ülalnimetatud aktidele ning Tallinna Kesklinna vanema
  28. märtsi
  29. a korraldusele nr 123 "Tänavakaubanduse kauplemiskoha tasumäärad Kesklinna territooriumil".
  30. AS Liaania esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Kesklinna vanema korralduste, millega talle anti kauplemisluba ja määrati tasumäärad kauplemiskoha eest, osalise õigusvastasuse kindlakstegemist ning õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja leidis, et nimetatud korraldustega on talle õigusvastaselt pandud rahalisi kohustusi. Kaebaja palus jätta kohaldamata ning tunnistada

vastaseks Tallinna Linnavolikogu

  1. detsembri
  2. a määrusega nr 43 kinnitatud "Turul ja tänaval kauplemise eeskirja" (edaspidi Eeskiri) p 4.6 ning Tallinna Kesklinna Valitsuse
  3. märtsi
  4. a korraldus nr 386 ning Tallinna Kesklinna vanema
  5. märtsi
  6. a korraldus nr
  8. Eeskirja punkti 4.6 kohaselt peab tänaval müüja tasuma müügikoha, oma paigaldatud reklaami ning temale osutatavate teenuste eest vastavalt kehtestatud korrale. Kaebaja leidis, et see punkt kujutab endast ettevõtlusvabaduse piirangut. Selline piirang on aga vastuolus

ga, kuna PS § 31 kohaselt võib ettevõtlusega tegelemise õiguse kasutamise tingimused ja korra sätestada seadus. 4. Tallinna Kesklinna Valitsuse ja vanema korraldustega on kehtestatud tänavakaubanduse tasumäärad Tallinna Kesklinna linnaosas ning ühe müügiloa vormistamise tasu 50 krooni. Kaebaja arvates on siin tegemist kahe erineva rahalise kohustusega. Tasumäärade kehtestamine kujutab endast maksude kehtestamist. Müügiloa vormistamise tasu on aga lõiv.

§ 113kohaselt tuleb riiklikud avalik-õiguslikud kohustused seadusega sätestada.

Ka PS §-st 157 tuleneb, et rahaliste kohustuste kehtestamine eeldab seadusejõulise akti olemasolu. Kuna Tallinna Kesklinna Valitsusel ja vanemal puudub pädevus seadusliku aluseta maksude ja lõivude kehtestamiseks, sõltumata sellest, kuidas nad neid rahalisi kohustusi oma õigusaktides nimetavad, on tasumäärade ja vormistamistasude osas tegemist

vastaste õigusaktidega. 5. Tallinna Halduskohus rahuldas AS Liaania kaebuse. Kohus jättis kohaldamata ja tunnistas

vastaseks Tallinna Linnavolikogu

  1. detsembri
  2. a määrusega nr 43 kinnitatud "Turul ja tänaval kauplemise eeskirja" p 4.6, Tallinna Kesklinna Valitsuse
  3. märtsi
  4. a korralduse nr 386 "Tänavakaubanduse kauplemiskoha tasumäärad Kesklinna territooriumil" ning Tallinna Kesklinna vanema
  5. märtsi
  6. a korralduse nr 123 "Tänavakaubanduse kauplemiskoha tasumäärad Kesklinna territooriumil" nende vastuolu tõttu PS § 3 lg-ga 1, §-ga 31, §-ga 113 ja § 154 lg-ga
  7. KOHTU JA ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED Taotluse esitaja põhjendused
  8. Tallinna Halduskohus leiab, et tänavakauplemise tasumäärade kehtestamine ja kauplemisloa eest tasu võtmine piirab PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Tänaval kauplemise eest tasu maksmise kohustus on ettevõtlusega tegelemise tingimus. Selline kohustus võib olla pandud seadusega või seaduses sisalduva delegatsiooni olemasolul seaduse alusel. Tarbijakaitseseaduse (TKS) § 11 lg 3 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus Tarbijakaitseseadusega sätestatud tarbija õiguste tagamiseks turgudel ja tänavatel kauplemise üldeeskirjad (edaspidi Üldeeskirjad). Üldeeskirjade alusel on kohalikul omavalitsusel õigus kehtestada turgudel ja tänavatel kauplemise rakenduslik kord vastavalt kohalikele tingimustele. Tallinna Linnavolikogu kehtestaski Eeskirja. Tallinna Linnavolikogul oli õigus Eeskirjas Tarbijakaitseseaduses ja Üldeeskirjades sätestatut täpsustada, kuid mitte kehtestada kauplemistasusid, mida seadus ette ei näinud. Kohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et kauplemistasu on olemuselt maks, kuna kauplemistasu ei vasta Maksukorralduse seaduse § 2 lg 1 p-s 1 sätestatud maksu tunnustele. Kohus on seisukohal, et tänavakauplemise tasu on oma olemuselt avalik-õiguslik teenustasu tänavakaubanduse korraldamise eest. Selle tasu kehtestamise eesmärgiks on piiratud avaliku ressursi - müügikohtade - jagamine ja selle kontrollimine. Kohaliku omavalitsuse poolt osutatav teenus seisneb kauplemiskoha ettevalmistamises ja kauplemiseks vajaliku eeltöö tegemises. Kohaliku omavalituse poolt avalikõigusliku teenustasu kehtestamiseks peab seaduses olema vastav volitusnorm. Antud juhul sellist volitusnormi ei olnud. Müügiloa vormistamise tasu on lõiv. Selle eesmärgiks on kohaliku omavalitsuse poolt tehtava konkreetse toimingu kulutuste hüvitamine toimingust huvitatud isiku poolt.

§ 113

kohaselt peavad kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused olema kehtestatud seadusega. Tänavakauplemisloa vormistamise tasu ei kehtesta aga ükski seadus.

§ 154

lg 1 ja § 3 lg 1 kohaselt peab kohalik omavalitsus lahendama kohaliku elu küsimused kooskõlas seadusega, st kehtib seaduslikkuse nõue. Kui kohaliku omavalitsuse üldakt, millega otsustatakse kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvaid kohaliku elu küsimusi, on vastuolus seaduse või

ga, siis on selline üldakt seadusevastane sellest hoolimata, et lahendatakse kohaliku elu, mitte riigielu küsimusi. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamine ei ole selline kohaliku elu küsimus, mida kohalik omavalitsus saaks otsustada seadusest tuleneva volitusnormita. Selline volitusnorm puudub. Asjaosaliste põhjendused 7. Tallinna Linnavolikogu leiab, et tänaval müüja poolt tasu maksmine müügikoha eest on renditasu. Eeskirja p 4.6 kordab sisuliselt Rendiseaduses sätestatut. Rendiseaduse § 6 lg 1 kohaselt määratletakse rent rendilepinguga. Eeldusel, et Rendiseadus on

ga kooskõlas, ei saa ka Eeskirja p 4.6

vastane olla.

  1. Tallinna Kesklinna Valitsuse arvates on tänavakaubanduse tasu renditasu. Tallinna Kesklinna Valitsuse ja vanema vaidlustatud korraldused on antud Tallinna Linnavolikogu määruste täitmiseks.
  2. Õiguskantsler nõustub halduskohtuga, et tänavakauplemise tasumäärade kehtestamine ja kauplemisloa eest tasu võtmine piirab ettevõtlusvabadust. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg-s 3 sisalduvast volitusnormist ei tulene kauplemistasu kehtestamise õigust. Kauplemistasu ei saa käsitleda kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud turgudel ja tänavatel kauplemise rakendusliku korra ühe elemendina. Õiguskantsler ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kauplemistasu on avalik-õiguslik teenustasu. Tarbijakaitseseaduse §-s 11 sätestatakse tarbijakaitse kui riigielu küsimus. Kauplemisloa väljastamine kohaliku omavalitsuse poolt turu ja tänavakaubanduse müügikohtade valdajatele on kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslik ülesanne, mis tuleneb TKS § 11 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse poolt antud Üldeeskirjade p-dest 5 ja
  3. Riigi poolt omavalitsusele pandud avalik-õigusliku ülesande täitmine (kauplemisloa andmine) ei ole teenuse osutamine. Kauplemisloa tasu läheneb oma tunnustelt lõivu tunnustele, kuna see on tasu avalik-õiguslikes suhetes tehtava konkreetse toimingu tegemise (dokumendi väljastamise) eest.

§ 113kaitseala hõlmab kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused.

See tähendab, et kõik avalik- õiguslikud rahalised kohustused tuleb kehtestada seadusega. Eeskirja p 4.6 on vastuolus PS § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Eeskirja p 4.6 kohustab tänaval müüjaid tasuma müügikoha eest vastavalt kehtestatud korrale, kuid ebaselge on, millist korda silmas peetakse.

  1. Justiitsminister leiab, et Tallinna Kesklinna Valitsuse ja Tallinna Kesklinna vanema korraldused on üldaktid, kuigi nad on vormistatud korraldustena. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 57 lg 4 kohaselt ei ole aga linnaosa valitsusel ning vanemal õigustloova akti andmise õigust. Sellest tulenevalt on nimetatud korraldused vastuolus ka PS § 3 lg-ga 1 ja § 154 lg-ga
  2. Justiitsminister nõustub halduskohtu hinnanguga, et kauplemisloa eest tasu võtmine on PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse piirang, mille võib kehtestada üksnes seadusega. Justiitsminister leiab, et tänavakauplemiskoha eest võetavat tasu tuleks käsitleda maksuna, müügiloa vormistamise tasu aga lõivuna. Tarbijakaitseseadus ei reguleerinud kohaliku omavalituse poolt kauplemisloa andmist. Sellise kohustuse pani kohalikele omavalitsustele aga TKS § 11 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse poolt antud Üldeeskirjade p
  3. Tegemist on riikliku ülesande täitmisega kohaliku omavalitsuse poolt. Seadusliku aluse selleks saab tuletada Äriseadustiku § 521 lg-st
  4. Kuna aga ühtki avalik-õiguslikku makset ei või kehtestada teisiti kui seadusega, siis on Tallinna Kesklinna Valitsuse ja vanema korraldused rahalise kohustuse kehtestamisel vastuolus PS §-ga
  5. Eeskirja p 4.6 kohaselt peavad tänaval müüjad tasuma müügikoha, oma paigaldatud reklaami ning temale osutatavate teenuste eest vastavalt kehtestatud korrale.

§-ga 113 ei ole see säte vastuolus seetõttu, et ta ei sisalda volitust rahalise kohustuse kehtestamiseks. Kuna Eeskirja p 4.6 ei viita, millist korda silmas peetakse, siis on see säte vastuolus PS § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Kohaldamata jäetud ja

vastaseks tunnistatud õigusaktid 11. Tallinna Halduskohus jättis kohaldamata ja tunnistas

vastaseks järgmised õigusaktid: Tallinna Kesklinna Valitsuse

  1. märtsi
  2. a korraldus nr 386 "Tänavakaubanduse kauplemiskoha tasumäärad Kesklinna territooriumil": "
  3. Kehtestada
  4. aprillist 1995 Tallinna Kesklinna territooriumil tänavakaubanduse kauplemiskoha tasumäärad alljärgnevalt: 1.1 kioskitele, paviljonidele, haagistele 1 m2 pinna eest; 40 kr kuus; lillemüügi pinkidele ühe müügikoha eest; välikohvikutele ühe istekoha eest 1.2 bensiini müügil ühe tankimise koha eest 1000 kr kuus; 1.3 müügilaudadele, teeninduskohtadele 200 kr kuus;
  5. Kauplemiskoha tasumäära on õigus suurendada Kesklinna Valitsuse teenindamiskomisjonil: 2.1 kuni 50 korda vanalinna kaitsealal ja kaubandus-teeninduskeskuste ümbruses; 2.2 kuni 5 korda bensiiniga kauplevates müügikohtades.
  6. Kehtestada alates
  7. aprillist 1995 Tallinna Kesklinna territooriumil lühiajalise (kuni 30 päeva) kauplemiskoha tasu: 3.1 kodumaised lilled, puu- ja köögivili kuni 40 kr päevas; 3.2 import lilled, puu- ja köögivili kuni 80 kr päevas; 3.3 toidukaubad kuni 200 kr päevas; 3.4 tööstuskaubad kuni 300 kr päevas;
  8. Kauplemis-teeninduskoha paiknemisel eramaal on Kesklinna Valitsuse teenindamiskomisjonil õigus minimaaltariifi vähendada kuni kaks korda.
  9. Kehtestada
  10. aprillist 1995 ühe müügiloa vormistamise tasu 50 krooni.
  11. Käesoleva korralduse järgi teenindamiskomisjoni poolt määratud tasud kantakse üle Kesklinna Valitsuse arveldusarvele.
  12. Kesklinna Valitsuse raamatupidamise dokumentatsioonis kindlustada rahade laekumise eraldi arvestus. Lubada arveldust ülekande ja sularaha korras.
  13. Lugeda kehtivuse kaotanuks Tallinna Kesklinna Valitsuse 01.09.1993 korraldus nr 3." Tallinna Kesklinna vanema
  14. märtsi
  15. a korraldus nr 123 "Tänavakaubanduse kauplemiskoha tasumäärad Kesklinna territooriumil": "Lähtudes Tallinna Linnavolikogu 27.05.1993 otsusest "Omavalitsuse põhiülesanded linnaosas", Tallinna Linnavolikogu 10.12.1998 määrusest nr 43 "Turul ja tänaval kauplemise eeskirja kinnitamine"
  16. Määrata
  17. aprillist 2000 Tallinna Kesklinna territooriumil tänavakaubanduse kauplemiskoha 1 kuu tasumäär alljärgnevalt: 1.1 kiosk/paviljon (1 m2), lillemüügi pingid (kuni 1,2 jm) 60 krooni 1.2 stend 300 krooni 1.3 jäätise lett 600 krooni 1.4 kandekaubandus (üks kaupleja) 100 krooni 1.5 teeninduskoht 200 krooni 1.6 kuuskede müügikoht 400 krooni 1.7 kütuse müük, üks tankimiskoht 1200 krooni 1.8 muu müügikoht 100 krooni
  18. Määrata alates
  19. aprillist 2000 Tallinna Kesklinna territooriumil lühiajalise (kuni 30 päeva) kauplemiskoha 1 päeva tasumäär tänaval ja avalikul üritusel: 2.1 üks müügikoht 50
