3-1-1-53-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-53-02 Otsuse tegemise koht ja kuupäev

1. aprill 2002 Kohtukoosseis Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher Kohtuasi A. S. süüdistuses KrK § 204 lg 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. jaanuari
3. a kohtuotsus nr II-1-62/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokuratuuri kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev
4. aprill 2002 Istungil osalenud isikud A. S. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss RESOLUTSIOON Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
5. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. jaanuari
7. a kohtuotsus A. S. lisakaristuse mõistmise osas ja saata kriminaalasi selles osas samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
8. Kassatsioonprotest rahuldada.
9. Mõista A. S. välja riigituludesse kohtukuluna 867 kr 30 s (kaheksasada kuuskümmend seitse krooni ja kolmkümmend senti) advokaadi esinemise eest Riigikohtus. Asjaolud ja menetluse käik
10. A. S. tunnistati Ida-Viru Maakohtu
11. detsembri
12. a kohtuotsusega süüdi KrK § 204 lg 3 järgi ja teda karistati rahatrahviga 50 päevamäära, s.o 2560 krooni. Lisakaristusena võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kohus märkis, et A. S. on alaline töökoht, tema ülalpidamisel on perekond, töökohast antud iseloomustus on positiivne. Vastutust kergendava asjaoluna arvestas kohus kohtualuse puhtsüdamlikku kahetsust, vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
13. Ida-Viru Maakohtu
14. detsembri
15. a kohtuotsuse peale esitas apellatsioonkaebuse A. S., kes taotles talle mõistetud karistuse kergendamist ja KrK § 39 sätete kohaldamise kaudu lisakaristuse kohaldamata jätmist.
16. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. jaanuari
18. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus A. S. mõistetud lisakaristuse osas. Rakendades KrK § 39 sätteid, võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks kuuks. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata. Kriminaalkolleegium leidis, et A. S. poolt toimepandud kuriteo tehiolud (ainult kerge alkoholijoove, avariiohtliku olukorra ja materiaalse kahju puudumine) vähendavad oluliselt tema teo ohtlikkust ning annavad aluse KrK § 39 sätete kohaldamiseks. Samuti rõhutas kriminaalkolleegium kohtualuse positiivseid isikuomadusi ning märkis, et karistamine ei peaks taastootma töötust Ida-Virumaal. Käesoleval juhul tooks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kaasa isiku tööta jäämise, mis pole aga kohtu arvates põhjendatud. Seetõttu mõistiski ringkonnakohus A. S. kohustusliku lisakaristuse alla alammäära. Menetlusosaliste põhjendused
19. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
20. jaanuari
21. a kohtuotsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Elo Kungla, kes taotleb otsuse tühistamist KrK § 39 sätete alusel lisakaristuse vähendamise osas ning kriminaalasja saatmist selles osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule. 4.1 Kassatsioonprotestis leitakse, et KrK § 39 võimaldab mõista karistuse alla selle alammäära, mis on kriminaalkoodeksi eriosa mingis paragrahvis vastava teo eest ette nähtud või üle minna mõnele teiseliigilisele karistusele. Karistuse mõistmist alla üldosas kehtestatud karistusliigi alammäära aga KrK § 39 prokuröri arvates ette ei näe. Kuna KrK § 27 lg-tes 1 ja 3 sätestatu kohaselt saab mootorsõiduki juhtimise õigust nii põhi- kui ka lisakaristusena mõista ühest kuni viie aastani, siis ei olnudki A. S. lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks seaduslik. 4.2 Teiseks märgib prokurör, et A. Seliverstovi suhtes KrK § 39 sätete kohaldamine ei olnud ka sisuliselt põhjendatud, sest ta ei olnud teinud mingeid järeldusi talle eelnevalt -
22. septembril
23. a alkoholijoobes auto juhtimise eest mõistetud halduskaristusest.
24. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust, kaitsja taotles protesti rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht
25. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on kassatsioonprotest põhjendatud ja see tuleb rahuldada seoses kriminaalõiguse ebaõige kohaldamisega. 6.1 Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26. mai
27. a kohtuotsuses ( RT III, 2001, 18, 192) märgituga võib KrK § 39 alusel ja tingimustel KrK eriosa vastava paragrahvi sanktsioonis ettenähtud karistusega võrreldes kergema karistuse mõistmine toimuda kahtemoodi. Kõigepealt on võimalik KrK § 39 alusel vähendada KrK eriosa mingi paragrahvi sanktsioonis ettenähtud karistuse määra kuni KrK üldosas selle karistusliigi jaoks ettenähtud alammäärani. Sel viisil toimides on lubatud KrK § 39 alusel vähendada mõistetavat vabadusekaotust kuni kolme kuuni, rahatrahvi kuni kolmekümne päevamäärani ja teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmist kuni ühe aastani. Kuigi aresti alammäära ei ole KrK §-s 232 ette nähtud, ei saa kooskõlas KrK §-s 44 sätestatuga § 39 alusel mõista aresti lühemaks tähtajaks kui üks päev. Teiseks on põhimõtteliselt võimalik KrK § 39 alusel kergendada KrK eriosa mingi paragrahvi sanktsioonis ettenähtud karistust sel viisil, et kohaldatakse sellist kergemaliigilist karistust, mida süüdlasele inkrimineeritud KrK eriosa paragrahvi sanktsioon üldse ette ei näe. Mõistetavalt tuleb KrK § 39 alusel ka kergema karistuse liigi kohaldamisel arvestada KrK üldosas selle karistusliigi jaoks ettenähtud minimaalmäära. 6.2 KrK § 39 alusel kergema karistuse liigi kohaldamine ei ole aga siiski lubatav juhtudel, mil süüdlasele inkrimineeritud KrK eriosa paragrahvi sanktsioonis on obligatoorse lisakaristusena ette nähtud teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
28. augusti
29. a otsuses ( RT III, 2000, 20, 226) on rõhutatud, et ka isiku süüditunnistamisel KrK § 204 järgi tuleb talle obligatoorselt mõista lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. 6.3 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on raske ka sisuliselt nõustuda ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses esitatud motiividega A. S. suhtes KrK §-s 39 sätestatu kohaldamiseks. Selles kohtuotsuses märgitakse õigesti, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka isikut. Kuid isikut arvestavaks ei saa lugeda ringkonnakohtu seisukohta, et kriminaalkoodeksi kõnealust sätet kohaldatakse Ida-Virumaal tööpuuduse vähendamise huvides. Erinevalt ringkonnakohtu otsuses märgitust ei saa Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates lugeda kuriteo raskust oluliselt vähendavaks erandlikuks tehioluks KrK § 39 mõttes seda, et A. S. tuvastati üksnes kerge joove ja et ta tegelikult ei põhjustanud joobes sõitmisega avariiohtlikku olukorda. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher