← Eesti

3-2-1-73-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-73-02 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. mai
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull Kohtuasi Ilmar Mikkori hagi AS Hansapank vastu 94 492 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr II-2/1298/01 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ilmar Mikkori kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. mai
  6. a Istungil osalenud isikud Hageja Ilmar Mikkor ja kostja esindaja vandeadvokaat P. Varul Resolutsioon
  7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  8. detsembri
  9. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  10. Kassatsioonkaebus rahuldada.
  11. Tagastada Ilmar Mikkorile
  12. veebruaril
  13. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. Ilmar Mikkor avas
  15. märtsil
  16. a Hoiupangas arvelduskonto ja sõlmis pangaliini teeninduslepingu nr 415734 (edaspidi leping). Hoiupanga õigusjärglaseks on AS Hansapank. Hagiavalduse kohaselt kandis Hoiupanga teller
  17. aprillil
  18. a kahel korral tundmatu isiku korraldusel raha I. Mikkori kontolt I. Uibo kontole kokku 25 000 krooni. Samal päeval maksti I. Uibole tema kontolt sularahas välja 24 950 krooni. Kuna hageja ei olnud konto koodi, paroolitabelit ega muid andmeid kuni raha väljavõtmiseni kellelegi andnud, siis oli hageja arvates tegu tema raha vargusega, milles osalesid I. Uibo ja keegi panga töötajatest. Pank lubas hagejale raha tagastada, kuid keeldus sellest hiljem.
  19. aasta mais algatati I. Mikkori avalduse alusel kriminaalasi, mis lõpetati I. Uibo surma tõttu. Hageja leidis, et kostja on selle eest vastutav, et ilma tema korralduseta kanti tema kontolt I. Uibo kontole 25 000 krooni. Helisalvestiselt on selgesti kuulda, et korralduse raha ülekandmiseks tegi võõras isik, kes kasutas hageja perekonnanime "Mikkor" asemel nime "Mikkar". Hageja palus kostjalt välja mõista 25 000 krooni ning 69 492 krooni saamata jäänud tulu
  20. aprillist
  21. a
  22. märtsini
  23. a. Hageja leidis, et 25 000 krooni kaotsiminek halvas pikaks ajaks tema ettevõtluse, kuna osundatud summa oli kavandatud kaubatarnijale tasumiseks ning raha kaotsimineku tulemusena tekkis tal kahju saamata jäänud tulu näol.
  24. Kostja leidis, et ta tegutses ülekannete tegemisel vastavalt lepingule. Lepingu punkti 7 kohaselt iga korraldus, mille konto kohta on teinud kolmas isik kliendi turvaelementide abil, kehtib kolmanda isiku suhtes kui õige ja pank võib selle alusel osutada talle teenuseid nagu kliendile. Hageja pole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et kostja on rikkunud pangasaladust ning kahju on tekkinud kostja süül.
  25. Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata.
  26. aprillil
  27. a tegi kaks ülekannet pangaliini telefonil meesklient, kes nimetas end Mikkariks. Klient nimetas õigesti korralduse täitmiseks vajalikud turvaelemendid. Vastavalt lepingu p-le 4 on turvaelementideks salasõna ja kliendikaardile trükitud turvakoodid või kliendi määratud pin-koodiga kaitstud pin-kalkulaator. Kliendi nimi ei kuulu turvaelementide hulka. Kliendi nimes ühe tähega eksimise korral ei ole tegemist helistaja isiku identifitseerimata jätmisega: nimed "Mikkor" ja "Mikkar" kõlavad telefonivestluses küllalt sarnaselt. Hageja ei tõendanud, et pank oleks lepingut rikkunud. Hageja võttis lepingu sõlmimisel riski, et pank aktsepteerib hageja kasutuses olevate turvaelementidega tehtud tehinguid. Puuduvad tõendid, kuidas telefonikõned vastu võtnud pangatöötajad nime kuulsid. Seetõttu pole kohaldatav TsK 227 ning hageja pole tõendanud kostja süüd. Kostja ei rikkunud ülekande toimumise ajal kehtinud AS Eesti Hoiupank üldtingimuste punkti 23, mis näeb ette, et kahtluse korral on pangal õigus nõuda enne korralduse täitmist korralduse kinnitust kliendi kulul. Tõendamist ei leidnud, et pangatöötajal oleks tekkinud kahtlus kliendi suhtes, sest tehingu tegemisel nimetati kõik nõutud turvaelemendid. Kuna kostja süü 25 000 krooni ülekandmises I. Uibole jäi tõendamata, ei põhjendanud kohus hageja nõuet saamata jäänud tulu osas. Linnakohus mõistis hagejalt välja kohtukuluna riigilõivu 5490 krooni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  28. Tallinna Ringkonnakohus muutis
  29. detsembri
  30. a otsusega linnakohtu otsust üksnes kohtukulude osas. Ringkonnakohus mõistis hagejalt välja kohtukuluna riigilõivu 3800 krooni. Otsuse kohaselt ei olnud tegemist pangakliendi identifitseerimata jätmisega. Helisalvestise põhjal ei ole võimalik väita, et helistaja ütles ebaõige nime. Samas ainult kliendi nime ütlemisest ei piisa selleks, et pank saaks teha raha ülekannet. Lepingu p 10 kohaselt on pangaliini kaudu korralduste tegemiseks vaja teada lisaks kliendinumbrile ja nimele ka salasõna ja turvakoodi. Lepingu p 8 kohaselt oli pangal õigus keelduda pangaliini kaudu teenuste osutamisest, kui turvaelemente on kasutatud valesti või kui pangal tekib kahtlus isiku identifitseerimisel. Telleril kahtlusi ei tekkinud. Turvaelementide saladuses hoidmise eest vastutab klient. Hageja konto käsutamise osas andis korraldusi meesisik, kes teadis nii salasõna kui turvakoodi. Panga süü hageja arvelt raha ülekandmisel ei leidnud tõendamist. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  31. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus. Kuna linnakohus tuvastas, et helistaja kasutas nime "Mikkar" ja kostja võttis selle omaks, siis pidi ringkonnakohus selle asjaolu lugema tõendatuks TsMS § 116 alusel. Ringkonnakohus ei lugenud alusetult telleri poolt pangaliini kasutamise võimaluse tõkestamata jätmist pangaliini lepingu p 8 ja ka TsK § 173 lg 1 rikkumiseks. Krediidiasutuste seaduse mõttest tuleneb nõue välja selgitada tehingut tegeva isiku nimi. Kui pank jätab selle tegemata, pole ta isikut identifitseerinud ning on eksinud krediidiasutuste seaduse vastu. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult seaduse analoogia kohaldamata. Ringkonnakohus ei vastanud enamikule apellatsioonkaebuse põhjendustele, rikkudes sellega TsMS § 330 lg-t
  33. Kostja peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Pank on hageja vaidlustatud pangatehingute puhul täitnud nõuetekohaselt endale lepinguga võetud kohustused ega ole hagejale kahju tekitanud. Tõendatud ei ole panga töötajate osalus turvaelementide kolmandatele isikutele teatavaks saamisel. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  34. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus jättis muutmata linnakohtu otsuse, milles muuhulgas leiti, et kliendi nime ütlemisel eksimine ühe tähega ei tähenda helistaja identifitseerimata jätmist, TsK § 227, mille kohaselt süü puudumist peaks tõendama kostja, pole asjas kohaldatav ja hageja ei ole tõendanud kostja süüd. Ka apellatsioonikohus leidis, et kostja süü hageja kontolt ülekannete tegemises I. Uibo kontole ei leidnud tõendamist. Kohtute eeltoodud arutlustega ei saa nõustuda.
  36. aprillil
  37. a kehtinud tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 lg 2 sätestas, et pangandusteenuste müügil reguleerib see seadus tarbija ja müüja vahelisi suhteid niivõrd, kuivõrd need ei ole reguleeritud teiste seadustega. Nimetatud ajal kehtinud krediidiasutuste seadus käesoleva vaidlusega seonduvalt erandeid ei sisalda. TKS § 5 lg 2 sätestas, et tarbija ja müüja vahelise lepingu tingimus, mis seaduses sätestatuga võrreldes vähendab poolte vastutust, sätestab eelise müüjale või piirangu tarbijale, on kehtetu. Sama paragrahvi lõige 3 kehtestas reegli, mille kohaselt tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpset või puudulikku tingimust tuli tõlgendada tarbija kasuks. TsÜS § 64 lg-st 2 tuleneb kohustus eelistada tehingu tõlgendust, mille kohaselt tehing jääb kehtima võimalikult suuremas ulatuses.
  38. Hageja on rajanud oma nõude sellele, et kostja rikkus nendevahelist lepingut. Seega tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda eelkõige tsiviilkoodeksi sätetest, mis reguleerivad vastutust kohustiste rikkumise eest. TsK § 222 lg 1 kehtestab kohustist rikkunud isikule kohustuse hüvitada kreeditorile sellega tekitatud kahju ning § 227 seab varalise vastutuse tingimuseks süü olemasolu, välja arvatud seaduse või lepinguga ette nähtud juhud. Nimetatud norm sätestab süü presumptsiooni, kuna süü puudumist peab tõendama isik, kes on kohustist rikkunud. Samas võimaldab TsK § 229 võtta arvesse ka teise poole süüd.
  39. Eeltoodud tõlgendusreeglitest tuleneb, et lepingu p 8 - mille kohaselt pank võib keelduda ülekannete tegemisest ning tõkestada pangaliini kasutamise võimaluse, kui turvaelemente on kasutatud valesti või pangal tekib kahtlus isiku identifitseerimisel - tuleb tõlgendada kui panga kohustust keelduda ülekande tegemisest, mitte ainult siis, kui turvaelemente kasutati valesti või pangal tekkis kahtlus isiku identifitseerimisel, vaid ka siis, kui pangal pidi tekkima kahtlus isiku identifitseerimisel. Seejuures tuleb lähtuda panganduses mõistlikuks peetavast hoolsusastmest. Järelikult, kui kostja ei olnud isiku identifitseerimisel nõutavalt hoolas, ei vabane ta täielikult vastutusest lepingu p-dele 5 ja 7 tuginedes.
  40. Eelneva põhjal on asja uuel läbivaatamisel vaja kõigepealt tuvastada, kas korraldused ülekannete tegemiseks andis klient I. Mikkor. Kui ta korraldusi ei andnud, siis tuleb hinnata, kas pank on tõendanud oma süü puudumist mõlema ülekande tegemisel. Kui selgub, et pank on kohustist rikkunud ning ta ei tõenda oma süü puudumist, siis tuleb võtta seisukoht ka tekitatud kahju suuruse osas ja selles, kas on TsK §-s 229 kehtestatud aluseid panga vastutuse määra vähendamiseks. J. Odar , H. Jõks, A. Kull

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.