Obsah (5)

§ 18§ 15§ 19§ 132§ 139

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-2-1-53-02 Tartu, 16. aprill 2002. a Eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa Lilia Kaldussova hagi Val

§ 18

lg-st 2 lähtuvalt määratakse ühisvara koosseis kindlaks suhete lõppemise aja seisuga.

§ 15

lg 1 kohaselt ei kuulu jagamisele vara, mille üks abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Asjaolu, et pooled ei jaganud esimese abielu lahutamisel ühisvara, ei võtnud hagejalt seadusest tulenevat õigust nõuda ühisvara jagamist

§ 18lg 1 alusel pärast teistkordset abielusuhete lõppemist.

Pooltel on ühisvara kokku 155 000 krooni väärtuses.

§ 19lg 1 alusel on kummalgi poolel õigus " osale ühisvara väärtusest.

Hagejale jäeti asju 7 200 krooni väärtuses ja kostjale 147 800 krooni väärtuses. Enam saadud ühisvara arvel mõisteti kostjalt hagejale 140 600 krooni suurune hüvitis. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
2. novembri
3. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on linnakohus kummutanud kostja väite, et pooled on jaganud enne
4. septembrit
5. a omandatud ühisvara.

§ 18

lg 1 kohaselt võib ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Kuna kostja esimese abielu kestel omandatud ühisvara jagamise kohta tõendeid ei esitanud, siis oli kohus õigustatud jagama kogu poolte ühisvara. Kuigi perekonnaseadus jõustus 1. jaanuaril 1995. a, kohaldas kohus poolte ühisvara jagamisel õigesti perekonnaseaduse sätteid, sest

§ 132

kohaselt jagatakse ühisvara selle seaduse sätete kohaselt ka siis, kui see oli omandatud enne seaduse jõustumist. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja palub kassatsioonkaebuses apellatsioonikohtu otsuse ühisvara 155 000 krooni väärtuses jagamise osas tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.
2. Esimese abielu ajal omandatud abikaasade ühisvara jagamise nõue on aegunud. Selle abielu lahutuse ajal kehtinud ENSV APK § 23 lg 4 kohaselt kehtis lahutatud abikaasade ühisomanduses oleva vara jagamise nõudele kolmeaastane hagi aegumise tähtaeg.

§ 139

lg 1 sätestab, et kui enne perekonnaseaduse jõustumist kehtinud hagi aegumistähtaeg on seaduse jõustumise ajaks möödunud, kohaldatakse varem kehtinud aegumistähtaegu. L. Kaldussova esitas hagi ühisvara jagamiseks 1996. aastal. Kohtud jätsid kostja nõudmisest hoolimata hagi aegumise kohaldamata. 7. Kohus on otsuses tuginenud

§ 19

lg-le 1, mille kohaselt loetakse kummagi abikaasa osad ühisvara jagamisel võrdseks, ning sama paragrahvi

1. lõikele, mille kohaselt määratakse ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Samas ei ole kohus seda sätet tegelikkuses rakendanud. Nii jäeti hagejale esemeid 7200 krooni väärtuses, kostjale 147 800 krooni väärtuses ning kostjat kohustati hagejale tasuma enam saadud ühisvara arvel kompensatsiooni 140 600 krooni.
2. Kohtud on rikkunud TsMS § 73 lg 1 sellega, et ei teinud kindlaks ühisvara koosseisu ja maksumust abielusuhete lõppemise aja seisuga. Seetõttu peab kostja tasuma hüvitist summas, mis ei vasta temale jagamise tulemusena jäetud vara tegelikule väärtusele.
3. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja apellatsioonikohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 362 p 5 alusel osas, millega jäeti tühistamata linnakohtu otsus kostjalt enam saadud ühisvara arvel hüvitise väljamõistmise osas. Kuna ringkonnakohus on tuvastanud poolte ühisvara koguväärtuse ja pooltele jääva vara väärtuse, siis saab kolleegium ise tühistatud osas uue otsuse teha. Kassatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
5. Kui abikaasade ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks, kui on tema osa ühisvarast, siis mõistab kohus vastavalt

§ 19lg-le 4 temalt teisele abikaasale rahalise hüvitise.

Kohus leidis, et pooltel on ühisvara kokku 155 000 krooni väärtuses, millest kummalgi poolel on õigus " osale, s.o varale 77 500 krooni väärtuses (

§ 19lg 1).

Kohus jättis hagejale 7200 krooni ja kostjale 147 800 krooni väärtuses asju. Seega sai hageja ühisvarast 70 300 krooni vähem ja kostja 70 300 krooni rohkem. Eelnevast tulenevalt peab kostja maksma hagejale enam saadud ühisvara arvel rahalist hüvitist 70 300 krooni, mitte 140 600 krooni, nagu otsustas apellatsioonikohus. 12. Põhjendamatu on kostja viide

§ 139

lg-le 1 ja väide, et esimese abielu ajal omandatud ühisvara jagamise nõude osas kuulus kohaldamisele APK § 23 lg

1. Kohtud on tuvastanud, et pooled olid abielus
2. veebruarist
3. a
4. detsembrini
5. a ja teistkordselt
6. detsembrist
7. a. Samuti selle, et abielu lahutamisel
8. detsembril
9. a poolte ühisvara ei jagatud. See, et nad
10. detsembrist
11. a
12. detsembrini
13. a abielus polnud, ei muutnud abielulist ühisvara nende lahusvaraks.
14. detsembril
15. a abiellusid pooled uuesti ja olid abielus ka perekonnaseaduse jõustumise ajal
16. jaanuaril
17. a. APK § 23 lg 4 sätestatud tähtaeg kuulus kohaldamisele ainult lahutatud abikaasade ühisomanduses oleva vara jagamise nõuetele.
18. Põhjendamatu on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud on rikkunud TsMS §-s 73 sätestatud poolte kohtu ees võrdse kohtlemise printsiipi, jättes välja selgitamata ühisvara tegeliku koosseisu ja ei ole kohustanud hagejat nõuet konkretiseerima. Hageja on hagiavalduses esitanud ühisvara nimekirja ja kostjal oli võimalus menetluse käigus esitada vastuväiteid nii jagatava vara kui ka selle väärtuse kohta. Kostjale oli määratud riigi arvelt esindaja ja ta on saanud realiseerida TsMS §-s 73 sätestatud õigusi esitada kohtule taotlusi ja hagile vastuväiteid. J. Luik, H. Jõks, L. Laarmaa