← Eesti

3-1-1-57-02

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-57-02 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 15. mai 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kri

§ 101p-de 1 ja 7; § 1151 lg 1; § 118 lg 1 ning § 1773 järgi; Peeter Anušev süüdistuses Kr

K § 142 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 172 lg 2; §

§ 101p-de 1, 7 ja 8; § 17 lg 6 ja § 1151 lg 1; § 17 lg 6 ja § 118 lg 1 ning § 1773 järgi; Alo Paluoja süüdistuses Kr

K § 142 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 172 lg 2; §

§ 101p-de 1 ja 7; § 17 lg 6 ja § 1151 lg 1; § 17 lg 6 ja § 118 lg 1 ning § 1773 järgi. Kohtualuseid süüdistati Kr

K § 142 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi selles, et nemad, olles KrK § 142 lg 2 p-s 4 tähendatud isikud ja narkootilises joobes, nõudsid eelneva omavahelise kokkuleppe kohaselt Murru vangla

  1. bloki kambris nr 33 kambrikaaslaselt J P-lt: ööl vastu
  2. aprilli
  3. a tapmise ähvardusel 1000 USA dollarit ja ööl vastu
  4. maid
  5. a peksmise teel 140 000 krooni. KrK § 172 lg 2 järgi süüdistati kohtualuseid selles, et nad
  6. mail
  7. a samas kambris peksid J P-d ja sundisid teda kirjutama politseile avalduse, et temal ei ole kriminaalasjas kannatanuna pretensioone T. B. ja A. A. vastu ning ta ei soovi nende kriminaalvastutusele võtmist. Veel süüdistati P. Anuševi, kes on varem toime pannud tapmise, KrK §

§ 101p-de 1, 7 ja 8 järgi ning A. Pärna ja A. Paluoja Kr

K §

§ 101p-de 1 ja 7 järgi selles, et nad 23.

mail

  1. a samas kambris, olles narkootilises joobes, panid toime J. P. tahtliku tapmise katse raskendavatel asjaoludel, kasutades kannatanu abitut seisundit, omakasu ajendil ja eriti piinaval ning julmal viisil. Kohtualused peksid kannatanut tabureti ja jalaga pähe ning kehasse. Sellisel viisil sundisid nad kannatanut kirjutama avalduse, et ta pani toime enesetapu. Seejärel tegid kohtualused magnetofoni juhtmest silmuse, panid selle kannatanule kaela ning hakkasid teda lämmatama, põhjustades talle füüsilisi kannatusi ja valu. Järgnevalt kavatseti kannatanu üles puua WC-augu kohal oleva toru külge, kuid J. P. aktiivse vastupanu tõttu ei suudetud seda teha. Viimase vastupanu mahasurumisel põhjustati kannatanule hulgaliselt kehavigastusi. Veel süüdistati A. Pärna KrK 1151 lg 1 järgi ja P. Anuševi ning A. Paluoja KrK § 17 lg 6 ja § 1151 lg 1 järgi selles, et ööl vastu
  2. maid
  3. a samas kambris nõudis A. Pärn vägivalla ähvardusel ning teiste kohtualuste kaasaaitamisel, kes kannatanut kinni hoidsid, et J. P. võtaks suhu A. Pärna suguti, mida kannatanu ka tegi. Pärast sugulise kire rahuldamist pani A. Pärn toime J. P. suhtes vägivaldse pederastiaakti, kusjuures P. Anušev ja A. Paluoja hoidsid kannatanut kinni. See tegevus kvalifitseeriti A. Pärna osas KrK § 118 lg 1 järgi ja P. Anuševi ja A. Paluoja osas KrK § 17 lg 6 ja § 118 lg 1 järgi. Veel süüdistati A. Pärna, P. Anuševi ja A. Paluoja KrK § 1773 järgi selles, et olles kinnipeetavad ja kandes karistust ülalmärgitud kambris ajavahemikul
  4. veebruarist
  5. maini
  6. a omandasid, hoidsid, andsid edasi ja tarvitasid nad eelneval omavahelisel kokkuleppel ja ilma arsti ettekirjutuseta narkootilisi aineid heroiini ja hašišit.
  7. Harju Maakohtu
  8. jaanuari
  9. a otsusega tunnistati süüdi: A. Pärn KrK § 142 lg 2 p 1, 3 ja 4; § 1151 lg 1; § 118 lg 1 ning KrK § 113 järgi; P. Anušev KrK § 142 lg 2 p 1, 3 ja 4; § 17 lg 6 ja § 1151 lg 1 ning § 17 lg 6 ja § 118 lg 1 järgi; A. Paluoja KrK § 142 lg 2 p 1, 3 ja 4; § 17 lg 6 ja § 1151 lg 1 ning § 17 lg 6 ja § 118 lg 1 järgi. Sama kohtuotsusega mõisteti õigeks: A. Pärn KrK §

