3-1-1-43-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-43-02 Otsuse kuupäev

1. aprill 2002 Kohtukoosseis Peeter Vaher, Lea Kivi ja Eerik Kergandberg Kohtuasi P. K. õigeksmõistmine süüdistuses KrK § 108 lg 2 p 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a kohtuotsus nr II-1/1070 2001 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokuratuuri kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev
4. märts 2002 Istungil osalenud isikud P. K., vandeadvokaat Mare Lust ja riigiprokurör Marge Püss RESOLUTSIOON Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. detsembri
7. a otsus ja Tallinna Linnakohtu
8. aprilli
9. a otsus P. K. õigeksmõistmises ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.
10. Kassatsioonprotest rahuldada.
11. Kohtuotsus jõustub
12. aprillil
13. a ega kuulu edasikaebamisele. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. P. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 108 lg 2 p 3 järgi selles, et ta
15. juulil
16. a kella 12.00 paiku lõi Tallinnas X tee Z asuvas korteris diivanil istuvale M. O.-le rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Seejärel lõi P. K. talle veel 5-6 korda rusikaga näkku. M. O. jooksis esikusse, kus P. K. lõi talle rusikaga külje piirkonda. Kannatanu kukkus jälle. P. K. lõi teda veel 8 korda rindkere piirkonda ja korduvalt rusikaga näkku. M. O. põgenes korterist, kuid P. K. järgnes talle. X tee Z asuva maja ees pani P. K. M. O.-le jala ette ja viimane kukkus. M. O.-le põhjustati rasked kehavigastused - X-IX vasakpoolse roide murd, parema käe IV kämblaluu murd, peaaju vapustus, nahamarrastused ning nahaalused verevalumid näol, rindkerel ja paremal käel.
17. Tallinna Linnakohtu
18. aprilli
19. a otsusega mõisteti P. K. KrK § 108 lg 2 p 3 järgi õigeks tõendamatuse tõttu. Linnakohus luges tuvastatuks, et M. O. läks süüdistuses märgitud ajal P. K. elukohta ja et M. O.-le tekitati rasked kehavigastused. Kohus leidis, et korteris asetleidnud sündmuste täpset käiku ja sealhulgas seda, kes esimesena ründas, ei ole võimalik tuvastada. P. K. väitis, et lõi kannatanut rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane kukkus tugitooli otsa. Linnakohus leidis, et nende väidete tõelevastavust pole võimalik kontrollida. Peksmist jalgadega ja rusikatega P. K. eitas. Linnakohtu arvates pole alust kahelda P. K. väites, et ta tegutses enesekaitseks, sest tema ütlused selle kohta, et M. O. lõi esimesena, ühtivad tunnistajate ütlustega. Kohus leidis, et P. K. võis kannatanut lüüa korduvalt ning tekitada talle süüdistuses kirjeldatud vigastused, kuid ta tegutses oma kodus, kust kannatanu keeldus lahkumast. Kohtuotsuses märgitu kohaselt oli P. K.-l juhul, mil M. O. ründas teda esimesena, õigus aktiivsele kaitsele.
20. Tallinna Linnakohtu
21. aprilli
22. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu M. O. ja apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri prokurör Endla Ülviste.
23. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
24. mai
25. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu
26. aprilli
27. a otsus sisuliselt muutmata. Linnakohtu otsuses tehti täpsustus: "" asendada kirjeldav-motiveerivas osas sõnad "enesekaitseks" ja tõendamatuse" ning resolutiivosas sõna "tõendamatuse" sõnaga "hädakaitse" vastavas käändes. Apellatsioonkaebus ja-protest jäeti rahuldamata.
28. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
29. mai
30. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kannatanu M. O. ja kassatsioonprotesti riigiprokurör Andres Ülviste. Kannatanu taotles jätkuvalt P. K. süüditunnistamist KrK § 108 lg 2 p 3 järgi. Prokurör taotles P. K. õigeksmõistvate kohtuotsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks seoses kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega.
31. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
32. novembri
33. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
34. mai
35. a kohtuotsus P. K. õigeksmõistmises ja kriminaalasi saadeti samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebus ja -protest rahuldati. Kokkuvõtvalt leidis Riigikohus, et P. K. tegutsemine hädakaitseseisundis on ringkonnakohtu poolt motiveerimata, mis on omakorda kaasa toonud KrK § 13 sätete ebaõige kohaldamise.
36. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
37. detsembri
38. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu
39. aprilli
40. a otsus P. K. õigeksmõistmises muutmata ning esitatud apellatsioonkaebus ja -protest jäeti rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis jätkuvalt, et P. K. õigeksmõistmine süüdistuses KrK § 108 lg 2 p 3 järgi on põhjendatud ja seaduslik ning nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiividega, jättis need AKKS § 29 lg 5 alusel kordamata. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasjas kogutud tõendid on äärmiselt vastuolulised. Arvestades süütuse presumptsiooni põhimõttega, asus kriminaalkolleegium seisukohale, et M. O. vigastused tekkisid kukkumisel vastu kõva pinda, s.o põrandale ja maapinnale. Kohus ei näinud põhjust kahelda tunnistajate ütlustes. Tõendeid selle kohta, et P. K. oli hädakaitses, kohus ei tuvastanud. Kohtualune ja kannatanu viibisid korteris kahekesi, nende ütlused toimunu kohta on teineteist välistavad, täiendavaid tõendeid koguda ei saa. Seetõttu pidas ringkonnakohus põhjendatuks P. K. õigeksmõistmise tõendamatuse tõttu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
41. Riigiprokurör Andres Ülviste esitas kassatsioonprotesti, milles ta palub Tallinna Linnakohtu
42. aprilli
43. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
44. detsembri
45. a kohtuotsused P. K. õigeksmõistmises KrK § 108 lg 2 p 3 järgi tühistada ja saata kriminaalasi Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et eeltoodud otsused tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, sest need otsused on motiveerimata ning nende tegemisel rikkusid kohtud KrMK § 263 lg 1 p 3 sätteid. 8.1 Kassaator leiab, et kohtud on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja tuginenud üksnes P. K. ütlustele. Kohtud on lugenud P. K. ütlused põhjendamatult usaldusväärseks põhjendusel, et need langevad kokku tunnistajate P. A., T. L. ja K. K. ütlustega sündmuste kohta, millest viimased said teada P. K. enda käest. Kannatanu M. O. tehioludega kokkulangevad ütlused on aga motiveerimatult kõrvale jäetud. 8.2 Kassaator ei ole nõus linnakohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et kohtualuse ja kannatanu ütluste vastuolu tõttu tuleb P. K. õigeks mõista tõendamatuse alusel. Kohtud ei ole ise nimetatud vastuolude kõrvaldamiseks midagi ette võtnud. 8.3 Prokurör rõhutab, et nii linna- kui ka ringkonnakohus tegi kindlaks, et P. K. tarvitas M. O. suhtes füüsilist vägivalda. Kohtualune ise võtab õigeks, et lõi M. O.-d rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane kukkus tugitooli otsa. Hädakaitseseisundit P. K.-l kohtud ei tuvastanud. Isegi kui nõustuda, et kannatanu sai süüdistuses märgitud rasked kehavigastused kukkumise käigus, peaks P. K. vastutama kannatanu löömise eest KrK § 113 järgi. Kassaatori arvates rikkusid kohtud õigeksmõistvat otsust tehes KrMK § 263 lg 1 p-s 3 sätestatud nõuet kontrollida, kas P. K. tegu sisaldab üldse kuriteokoosseisu ja kuidas seda kvalifitseerida. Viimatinimetatud rikkumise on Riigikohus tunnistanud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse vältimatu tühistamise.
46. Riigikohtu istungil P. K. ja tema kaitsja taotlesid kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist, riigiprokurör taotles selle rahuldamist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
47. Kohtud on tuvastanud, et P. K. lõi M. O.-d rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane kukkus mööbli otsa ja võis saada süüdistuses märgitud vigastused. Seejuures ei tuvastatud, et P. K. oleks tegutsenud hädakaitseseisundis. Samas märkisid nii linna- kui ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõendid on vastuolulised ja lähtudes süütuse presumptsioonist tuleb P. K. õigeks mõista tõendamatuse tõttu.
48. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et vastukäivate või üksteist välistavate tõendite puhul peab kohus rajama otsuse usaldusväärsetele tõenditele ja põhistama, miks ta hindab osa tõendeid mitteusaldusväärseteks. Seda KrMK §-des 262 ja 274 väljendatud nõuet kohtud järginud ei ole. Kannatanu ühetaolisi ütlusi (eriti mis puudutab vigastuste tekkemehhanismi) pole kohtud analüüsinud. Õigeksmõistev kohtuotsus on rajatud üksnes kohtualuse ütlustele, millede usaldusväärsust kinnitavat tunnistajate ütlused. Siinjuures tuleb rõhutada, et ükski tunnistaja ei näinud sündmust ise pealt, vaid teavad asjaolusid üksnes P. K. jutu põhjal. Tähelepanu ei ole pööratud küsimusele, kas P. K. poolt kannatanu rusikaga näkku löömine võib olla kvalifitseeritav mõne teise kuriteona, näiteks KrK § 113 järgi.
49. Selline kriminaalasja ühekülgne arutamine ja tõendite valikuline hindamine on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes, mis on toonud kaasa ka kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Peeter Vaher, Lea Kivi, Eerik Kergandberg