  20. Kauplemiskoha tasumäära on õigus suurendada Tallinna Kesklinna Valitsuse krooni teenindamiskomisjonil: 3.1 kuni 15 korda vanalinna kaitsealal ja kaubandus-teeninduskeskuste ümbruses 3.2 kuni 5 korda kütusega kauplevates müügikohtades 3.3 kuni 10 korda lühiajalise kauplemiskoha tasumäära tänaval ja avalikul üritusel
  21. Kinnitada
  22. aprillist 2000 ühe müügiloa vormistamise tasu 50 krooni.
  23. Teenindamiskomisjoni poolt määratud kauplemiskoha tasumäärad kantakse üle Tallinna Kesklinna Valitsuse arveldusarvele.
  24. Tunnistada kehtetuks Tallinna Kesklinna vanema 31.03.1995 korraldus nr 386 p 1-
  26. Korraldus jõustub vastuvõtmisest." Tallinna Linnavolikogu
  27. detsembri
  28. a määrusega nr 43 kehtestatud "Turul ja tänaval kauplemise eeskirja" p 4.6: "Tänaval müüjad on kohustatud tasuma müügikoha, oma paigaldatud reklaami ning temale osutatavate teenuste eest vastavalt kehtestatud korrale." PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  29. Kohaliku omavalituse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 7 kohaselt on kohaliku omavalitsuse õigusaktideks volikogu ja valitsuse määrused (üldaktid) ning volikogu otsused ja valitsuse korraldused (üksikaktid). Linnaosa õigusakte käsitleb KOKS §
  30. Selle paragrahvi
  31. lõike kohaselt pole linnaosa valitsusel ega vanemal õigustloova akti andmise õigust. Paragrahv 57 lg 5 sätestab, et linnaosa vanem võib oma volituste piires ja ülesannete täitmiseks anda üksikaktina korraldusi ning valitsuse sisemise töö korraldamiseks käskkirju.
  32. Kuigi vaidlustatud õigusaktidest kaks on vormistatud linnaosa valitsuse ja linnaosa vanema korraldustena, on nad siiski üldaktid. Vaidlustatud korraldustega on kehtestatud tänavakaubanduse kauplemisekoha tasumäärad vastavalt kauplemiskoha liigile. Samuti on sätestatud, et Tallinna Kesklinna Valitsuse teenindamiskomisjonil on õigus tasumäärasid korralduses nimetatud alustel suurendada. Kehtestatud on ka müügiloa vormistamise tasu. Linnaosa valitsuse ja vanema vaidlustatud korraldused on õigusaktid, mis sisaldavad üldkohustuslikke käitumisreegleid - norme, mis loovad õigusi ja kohustusi konkreetselt määratlemata isikute ringile. Seega on tegemist õigustloovate aktide e õiguse üldaktidega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leiab, et linnaosa valitsuse ja vanema vaidlustatud õigusaktid kui õigustloovad aktid alluvad PS § 152 lg 2 ning Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 4 lg 1 p 4 kohaselt põhiseaduslikkuse järelevalvele. 14.

§ 3

lg 1 esimesest lausest ning § 154 lg-st 1 tuleneb seaduslikkuse nõue, mis tähendab, et kohaliku omavalitsuse õigusaktid peavad olema kooskõlas seadustega. Tallinna Kesklinna Valitsuse ja Kesklinna vanema vaidlustatud korraldused ei ole kooskõlas Kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega, sest linnaosa valitsusel ega vanemal ei ole õigustloova akti andmise õigust. Seetõttu on Tallinna Kesklinna Valitsuse

  1. märtsi
  2. a korraldus nr 386 ning Tallinna Kesklinna vanema
  3. märtsi
  4. a korraldus nr 123 vastuolus PS § 3 lg 1 esimese lausega ning § 154 lg-ga
  6. Tallinna Kesklinna vanema
  7. märtsi
  8. a korralduse nr 123 p-ga 8 tunnistati Tallinna Kesklinna Valitsuse
  9. märtsi
  10. a korralduse nr 386 p-d 1-7, st Kesklinna Valitsuse korraldus selle sisulises osas, kehtetuks. Seetõttu ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil võimalik tunnistada kehtetuks Tallinna Kesklinna Valitsuse
  11. märtsi
  12. a korraldust nr 386 ning kohus piirdub selle õigusakti

vastasuse tuvastamisega. II

  1. Tallinna Linnavolikogu määrusega kinnitatud Eeskirja p 4.6 kohaselt on tänaval müüjad kohustatud tasuma müügikoha eest vastavalt kehtestatud korrale. Täpsustamata on jäetud, kes peab nimetatud korra kehtestama. Eeskirja p-st 4.6 ei tulene vahetult tasu maksmise kohustus tänavakauplemise müügikoha eest. Kui puuduks selle sätte alusel kehtestatud kord ning õiguse üksikakt, millega konkreetsele tänaval kauplejale müügikoha eest makstav tasu määratakse, ei tekiks kauplejal tasu maksmise kohustust. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leiab, et Tallinna Kesklinna territooriumil kehtestati Eeskirja p-s 4.6 nimetatud kord Tallinna Kesklinna Valitsuse ja Kesklinna vanema vaidlustatud korraldustega. Sellele viitab Eeskirja p 1.3, mille kohaselt korraldab kaubandustegevust tänaval linnaosa valitsus. Samuti viitab sellele asjaolu, et Tallinna Linnavolikogu eelmise tänavakaubandust reguleeriva akti,
  2. jaanuari
  3. a määrusega nr 1 kinnitatud "Turul ja tänaval kauplemise eeskirja" p-s 3.1 sätestati otseselt, et tänaval müüja on kohustatud tasuma müügikoha eest vastavalt linnaosa valitsuse poolt kehtestatud korrale. Kuna Tallinna Kesklinna linnaosas ei ole muude õigusaktidega peale Kesklinna Valitsuse ja Kesklinna vanema vaidlustatud korralduste tasumäärasid tänavakaubanduse kauplemiskohtade eest kehtestatud ning kuna Kesklinna vanema korraldus viitab õigusliku alusena Eeskirjale, käsitleb põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium Eeskirja p 4.6 tänavakaubanduse kauplemiskohtade eest tasu võtmise alusena. Kolleegium leiab, et Eeskirja p 4.6 oli vaidluse lahendamisel asjasse puutuv säte. III 17.

§ 31esimese lause kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega.

See õigus laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lg 2). Ettevõtlus kui iseseisev tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus hõlmab ka tänavakaubandust. Tasu võtmine tänavakaubanduse kauplemiskoha eest piirab ettevõtlust. Seega kujutab tasu võtmine endast sekkumist ettevõtlusvabadusse. Eeskirja p 4.6 oli PS §-ga 31 tagatud ettevõtlusvabadusse sekkumise aluseks. 18.

§ 31

teise lause kohaselt võib seadus sätestada ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimused ja korra, seega ka piirata seda vabadust. Seadus ei pea kõiki piiranguid detailselt kirjeldama, kuid peab määratlema raamid, mille sees täitevvõim täpsustab seaduse vastavaid sätteid (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-1-99 - RT III 1999, 9, 89, p 14). Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märgib, et ettevõtlusvabadus on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigus. See tähendab muuhulgas ka seda, et kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud ettevõtlusvabaduse piirangul peab olema seaduslik alus. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg 3 volitab Vabariigi Valitsust Tarbijakaitseseaduses sätestatud tarbija õiguste tagamiseks kehtestama turgudel ja tänavatel kauplemise üldeeskirjad. Seaduse kohaselt on kohalikel omavalitsustel õigus Vabariigi Valitsuse kehtestatud üldeeskirjade alusel kehtestada turgudel ja tänavatel kauplemise rakenduslik kord vastavalt kohalikele tingimustele. Eeskirja p 1.1 osundab, et Eeskiri reguleerib Tarbijakaitseseaduse ja Üldeeskirja alusel tänaval kauplemist Tallinnas. Tarbijakaitseseadus ei näe ette tänavakaubanduse kauplemiskohtade eest tasu kehtestamist kui tarbija õiguste tagamise vahendit ega anna kohalikule omavalitsusele õigust sellist tasu kehtestada. Sellist õigust ei anna - ega saagi anda - kohalikule omavalitusele ka Üldeeskiri. Järelikult sekkub Eeskirja p 4.6 õigusvastaselt PS §-ga 31 tagatud põhiõigusesse ning on seetõttu

ga vastuolus. Riigikohtu esimees Uno Lõhmus

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.