§ 101p-de 1 ja 7 ning § 1773 järgi; P. Anušev Kr

K §

§ 101p-de 1, 7 ja 8; § 172 lg 2 ning § 1773 järgi ja A. Paluoja Kr

K §

§ 101p-de 1 ja 7; § 172 lg 2 ning § 1773 järgi.

Kohus ei nõustunud süüdistusega selles, et J P. tapmine kohtualuste poolt jäi lõpule viimata nende tahtest sõltumata. Kohus asus seisukohale, et J P. tapmisest loobusid kohtualused vabatahtlikult, sest otsustasid, et kannatanu peab neid rahuldama seksuaalselt. Otsuses märgiti, et kohtualuste tapmise katses esitatud süüdistustes kirjeldatud psüühiline ja piinav vägivald on hõlmatud kohtualustele KrK § 1151 järgi esitatud süüdistustega, kuna selle vägivallaga suruti maha kannatanu vastupanu seksuaalkuritegudele. A. Pärnale KrK § 172 lg 2 järgi esitatud süüdistuse kvalifitseeris kohus ümber KrK §-le

  2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse kõik süüdimõistetud ja A. Pärna kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp. Apellatsioonprotesti ei esitatud.
  3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a määrusega tühistati maakohtu otsus A. Pärna, P. Anuševi ning A. Paluoja süüditunnistamises ja karistamises kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
  6. Harju Maakohtu
  7. detsembri
  8. a otsusega tunnistati kohtualused süüdi KrK § 114 järgi ja A. Pärna karistati kolme aasta ja kuue kuu vabadusekaotusega ning P. Anuševi ja A. Paluoja kahe aasta vabadusekaotusega. Mõistetud karistustele liitis kohus osaliselt varem mõistetud karistused KrK § 41 alusel ja lõplikuks karistuseks mõisteti A. Pärnale üheksa aastat vabadusekaotust, P. Anuševile kolm aastat ja viis kuud vabadusekaotust ja A. Paluojale kaks aastat ja kaks kuud vabadusekaotust. Sama kohtuotsusega mõisteti kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks A. Pärn KrK § 142 lg 2 p-de 1,2,3 ja 4; § 172 lg 2; § 1151 lg 1 ning § 118 lg 1 järgi, samuti P. Anušev ja A. Paluoja KrK § 142 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 17 lg 6 ja § 1151 lg 1 ning § 17 lg 6 ja § 118 lg 1 järgi. Kohtuotsust on maakohus põhjendanud järgmiselt: Tõendatud on kannatanu julm peksmine ja piinamine kohtualuste poolt ööl vastu
  9. maid
  10. a, kuid kohtualuste eesmärgiks ei olnud kannatanu tapmine. Samuti ei nõustunud maakohus sellega, et piinavad ja mõnitavad vägivallateod olid vajalikud kannatanu vastupanu mahasurumiseks, et astuda temaga seksuaalvahekorda. Seksuaalkuritegude toimepanemine tervikuna ei leidnud kohtu hinnangul tõendamist. Küll aga leidis kohus, et kohtualuste poolt J. P. suhtes kasutatud vägivald oli piinava iseloomuga ja see tuleb kvalifitseerida kuriteona KrK § 114 järgi. Tõendatud ei ole kohtualuste süü kuriteo toimepanemises KrK § 1773 järgi, samuti P. Anuševi ja A. Paluoja süü kuriteo toimepanemises KrK § 172 lg 2 järgi. Seetõttu tuleb nad nendes süüdistustes õigeks mõista. Samas leidis kohus, et nendes süüdistustes on kohtualused õigeks mõistetud juba Harju Maakohtu
  11. jaanuari
  12. a otsusega ning õigeksmõistmise osas ei ole seda kohtuotsust tühistatud. Seega puudub vajadus kohtualuseid nendes süüdistustes uuesti õigeks mõista. A. Pärn tuleb KrK § 172 lg 2 järgi õigeks mõista, kuna pole tõendatud, et ta kasutas vägivalda, sundimaks J. P-d kirjutama avaldust T. B. ja A. A. suhtes kriminaalasja lõpetamiseks.
  13. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse kõik kohtualused, samuti A. Paluoja kaitsja vandeadvokaat Rein Raamets ja A. Pärna kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau. Apellatsioonkaebustes taotleti kohtualuste õigeksmõistmist ka KrK § 114 järgi. Kohtuotsuse peale apellatsioonprotesti ei esitatud.
  14. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  15. veebruari
  16. a määrusega tühistati Harju Maakohtu
  17. detsembri
  18. a otsus A. Pärna, P. Anuševi ja A. Paluoja süüditunnistamises KrK § 114 järgi ja kriminaalmenetlus lõpetati. Kriminaalkolleegium märkis esmalt, et
  19. mail
  20. a andis kohtunik K. Iisop kohtualused kohtu alla täpselt samas süüdistuses, milles nad olid kohtu alla antud ka kohtunik A. "uvalovi poolt
  21. novembril
  22. a. Samas ei olnud Harju Maakohtu
  23. jaanuari
  24. a otsust kohtualuste õigeksmõistmise osas KrK §

§ 101p 1, 7 ja 8; § 172 lg 2 ning § 1773 järgi vaidlustatud.

Seega jõustus kohtuotsus kohtualuste õigeksmõistvas osas pärast Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a määruse tegemist. Selle määrusega tühistati Harju Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus ainult kohtualuste süüdimõistmise osas. Kohtualuste õigeksmõistmise osas ei saanud ringkonnakohus kohtuotsust läbi vaadata, sest selles osas ei olnud kohtuotsust vaidlustatud. Sellest tulenevalt määras kriminaalasja uuel arutamisel kohtuliku arutamise piirid vaid süüdistus, milles kohtualused olid Harju Maakohtu
  5. jaanuari
  6. a otsusega süüdi tunnistatud. Eeltoodud põhjusel anti A. Pärn, P. Anušev ja A. Paluoja KrK §

§ 101

p 1, 7 ja 8; § 172 lg 2 ning § 1773 järgi teist korda kohtu alla ebaseaduslikult. Kriminaalasja materjalidest nähtus samuti, et KrK § 114 järgi tunnistati kohtualused süüdi samas teos, millel põhines nende süüdistus KrK §

§ 101p 1, 7 ja 8 järgi ning milles on seadusjõus õigeksmõistev kohtuotsus. Kr

K § 114 järgi kohtualuseid kohtu alla antud ei ole, samuti pole kohtuliku arutamise käigus sõnastatud piinamisena kvalifitseeritud kuriteosüüdistust muus teos või tehioludel, kui need, mida kirjeldati tapmise katse süüdistuses. KrK § 142 lg 1, 1151 lg 1 ja 118 lg 1 dispositsioonides ei kirjeldata kuriteo objektiivse külje tunnusena piinamist või teo piinaval viisil toimepanemist. Pealegi on kohtualused kahe kohtuotsusega kokku õigeks mõistetud kõigi paragrahvide järgi, milles nad olid kohtu alla antud.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a määruse peale esitas eriprotesti riigiprokurör Alar Kirs, paludes määrus tühistada ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtusse teises kohtukoosseisus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  4. Protestis leitakse, et ringkonnakohtu
  5. veebruari
  6. a määruses on ekslikult asutud seisukohale, et Harju Maakohtu
  7. detsembri
  8. a otsusega on kohtualused mõistetud süüdi samades tegudes, milles nad olid sama kohtu
  9. jaanuari
  10. a otsusega juba õigeks mõistetud. Protestis märgitakse, et maakohus jõudis
  11. jaanuari
  12. a otsuses üksnes järeldusele, et kohtualuste käitumises puudub kuriteokoosseis KrK §

§ 101

p 1 ja 7 järgi, lugedes samal ajal aga tõendatuks kohtualuste poolt vägivallategude toimepanemise kannatanu suhtes. Kohus andis nendele tegudele üksnes teise juriidilise kvalifikatsiooni. Seega ei olnud maakohtul asja uue arutamise käigus mingeid menetluslikke takistusi analüüsimaks kannatanu suhtes toimepandud vägivallategusid ning andmaks neile kriminaalõiguslikku hinnangut, kvalifitseerides need KrK § 114 järgi. Toodud põhjendustele tuginedes leiab prokurör, et kriminaalasja lõpetamine on toimunud ebaõigesti ja rikutud on Põhiseaduse §-st 13 tulenevaid kannatanu õigusi.

  1. Eriprotestile esitas kirjalikud vastuväited A. Pärna kaitsja Andrus Repnau. Vastuväidetes leitakse, et eriprotestis toodud seisukohad ei saa olla Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määruse tühistamise aluseks.
  2. Riigikohtu istungil jäi prokurör eriprotesti juurde selles toodud motiividel ja taotles selle rahuldamist. Kaitsjad leidsid, et eriprotest ei kuulu rahuldamisele ja taotlesid selle rahuldamata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Ringkonnakohtu määruses on ekslikult märgitud, et
  4. mail
  5. a andis kohtunik K. Iisop kohtualused kohtu alla täpselt samas süüdistuses, milles nad olid kohtu alla antud ka kohtunik A. "uvalovi poolt
  6. novembril
  7. a. Kriminaalasja materjalide (tl-d 222-227 ja 259) kohaselt saatis ringkonnakohus
  8. aprilli
  9. a määrusega kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks alates kohtulikust arutamisest, mitte aga kohtu alla andmisest. Seetõttu puudus maakohtul vajadus kohtualuseid uuesti kohtu alla anda. Nii ei antudki kohtuniku
  10. mai
  11. a määrusega kohtualuseid uuesti kohtu alla, vaid määrati kindlaks kriminaalasja arutamine kinnisel kohtuistungil, samuti määrati kindlaks istungi toimumise aeg ja koht, istungile kutsutavate isikute ring ja kohtualuste suhtes valitud tõkendite muutmata jätmine.
  12. Tühistades apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse AKKS § 30 lg 1 p 2 või lg 2 p 2 alusel, peab ringkonnakohtu lahendist olema üheselt arusaadav, kas esimese astme kohtu kohtuotsus tühistati täies ulatuses või osaliselt. Kohtuotsuse osalisel tühistamisel peab olema selge, millises osas kohtuotsus tühistati ja millises osas jäeti see ringkonnakohtu poolt muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  13. aprilli
  14. a määrusest ei selgu, kas Harju Maakohtu
  15. jaanuari
  16. a otsus tühistati täies ulatuses või osaliselt. Nii ei nähtu määruse kirjeldav-motiveerivast osast, kas maakohtu otsuses puuduvad motiivid üksnes süüdimõistvas või ka õigeksmõistvas osas. Ka määruse resolutiivosast pole võimalik aru saada, et kohtuotsus jäeti mingis osas muutmata või et maakohtule saadetakse uueks arutamiseks kriminaalasi vaid osaliselt. Nendest ebatäpsustest tingitult on mõistetav, et kriminaalasja uuel arutamisel lähtus Harju Maakohus kogu süüdistusest, milles kohtualused olid kohtu alla antud. Tulenevalt sellest pidi esimese astme kohus asja uuel arutamisel tegema otsuse kogu süüdistuse osas lähtudes seejuures AKKS § 36 lg-s 2 sätestatust. Harju Maakohus ei teinud
  17. detsembril
  18. a otsust kogu süüdistuse osas ja jättis kohtuotsuse resolutiivosas kajastamata kohtualuste süüdistused selles osas, milles nad olid õigeks mõistetud Harju Maakohtu
  19. jaanuari
  20. a otsusega. Sellega rikkus maakohus AKKS § 36 lg 1 ning KrMK §-de 275 ja 276 nõudeid. Veel leidis maakohus, et kohtualuste poolt kannatanu suhtes toimepandud vägivallateod, mis algselt olid neile inkrimineeritud KrK §-de 101, 1151 ja 118 järgi, tuleb ümber kvalifitseerida KrK § 114 järgi. Kohus tunnistaski kohtualused süüdi ja karistas neid KrK § 114 järgi. Samas leidis maakohus, et kohtualused on Harju Maakohtu
  21. jaanuari
  22. a kohtuotsusega õigesti õigeks mõistetud neile KrK § 101 vastavate punktide järgi esitatud süüdistuses. Omakorda mõistis maakohus kohtualused õigeks ka süüdistustes, mis olid neile esitatud KrK §-de 1151 ja 118 järgi. Asudes hindama sama astme kohtu varem tehtud kohtuotsuse õigsust KrK § 101 osas, rikkus maakohus AKKS § 2 lg-te 1 ja 2 nõudeid, sest nende sätete kohaselt on esimese astme kohtu kohtuotsuste õigsuse kontrollimise õigus vaid ringkonnakohtutel ja Riigikohtul. Tunnistades kohtualused süüdi KrK § 114 järgi KrMK § 215 lg 4 korras muudetud süüdistuses ja mõistes kohtualused samaaegselt õigeks süüdistuses, mida ta ise muutis (KrK §-d 1151 ja 118), rikkus maakohus KrMK § 268 lg 4 nõudeid. Õigeksmõistev kohtuotsus tehakse siis, kui ei ole tuvastatud kuriteosündmus või kui kohtualuse teos puudub kuriteokoosseis, samuti siis, kui ei ole tõendatud kohtualuse osavõtt kuriteo toimepanemisest. Kui kohtualune tunnistatakse süüdi KrMK § 215 lg-te 2 või 4 korras muudetud süüdistuse järgi, siis ei kuulu ta esialgses süüdistuses õigeksmõistmisele, vaid süüdistuse muutmine kajastatakse kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas vastavalt KrMK § 274 lg-le
  23. (Analoogiline rikkumine esines ka Harju Maakohtu
  24. jaanuari
  25. a otsuses KrK §

§ 101

p-de 1, 7 ja 8 järgi esitatud süüdistuste osas, sest tegelikult leidis kohus, et vägivallateod on kohtualuste poolt toime pandud, kuid need teod on hõlmatud seksuaalkuritegudega). Sellised rikkumised otsuse tegemisel viivad selleni, et kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, kas kohtualune on tunnistatud süüdi või mõistetud õigeks. Ühe teo osas ei saa üheaegselt teha nii õigeks- kui ka süüdimõistvat kohtuotsust. 14. Põhjendatud ei ole Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht, et Harju Maakohtu 21. detsembri 2001. a otsusega tunnistati kohtualused süüdi KrK § 114 järgi samas teos, millel põhines nende süüdistus KrK §

§ 101p-de 1,7 ja 8 järgi ja milles on seadusjõus õigeksmõistev (Harju Maakohtu 31.

jaanuari

  1. a) kohtuotsus. Ringkonnakohus on siin jätnud tähele panemata, et maakohtu selles otsuses leidis kohus, et kõik vägivallateod, mis olid kohtualustele inkrimineeritud tapmise katse süüdistuses, olid toime pandud selleks, et suruda maha kannatanu vastupanu seksuaalkuritegudele (KrK § 1151 ja 118), st vägivalla kasutamine oli hõlmatud nende kuritegude toimepanemisega.
  2. Kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasjas menetluse lõpetamise alustena on ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määruses märgitud AKKS § 30 lg 2 p 1 ja KrMK § 5 lg 1 p 9, st nagu oleks kohtualuste suhtes olemas jõustunud kohtuotsus samas süüdistuses või kohtumäärus kriminaalasja lõpetamise kohta samal alusel. Sellest määrusest ega kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et kohtualuste suhtes oleks olemas jõustunud kohtuotsus või "määrus KrK § 1151 lg 1 ja § 118 lg 1 järgi esitatud süüdistuste osas. Samuti ei nähtu määrusest, kas ringkonnakohtu arvates on tõendatud kohtualuste süü tegudes, mida on kirjeldatud nende paragrahvide järgi esitatud süüdistustes. Kui kohtualuste süü süüdistustes kirjeldatud tegudes on kasvõi osaliseltki tõendatud, siis tuleb ringkonnakohtul otsustada, kas ja millise kuriteo koosseis nendes tegudes sisaldub. Selline nõue tuleneb AKKS § 29 lg-st 6 ja KrMK § 263 lg 1 p-st
  4. Kui ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kriminaalasja apellatsioonikorras läbivaatamisel leidis, et esimese astme kohus on kohtualused ühes ja samas teos ebaseaduslikult üheaegselt süüdi tunnistanud ja ka õigeks mõistnud, siis tulnuks kaaluda kohtuotsuses sellise vastuolu esinemise tunnistamist kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 alusel. Kui aga asja läbivaatamisel ringkonnakohus leidis, et on tõendatud kohtualuste süü piinava iseloomuga või muude vägivallategude toimepanemises, siis tulnuks vastavalt AKKS § 32 lg 1 p-dele 2 või 6 kaaluda, kas on võimalik teha ise uus kohtuotsus või teha kohtuotsuses täpsustusi, mis ei halvenda kohtualuste olukorda.
  5. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust, kui ta leidis, et KrK § 114 järgi ei ole võimalik ümber kvalifitseerida süüdistusi, mis on esitatud KrK § 142 lg 1 p-de 1, 2, 3 ja 4, § 1151 lg 1 ja § 118 lg 1 järgi, põhjusel, et viimati nimetatud paragrahvide dispositsioonides ei kirjeldata kuriteo objektiivse külje tunnusena piinamist või teo piinaval viisil toimepanemist. On küll õige, et nendes paragrahvides kirjeldatud kuritegude koosseisud ei nõua koosseisulise tunnusena piinamist ega tegude toimepanemist piinaval viisil, kuid see ei tähenda, et nendes paragrahvides kirjeldatud tegusid ei oleks võimalik toime panna piinaval viisil ehk piinates. Kui ei ole tuvastatud nendes paragrahvides kirjeldatud tegude eesmärk (võõra vara või varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine (§ 142), sugulise kire ebaloomulikul viisil rahuldamine(§ 1151) või pederastia (§ 118)), kuid on tõendatud vägivallategude toimepanemine piinaval viisil, siis ei ole välistatud süüdistuse ümberkvalifitseerimine KrK § 114 järgi KrMK § 215 lg 4 alusel ja korras.
  6. Eeltoodud põhjendustel ja lähtudes AKKS § 39 g-st 4; § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2, § 65 lg-st 3, §-st 76 ja §-st 77, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  7. veebruari
  8. a määrus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse (KrMK § 5 lg 1 p 9 ja AKKS § 30 lg 2 p 1) olulise rikkumise ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.