KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-29-02 21. mai 2002 Ees

§ 12lg 3 p 3 ja § 13 lg 1.

1. I. Nylander esitas
2. veebruaril 2001 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Linnavalitsuse
3. novembri
4. a korraldus nr 4511-k. Ta väitis, et linnavalitsuse poolt Pärnu mnt 506 elamus asuvate korterite üürnike A. Haameriga ja M. Laignaga
5. aprillil 1994 sõlmitud eluruumi erastamise lepingud on vastuolus

§-ga 18 lg

1. Seega ei ole Pärnu mnt 506 asuvad hooned heausksete füüsiliste isikute omandis, sest need omandati seadusevastaselt ja tühiste tehingutega.
2. Tallinna Halduskohtu
3. juuni
4. a otsusega jäeti I. Nylanderi kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et I. Nylanderi avalduses taotleti Tallinas Pärnu mnt 270 asuva vara tagastamist. Avalduses ei olnud aga märgitud, et tegemist on vara endise aadressiga ja et vara aadressiks käesoleval ajal on Pärnu mnt
5. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et Pärnu mnt 506 elamu üürnikud omandasid elamu pahauskselt. Vaidlustatud korralduse andmise ajal oli elamu A. Haameri heauskses omandis. Seega oli olemas vara mittetagastamiseks

§-s 12 lg 3 p 3 sätestatud õiguslik alus. Kaebuse esitaja võimalust saada tagasi Pärnu mnt 506 elamu mõjutab selle elamu aluse maa õiguslik staatus. Toimikus olevatest materjalidest nähtub, et Tallinna Linnavalitsuse

1. jaanuari
2. a korraldusega nr 47-k erastati maa ostueesõigusega A. Haamerile ja M. Laignale. Seda haldusakti ei ole vaidlustatud. Erastatud maa kanti
3. märtsil 1998 kinnistusraamatusse.
4. aprillil 1998 tehtud kande kohaselt omandas kogu selle kinnistu A. Haamer ja
5. jaanuaril
6. a tehtud kande alusel on nimetatud kinnisasja omanikeks M. Haamer ja T. Haamer, kumbki 1/2 mõttelises osas. Kuna kinnisasja praegused omanikud on omandanud kinnisasja tuginedes kinnistusraamatu kandele, siis on nad heausksed omanikud. Seetõttu ei ole õigusvastaselt võõrandatud hoone ja maa tagastamine kaebuse esitajale võimalik ka Tallinna Linnavalitsuse
7. novembri
8. a korralduse nr 4511-k tühistamise korral.
9. I. Nylander esitas apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus ning rahuldada tema kaebus. Apellant leidis, et antud juhtumil puudub õiguslik alus vara tagastamata jätmiseks.
10. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
11. jaanuari
12. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid muudeti Tallinna Halduskohtu
13. juuni
14. a otsuse põhjendusi ja loeti I. Nylanderi kaebus rahuldamata jäetuks ringkonnakohtu otsuses märgitud motiividel. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane. Asjaolust, et I. Nylanderi vara tagastamise avalduses oli märgitud ainult vara võõrandamisaegne aadress ja polnud märgitud selle asukohta käesoleval ajal, ei saa teha järeldust, et Pärnu mnt 506 asuvale varale ei olnud esitatud tagastamise avaldust ja seetõttu ei laienenud seadusega sätestatud erastamise piirangud selles elamus asuvatele eluruumidele. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 8 kohaselt lasus avalduse vastuvõtjal kohustus selgitada taotlejale, et selles on jäetud märkimata avalduse läbivaatamiseks olulised asjaolud ja teha ettepanek täiendada avaldust vajalike andmetega. Kaebajale ei tehtud ettepanekut avalduse täiendamiseks, seega loeti selles märgitud asjaolud avalduse läbivaatamiseks piisavateks. Ringkonnakohus leidis, et I. Nylanderile vara tagastamata jätmine

§ 12lg 3 p 3 alusel ei ole õige.

Omandireformi aluste seaduse mõttest tulenevalt saab selle seaduse § 12 lg 3 p 3 alusel jätta vara õigustatud subjektile tagastamata siis, kui õigusvastaselt võõrandatud vara oli füüsilise isiku heauskses omandis enne nimetatud seaduse jõustumist, s.o enne 20. juunit 1991. Sellist tõlgendust kinnitab ka

§ 12lg 10.

Arvestades eeltoodut ei ole vaidlustatud korraldus õiguspärane. Asja materjalidest nähtuvalt on Pärnu mnt 506 puhul tegemist kinnisomandiga, mille on omandanud praegused omanikud tuginedes kinnistusraamatu kandele. Kinnistusraamatu kande aluseks oleva maa erastamise korraldus on seadusjõus ja seda vaidlustatud ei ole. Kuigi vaidlustatud korraldus on õigusvastane, ei ole kaebuse esitaja õiguste taastamine tema poolt taotletud viisil enam võimalik, sest nimetatud õigusvastaselt võõrandatud hooned kuuluvad kinnistu koosseisus füüsilistele isikutele. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 7. Tallinna Linnavalitsus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2002. a kohtuotsuse ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 22. juuni 2001. a otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas antud haldusasjas

§ 12lg 3 p 3 ebaõigesti.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et seadusandja on korduvalt erinevatel aegadel pärast

jõustumist andnud isikutele veel võimaluse esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusi. Nii kehtestati täiendav vara tagastamise avalduste esitamise võimalus muuhulgas Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse §-ga 2, samuti ka 29. jaanuaril 1997 vastu võetud ja 2. märtsil 1997 jõustunud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lõigetes 3 ja 4.

§ 18

lg 1 sätestatud vara võõrandamise keeld laieneb ainult sellele varale, mille suhtes oli seaduses ettenähtud ajal esitatud vara tagastamise avaldus. Kui

§ 12

lg 3 p 3 on kohaldatav ainult selle vara suhtes, mis oli heauskses omandis enne

jõustumist, siis peaks Pärnu mnt 506 vara tagastamine olema võimalik ka täna, sest käesolevas asjas kogutud tõenditest ei ilmne ühtegi teist

§-s 12 lg 3 sätestatud vara mittetagastamise alust ja hoone tuleks

§ 12lg 1 alusel tagastada.

Heauskselt on võimalik omandada ja

§-s 18 lg 1 sätestatud vara võõrandamise keeld ei laiene varale, mille kohta tagastamise avaldus pole esitatud seaduses ettenähtud korras, näiteks on ebaõigesti määratletud taotletava objekti iseloomustavad andmed. Kassaator väidab, et ringkonnakohus väljus asja lahendamisel apellatsioonkaebuse piiridest. Kuigi ringkonnakohus leidis, et kaebaja tühistamisnõue ei olnud põhjendatud ja kaebuse rahuldamiseks polnud alust, on ta otsuses tuvastanud, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane, s.t on tuvastanud asjaolu, mis ei olnud I. Nylanderi kaebuse lahendamiseks vajalik. Kui kohus asub seisukohale, et haldusakti tühistamiseks ei ole alust põhjusel, et sellise nõude esitamine ei too kaasa kaebaja väidetavate õiguste taastamist, siis pole vajalik kontrollida ja tuvastada haldusakti õigusvastasust, sest see ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8.

§ 18

lg 1 sätestab, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- või kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide kirjalikul nõusolekul teistele isikutele. Selle paragrahvi lõige 2 näeb ette, et sama paragrahvi 1. lõikes märgitud vara omanikud ja valdajad on kohustatud tagama vara säilimise. Kui seda kohustust ei täideta, peavad nad hüvitama kahju.

§ 18

lg 1 sätestatud vara võõrandamise keeld laieneb sellele varale, mille kohta oli seaduses ettenähtud ajal esitatud vara tagastamise avaldus.

1. Ringkonnakohtu otsuses on tuvastatud, et I. Nylander esitas vormikohase õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse
2. detsembril 1991, milles taotles oma isale Ulrich Alkvistile kuulunud kinnistu nr 1038, s.o krundi 1821 m2 ja sellel asuva elamu ning kõrvalhoonete tagastamist. Ringkonnakohus leidis õigesti, et asjaolust, "et avalduses on märgitud ainult vara võõrandamisaegne aadress ega ole märgitud selle asukohta käesoleval ajal, ei saa teha järeldust, et Pärnu mnt 506 asuvale varale ei olnud esitatud tagastamise avaldust ja et seadusega sätestatud erastamise piirangud ei laienenud selles elamus asuvatele eluruumidele."
3. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamisel peab vara asukoha järgne valla- või linnavalitsus kontrollima, kas ei esine asjaolusid, mis

§ 12

lõike 3 punktide 3-5, 7 ja 8 ning lõike 6 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad teatavate lisatingimuste täitmist.

§ 12

lg 3 p 3 sätestab, et omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele, kui vara on füüsilise isiku heauskses omandis; eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest. Seega kui taotletav õigusvastaselt võõrandatud vara on üksikisiku (füüsilise isiku) omandis, siis lähtuvalt Vabariigi Valitsuse

1. veebruari
2. a kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktist 29 ning Vabariigi Valitsuse
3. augusti
4. a kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 31 alapunktist 1 tuleb eeldada praeguse omaniku heausksust, kui ei ole tõendatud vastupidist.
5. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et Omandireformi aluste seaduse mõttest tulenevalt saab selle seaduse § 12 lg 3 p 3 alusel jätta vara õigustatud subjektile "tagastamata juhul, kui õigusvastaselt võõrandatud vara oli füüsilise isiku heauskses omandis enne

-e jõustumist, so enne 20. 06. 1991."

§ 12

lg 3 p 3 sõnastusest ei tulene, et selle sätte alusel ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele üksnes juhul, kui see oli füüsilise isiku heauskses omandis enne Omandireformi aluste seaduse jõustumist. Selline tõlgendus tähendaks, et vara tagastamise või mittetagastamise aluseid tuleks hinnata

1. juuni
2. a seisuga. Seaduseandja on korduvalt erinevatel aegadel pärast Omandireformi aluste seaduse jõustumist andnud isikutele võimaluse esitada õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise avaldusi. Nii näiteks kehtestati täiendav vara tagastamise avalduste esitamise võimalus muuhulgas Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse §-s
3. See seadus jõustus
4. jaanuaril
5. Nimetatud seaduse § 4 sätestab samuti, et hooned ja rajatised kuuluvad tagastamisele, kui puuduvad

§ 12

1. lõikes sätestatud õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise alused, seega ka selle lõike punktis 3 kehtestatud vara mittetagastamise alus.
2. Omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse lahendamisel tuleb lähtuda haldusmenetluse üldpõhimõttest, mille kohaselt haldusakt peab vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. Seepärast tuleb vara tagastamise taotluse lahendamisel vara füüsilise isiku heausksesse omandisse kuulumist kontrollida valla- või linnavalitsuse korralduse andmise aja seisuga. Asjakohatu on ringkonnakohtu otsuses viide

§-le 12 lg

2. Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 5 p 5 kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud allkirjaga kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest.
3. Vaidlustatud korralduse andmise ajal
4. novembril 2000 oli Pärnu mnt 506 asuva maa ja sellel asuva elamu omanik
5. aprillil 1998 kinnistusraamatusse tehtud kande alusel A. Haamer. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kindlaks tegema, kas A. Haamer oli

§ 12lg 3 p 3 tähenduses vara heauskne omandaja või mitte.

1. Ekslik on kassaatori seisukoht, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kohtumenetluse norme, kui leidis, et kaebaja tühistamisnõue ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata, sest siis ei tohtinud kohus enam tuvastada, et vaidlustatud linnavalitsuse korraldus on õigusvastane. Halduskohtumenetlusele on omane uurimisprintsiip. HKMS § 25 lg 4 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, tuvastab asja lahendamiseks olulised asjaolud, otsustab, millist seadust või seaduse alusel antud haldusakti tuleb asjas kohaldada. Ringkonnakohus on antud juhtumil lahendanud kaebuse sisuliselt ja kontrollinud, kas vaidlustatud haldusakt on või ei ole õigusvastane. Ringkonnakohus ei ületanud sellega apellatsioonkaebuse piire.
2. Tallinna Ringkonnakohtu otsus tuleb HKMS § 72 lg 1 p 2 alusel tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann