3-1-1-41-02

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-41-02 Määruse kuupäev

1. aprill 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Kriminaalasi J. A. süüdistuses KrK § 1842 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. jaanuari
3. a määrus kriminaalasjas nr II-1/38/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J. A. kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova, erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. märts
5. a Istungil osalenud isikud Riigiprokurör Marge Püss RESOLUTSIOON
6. Jätta erikaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. jaanuari
8. a määrus J. A. süüdistusasjas muutmata.
9. Määrus jõustub
10. aprillil
11. a ega kuulu edasikaebamisele. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. J. A. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1842 lg 1 järgi selles, et tema, kandes karistust X vanglas, haaras
13. augustil
14. a kinni temalt mobiiltelefoni võetust teostanud vangla peaspetsialisti A. O. käest ning hakkas seda väänama, üritades telefoni ära võtta ja tekitades sellega kannatanule füüsilist valu.
15. Harju Maakohtu
16. novembri
17. a otsusega mõisteti J. A. temale esitatud süüdistuses õigeks. Kohus leidis, et käe väänamist ei saa tõlgendada löömise, peksmise või kehavigastuse tekitamisena KrK § 1842 lg 1 mõttes ning märkis, et antud paragrahvi dispositsioonis on täpselt selgitatud, mida seadusandja peab silmas mõiste "vägivald" all. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et J. A. käitumises puudus KrK 1842 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseis.
18. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör Leida Velba, taotledes otsuse tühistamist ja uue, süüdimõistva otsuse tegemist.
19. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
20. jaanuari
21. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Kriminaalkolleegium nõustus maakohtu järeldusega selles, et KrK § 1842 lg-s 1 toodud vägivalla loetelu on sätestatud ammendavalt ning muu füüsilist valu tekitanud vägivallategevus ei ole kvalifitseeritav nimetatud paragrahvi järgi. Küll aga leidis kriminaalkolleegium, et maakohtul tulnuks otsustada, kas kohtualuse käitumine vastab mõnele muule eriosas sätestatud kuriteokoosseisule. Seejuures tegi kriminaalkolleegium viite Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-118-97, mille kohaselt ei ole kohus õigustatud tegema õigeksmõistvat otsust ilma kaalumata, kas isiku tegevuses võivad esineda mõne teise kuriteo tunnused. Kriminaalkolleegium leidis samas, et J. A. käitumises KrK §-de 182, 195 lg 2 või 184 lg 1 sätestatud kuriteo tuvastamine apellatsioonikohtu poolt ei ole võimalik, kuna nimetatud kuriteokoosseisud sisaldavad uusi kvalifitseerivaid tunnuseid ning tegemist oleks sisult oluliselt erineva süüdistusega. KrK § 113 järgi kohtualuse süüdimõistmist enne, kui ei ole välistatud J. A. käitumises raskemad kuriteokoosseisud, pidas kohtukolleegium ennatlikuks ja põhjendamatuks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
22. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kohtualuse kaitsja Merike Borunova erikaebuse, milles palutakse nimetatud määrus tühistada ja jätta muutmata maakohtu õigeksmõistev otsus. 5.1 Kaebuses viidatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis 3-1-1-59-98 väljendatud seisukohale, et KrK § 1842 näol on tegemist erinormiga, mille järgi kriminaliseerub igasugune vägivald politseiametniku või temaga võrdsustatud isiku suhtes. Seega ei ole J. A. tegevust võimalik kvalifitseerida mingi muu kriminaalkoodeksi paragrahvi järgi ning ainuvõimalik on antud juhul õigeksmõistev otsus. 5.2 Riigikohtu istungil taotles prokurör jätta ringkonnakohtu määrus muutmata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
23. Erikaebuse motiivid põhinevad arusaamal, et kui isik on õigeks mõistetud süüdistuses KrK § 1842 järgi, pole võimalik näha tema vastutuse alusena muud kriminaalkoodeksi eriosa paragrahvi. Seejuures viidatakse Riigikohtu lahendile 3-1-1-59-
24. 6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et erikaebus on põhjendamata. Nimetatud lahendis on Riigikohus jaotanud ametiisiku või ühiskondliku kohust täitva muu isiku vastu suunatud kuritegude hierarhilise süsteemi kolmeks: üldnormiks on märgitud § 184, erinormidena järgnevad § 182 ja alles seejärel §
25. Viimase näol on tegemist raskeima võimaliku deliktiga nimetatud valdkonnas. 6.2 On õige, et Riigikohtu seisukoha järgi kriminaliseerib KrK § 1842 igasuguse vägivalla politseiametniku või temaga võrdsustatud isiku suhtes. See aga ei tähenda, et välistatud oleks isiku vastutus selle erinormi suhtes üldnormide järgi. Nimetatud seisukoht ei ole kooskõlas ei kriminaalõiguse teooria ega kohtupraktikaga, sest Riigikohus on korduvalt viidanud põhimõttele, et erinormi mitterakendamise korral on võimalik vastutus üldnormi järgi. Tallinna Ringkonnakohus ongi oma määruses viidanud sellele, et puuduvad erinormi koosseisu realiseerivad objektiivsed asjaolud ning teinud maakohtule ettepaneku kontrollida võimaliku vastutuse alusena üldnorme.
26. Ülaltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 77, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et erikaebus ei kuulu rahuldamisele. Peeter Vaher, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar