lg 3 p 3 sätestatud kohtuvälises represseerimises osalenud isiku mõiste on sisustatav Seaduses süümevande andmise korra kohta sätestatud määratluste abil. F. Mägi on küll kohtus omaks võtnud selle, et ta oli
Ringkonnakohus luges tõendatuks, et F. Mägi oli perekond Halliku küüditamise ajal Lissira talus, kuhu koondati küüditatud; samuti selle, et F. Mägi saadeti valla komsorgina teejuhiks ühe küüditatu, E. Metssalu äratoomiseks Ulvi kolhoosi kontorisse Lissira talus. Metssalu talus kirjutas F. Mägi üles majapidamise vara ning läks seejärel Lissira talus asuvasse kogunemispunkti. Eeltooduga luges ringkonnakohus tõendatuks F. Mägi osalemise küüditamisel, seega kohtuvälisel represseerimisel. Ringkonnakohus leidis aga, et küüditamisel osalemine iseenesest ei saa olla aluseks isiku pahauskseks tunnistamisel. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et pahauskseks tunnistamiseks peab küüditamisel osalemine olema seotud konkreetselt õigustatud subjekti kohtuvälise represseerimisega ja seoses õigustatud subjekti represseerimisega või sellest tulenevalt peab olema isik saanud vara omanikuks. Antud juhul selline seos puudub. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et õigustatud subjekti vara õigusvastane võõrandamine leidis aset enne 1949. aastal toimunud õigustatud subjekti kohtuvälist represseerimist, milles osales ka F. Mägi. Seepärast luges halduskohus F. Mägi põhjendatult heauskseks omanikuks. Ringkonnakohus leidis veel, et F. Mägi pahauskseks tunnistamise aluseks ei ole ka asjaolu, et ta vaidlusaluse Lissira talu elumaja omandamisel ostu-müügi lepinguga 1972. aastal F. Mägi teadis, et vaidlusalune elumaja kuulus kunagi õigustatud subjektidele. Eriarvamusele jäi üks ringkonnakohtunik, kes leidis, et kui kohus tuvastab, et isik osales selle isiku kohtuvälises represseerimises, kelle vara ta hiljem omandas, siis tuleb kohaldada
lg 3 p 3 teist lauset, mille järgi ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 6. Maie Koppel esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et ainuüksi küüditamisel osalemine iseenesest ei saa olla aluseks isiku pahauskseks tunnistamisel. Arvestades asjaolu, et pole alust kahelda küüditamisel osaleja teadlikkuses tema vastava tegevuse olemusest ja tagajärgedest, tuleb asuda seisukohale, et kui isik osales selle isiku kohtuvälises represseerimises, kelle vara ta hiljem omandas, siis tuleb kohaldada
M. Koppeli ema pöördus
tähenduses. Oluline ei ole seejuures asjaolu, millal täpselt toimus vara natsionaliseerimine. 7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Avinurme Vallavalitsus, et F. Mägi ei ole tunnistatud kohtu korras kohtuväliseks represseerijaks; et kehtivad seadused ei sätesta, et küüditamisel teejuhtideks sunnitud isikud tuleb lugeda kohtuvälisteks represseerijateks; et F. Mägi on hooned omandanud ostu-müügi lepingu alusel. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 8.
lg 3 p 3 sätestab, et omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele, kui vara on füüsilise isiku heauskses omandis; eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest.
Nimetatud säte annab kaks heauskset omandamist välistavat tunnust - osavõtt vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest ja osavõtt represseeritu vara õigusvastasest võõrandamisest. Sealjuures on oluline, et nimetatud tunnused ei ole ainsad, millest tuleb lähtuda omandireformi objektiks oleva vara uue omaniku heausksuse kindlaksmääramisel. Kuna heauskset omandamist välistavaid tunnuseid sätestav lauseosa algab sõnaga "eelkõige", siis tuleb asuda seisukohale, et heauskse omandamise mõiste sisustamise
lg 3 p 3 tähenduses on seadusandja jätnud haldusorgani ja kohtu sisustada, andes orientiiriks kaks eelnimetatud asjaolu. 9.
lg 3 p 3 tõlgendamisel leiab Riigikohtu halduskolleegium, et osavõtt vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest ei eelda, et represseerimise ajal pidi represseeritav olema vaidlusaluse vara omanik. Vara õigusvastane võõrandamine omanikult võis toimuda ka enne selle vara omaniku represseerimist. Käesolevas asjas ongi Tartu Ringkonnakohus tuvastanud, et "õigustatud subjekti vara õigusvastane võõrandamine toimus enne 1949. aastal toimunud õigustatud subjektide kohtuvälist represseerimist."
lg 3 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et mõiste "vara omanik" hõlmab ka vara endist omanikku, kelle vara oli enne represseerimist õigusvastaselt võõrandatud. Vastasel juhul võib
lg 3 p 3 kohaldamine muutuda võimatuks asjaolu tõttu, mis on heauskse omandamise tuvastamisel ebaoluline. II 10. Jõhvi Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus leidsid, et vara praeguse omaniku pahauskseks tunnistamiseks peab vara endise omaniku represseerimisel osalemise ja selle isiku vara enda omandisse saamise vahel olema seos. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu kohtute sellise seisukohaga.
lg 3 p 3 ei nõua, et osavõtt vara omaniku represseerimisest peab olema vastastikuses seoses represseeritule kuulunud vara omandamisega. Niisuguse seose pidamine oluliseks asjaoluks võimaldaks lugeda
lg 3 p 3 mõttes heauskseks omandajaks ka isikuid, kes osalesid küüditamisel vormis, mis iseenesest välistaks nende heausksuse
12. Jõhvi Halduskohus on võtnud põhjendatult kohtuvälises represseerimises osalemise vormi hindamisel aluseks Seaduse süümevande andmise korra kohta. Selle seaduse § 1 lõikes 4 on antud ka alused kodanike jälitamises või represseerimises osalenud isikute määratlemise kohta. Kuigi nimetatud seaduse eesmärk on reguleerida teatud ametikohtadele kandideerivate isikute poolt süümevande andmise korda, leiab Riigikohtu halduskolleegium, et kuna ei ole teisi seadusi, mis võimaldaksid eristada represseerimises osalemise vorme, siis on võimalik analoogiast lähtudes tõlgendada
Seaduse süümevande andmise korra kohta § 1 lõikest 5 tuleneb, et kodanike jälitamises või represseerimises osalenud isikuteks on: 1) kohtuväliseid massirepressioone (sealhulgas küüditamist) kavandanud või selleks korraldusi andnud või ettevalmistusi juhendanud või selleks korraldusi andnud isikud; 2) küüditamisnimekirjade koostamiseks käsu andnud isikud ja isikud, kellel oli otsustusvoli neid koostada või nende koostamist korraldada ja kontrollida; 3) isikud, kes teadvalt, omal soovil, kuigi ilma vastavate volitusteta, kogusid ja edastasid andmeid, mis viisid teiste isikute lülitamisele küüditamisnimekirjadesse või nende küüditamisele; 4) küüditamist vahetult korraldanud või läbi viinud või selleks käsu andnud isikud, kellel olid selleks vastavad volitused või kellel oli otsustav või vastutav staatus või kes tegid seda teadvalt, omal soovil, kuigi ilma vastavate volitusteta; 5) Rahva Omakaitsesse või rahvakaitse- või hävituspataljonidesse kuulunud isikud, kes teadvalt andsid või täitsid kuritegelikke käske või korraldusi kodanike jälitamiseks või represseerimiseks; 6) alusetult süüdimõistetud ja seaduse jõustumise päevaks rehabiliteeritud isikute süüdimõistmisele eelnenud kohtueelses- või kohtumenetluses juurdleja, uurija, eksperdi, spetsialisti, kohtuniku, kohtukaasistuja või prokurörina tegutsenud isikud, kui on kohtulikult tõendatud, et nende isikute tahtlik tegevus tõi kaasa isiku alusetult süüdimõistmise. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et kohtuvälises represseerimises osalemise tõttu saab uue omaniku heausksuse välistada
lg 3 p 3 tähenduses vaid sellisel juhul, kui tema represseerimises osalemise vorm vastab mõnele Seaduses süümevande andmise korra kohta § 1 lg 5 sätestatud osavõtu vormile. Sealjuures on oluline, et ta oleks osalenud samas kohalikus küüditamisoperatsioonis, mille käigus küüditati ka vara endine omanik. 13. Jõhvi Halduskohus leidis, et antud juhul puuduvad tõendid, millised kinnitaksid F. Mägi osalemist küüditamisel Seaduses süümevande andmise korra kohta kirjeldatud viisil. Tartu Ringkonnakohus leidis, et isiku heausksuse kindlakstegemisel
lg 3 p 3 tähenduses ei ole õige aluseks võtta üksnes Seaduses süümevande andmise korra kohta toodud määratlust. Ringkonnakohus asus seisukohale, et see ei ole kooskõlas
lg 3 p 3 toodud sätte mõttega, mille kohaselt isiku heausksuse või selle puudumise hindamisel tuleb represseerimises osalemist hinnata koosmõjus teiste asjaoludega. Riigikohtu halduskolleegium on käesolevas otsuses juba eelpool põhjendanud, miks on Seaduse süümevande andmise korra kohta kohaldamine antud asjas vajalik. Osalemise vormi määratlemine eeldabki kõikide asjas tähtsust omavate tõendite ja asjaolude igakülgset hindamist nende koosmõjus, mille lõpptulemusena oleks võimalik anda vastus küsimusele, kas tegemist on heauskse omandajaga
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.