KOHTUOTSUS Kohtuasja number Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-18-02 Otsuse kuupäev 9. mai 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus Vlad

§ 12

lg 5 alusel tähtajaline elamisluba kehtivusega 11.07.96 - 11.07.01 ning tööluba samaks ajaks. V. Beljajev on alates

1. augustist 1985 abielus Eesti kodanikuga.
2. jaanuaril 2001 esitas Vladimir Beljajev alalise elamisloa taotluse. Lisaankeedis teenistuskäigu kohta sõjaväes teatas V. Beljajev, et teenis NL armees 22.11.66 - 13.11.68 reamehena ja 30.03.79 -20.04.83 nooremseersandi auastmes, eriala aviomehaanik.
4. märtsi
5. a otsusega keeldus Kodakondsus- ja Migratsiooniamet V. Beljajevile alalise elamisloa andmisest, sest VS § 12 lg 4 p 7 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. Lähtudes analoogiast Kaitseväeteenistuse seaduse §-s 10 lg 1 kasutatud mõistega "kaadrisõjaväelane" on

tähenduses kaadrisõjaväelane ka V. Beljajev.

2. aprillil 2001 esitas V. Beljajev Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsuse tühistamist ja ettekirjutuse tegemist tema taotluse uuesti läbivaatamiseks. Kaebuse sisust tuleneb, et V. Beljajev leiab, et ta ei ole teeninud kaadrisõjaväelasena NL armees. V. Beljajev väitis, et alalise elamisloa andmisest keeldumine traumeerib tema perekonda. Kohtuistungil
3. juunil 2001 seletas V. Beljajev, et tema teenistus NL armees seisnes tegelikult laskespordiga tegelemises. Nooremseersandi auaste anti talle automaatselt. Tähtajaline elamisluba ei võimalda taotleda relvaluba ja põhjustab üldist ebamugavust. Venemaaga ei ole tal aga mingeid suhteid.
4. Tallinna Halduskohtu
5. juuni
6. a otsusega haldusasjas nr 3-1019/2001 jäeti V. Beljajevi kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et V. Beljajev on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja seega on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet õigesti kohaldanud VS § 12 lg 4 p
7. V. Beljajev on saanud sõjaväelise väljaõppe, tal on sõjaväeline auaste ja ta on olnud vabatahtlikus sõjaväeteenistuses. Tema väide, et ta tegeles teenistuses olles üksnes laskespordiga, on kontrollimatu ja vastuolus tema sõjaväepiletisse kantud andmetega. Piirangud välismaalastele ei ole diskrimineerimine Põhiseaduse § 12 mõttes. Alalise elamisloa andmisest keeldumine ei riku V. Beljajevi põhiõigusi. Elamisloa pikendamisega seotud ebamugavused ei kujuta endast tema subjektiivsete õiguste rikkumist.
9. juulil 2001 esitas V. Beljajev apellatsioonkaebuse, milles taotles, et ringkonnakohus tühistaks halduskohtu otsuse ja teeks uue otsuse, millega rahuldaks tema kaebuse. Lisaks varasemale seletas V. Beljajev, et ta on elanud Tallinnas alaliselt alates
10. aastast, sh ka sõjaväeteenistuse ajal
12. aastal. Neil aastatel tegeles ta professionaalselt jahilaskespordiga ja oli sellel alal meistersportlane. Alalise elamisloa andmisest keeldumine on teda diskrimineeriv ja halvendab tema positsiooni ühiskonnas, tööl ja perekonnas.

§ 12

lg 4 p 7 kohaldamine on tema suhtes ebaproportsionaalne ja sobimatu demokraatlikule ühiskonnale. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi istungil

1. detsembril 2001 seletas V. Beljajev, et
3. aastal ei käinud ta kordagi selle sõjaväeosa asukohas Kaliningradis, mille koosseisus ta oli. Sellest sõjaväeosast sai ta aga palka.
4. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. detsembri
6. a otsusega jäeti V. Beljajevi apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et apellant ei ole suutnud põhjendada, milliseid tema subjektiivseid õigusi on alalise elamisloa andmata jätmisega rikutud. V. Beljajev oli kaadrisõjaväelane, kellele alalise elamisloa andmise võimalust Välismaalaste seadus ette ei näe. Tulenevalt riigi suveräänsuse, julgeoleku ja avaliku korra kaitse tagamise vajadusest on riigil sellise piirangu kehtestamise õigus ning see piirang ei ole ebaproportsionaalne ega vastuolus demokraatliku ühiskonna põhimõtetega. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
8. jaanuaril 2002 esitas V. Beljajev kassatsioonkaebuse, milles taotleb, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja teeks uue otsuse. Kassaator väidab, et alalise elamisloa andmata jätmise tõttu ei saa ta taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust. Ajutine elamisluba tekitab tal tunde, et ta viibib Eestis ajutiselt, kuigi siin on ta kodu ja perekond. Alalise elamisloa puudumine loob pingelisi suhteid perekonnas, ta tunneb end sõltuvana ja mittetäisväärtusliku pereliikmena. Ajutise elamisloa tõttu tuleb taotleda tööluba, mis kitsendab töö saamise võimalusi. Eesti on talle kodumaa, kus ta on elanud pidevalt alates lapseeast.

§ 12

lg 4 p 7 kohaldamine tema suhtes on põhjendamatu ega vasta inimväärikuse põhimõttele. Selline kohtlemine on demokraatlikus ühiskonnas sobimatu. NL armee teenistuses tegeles ta üksnes laskespordiga. Ammune teenistus NL armees sportlasena ei saa tekitada ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule ja sõltumatusele.

1. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et V. Beljajev on teeninud NL relvajõududes kaadrisõjaväelasena, mistõttu ei ole tal õigust saada alalist elamisluba. Kassaatori väited, et ta tegeles teenistuses olles üksnes spordiga, on aga kontrollimatud. Põhiseadusest ega ühestki teisest seadusest ei tulene, et välismaalasel on subjektiivne õigus saada elamisluba või Eesti kodakondsust. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. V. Beljajev on välismaalane, kellele keelduti alalise elamisloa andmisest põhjusel, et ta on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes.

järgi on välismaalase Eestis viibimiseks vajalik seaduslik alus. Üheks selliseks aluseks on tähtajaline või alaline elamisluba.

§ 12

lg 3 alusel võib alalise elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui sama seadus ei sätesta teisiti.

§-s 12 lg 4 p 7 on aga sätestatud, et elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Sama seaduse § 12 lg 5 alusel võidakse sellisele välismaalasele anda erandina tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui ei ole tuvastatud sama paragrahvi 4. lõike punktides 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu.

järgi peab välismaalasel olema Eestis töötamiseks tööluba. Nimetatud seaduse § 13 lg 3 p 1 alusel ei ole Eestis töötamiseks tööluba vaja välismaalasel, kellel on alaline elamisluba. Seega on antud asjas oluline, kas V. Beljajev on teeninud kaadrisõjaväelasena NL relvajõududes. 10.

§ 12

lg 4 p 7 sisu väljaselgitamiseks on vajalik kõigepealt määratleda mõiste "teenistus kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes". Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ja kohtud on selle mõiste määratlemisel lähtunud põhjendatult Kaitseväeteenistuse seaduses kasutatud mõistest "kaadrikaitseväelane". Kaitseväeteenistuse seaduse § 8 lg 2 järgi jagunevad kaitseväelased tegevteenistuse liigi alusel ajateenijateks, õppekogunemistest osavõtvateks reservväelasteks ja kaadrikaitseväelasteks. Sama seaduse § 10 lg 1 sätestab, et kaadrikaitseväelane on sõjaväelise väljaõppe ja auastme saanud ning vabatahtlikult lepingulisse tegevteenistusse astunud Eesti kodanik. Sama paragrahvi lõikes 2 nähakse ette, et sõjaväelise auastme järgi jagunevad kaadrikaitseväelased sõduriteks, allohvitserideks ja ohvitserideks. Lähtudes Kaitseväeteenistuse seaduse analoogilisest mõistest tuleb kaadrisõjaväelaseks pidada isikut, kes on astunud vabatahtlikult sõjaväelisesse tegevteenistusse. Vaidlust ei ole selle üle, et V. Beljajev astus teenistusse vabatahtlikult. Kuid V. Beljajev väidab, et ta ei olnud tegelikult sõjaväelises tegevteenistuses, vaid tegeles sellel ajal üksnes laskespordiga. Seepärast on vajalik välja selgitada, mis on sõjaväelise tegevteenistuse olemus ja kas V. Beljajev teenis NL armees fiktiivselt või tegelikult. Ka sõjaväelise tegevteenistuse oluliste tunnuste väljaselgitamiseks on otstarbekas lähtuda Kaitseväeteenistuse seadusega sätestatud üldistest alustest. Üheks sõjaväelise tegevteenistuse oluliseks tunnuseks on teenistuskoht. Kaitseväeteenistuse seaduse § 14 lg 1 alusel toimub kaitseväelase teenistus sõjaväeliselt korraldatud asutustes ja üksustes. V. Beljajevi seletustest võib järeldada, et ta tegelikult ei teeninud sõjaväeliselt korraldatud asutustes ja üksustes. V. Beljajev väidab, et ta ei käinud kordagi oma sõjaväeosas, mille koosseisu ta kuulus. Kui V. Beljajev ei olnud tegelikult sõjaväelises tegevteenistuses, siis ei teeninud ta kaadrisõjaväelasena sellele vaatamata, et ta astus fiktiivsesse teenistusse vabatahtlikult. 11. Veenev ei ole Tallinna Halduskohtu järeldus, et kontrollimatu on asjaolu, kas V. Beljajev tegeles teenistuses olles üksnes spordiga. Kuna V. Beljajev oli meistersportlane ja elas Tallinnas, siis on selliste väidete kontrollimine eeldatavalt võimalik. Kohtutoimikus puuduvad andmed, et kohus püüdis V. Beljajevi neid väiteid kontrollida. Kohus ei ole teinud V. Beljajevile ka ettepanekut esitada vastavaid tõendeid. 12. V. Beljajevi õigusi ei rikuks tähtajalise elamisloa andmine soovitava alalise elamisloa asemel siis, kui ta on teeninud NL armees kaadrisõjaväelasena, sest talle alalise elamisloa andmisest keeldumine on sellisel juhul kooskõlas

§-ga 12 lg 3, lg 4 p 7 ja lg

1. V. Beljajevi õigusi võiks rikkuda see, kui talle on alalise elamisloa andmisest keeldutud alusetult - kui V. Beljajev ei ole teeninud NL armees kaadrisõjaväelasena tegelikult.
2. Kuna kohtud ei ole antud asja lahendamiseks määrava tähtsusega asjaolu kindlakstegemiseks lähtunud uurimisprintsiibist, siis ei ole lõppjäreldus veenev. Seepärast tuleb Tallinna Halduskohtu otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsus tühistada ning saata asi HKMS § 72 lg 1 p 5 alusel uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann