3-2-1-71-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Resolutsioon 3-2-1-71-02 Tartu,

1. juuni
2. a Eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja V. Kõve KÜ Petseri 19 hagi Võru linna vastu kohustuse täitmisele sundimise nõudes. Tartu Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-3/2002 Võru linna kassatsioonkaebus
5. mai
6. a Võru linna esindaja vandeadvokaat A. Lillo Jätta Tartu Ringkonnakohtu
7. jaanuari
8. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Võru linnas Petseri 19 asuva elumaja korterite omanikud koos erastamise ostu-müügilepingutega hoolduslepingud ME-ga Võru Majavalitsus (edaspidi munitsipaalettevõte). Maja katus vajas remonti. Munitsipaalettevõte tellis Petseri 19 maja katuse katmise bituumenmastiksiga OÜ-lt Viarosse ja sõlmis
10. augustil
11. a temaga tööettevõtulepingu. OÜ Viarosse alustas remonditöid
12. a augustis. OÜ Viarosse ja munitsipaalettevõtte vastutavad töö kvaliteedi eest TsK § 188 lg-te 1 ja 2 alusel solidaarselt, sest kalkulatsiooni järgi olid remonditööd nende vahel jaotatud. Munitsipaalettevõte aktsepteeris töid, kinnitades katuse remondi
13. augusti
14. a akt-arvega. Katuse remont ei olnud kvaliteetne. Korterite omanikele tekitati kahju nende vara rikkumisega ning nad maksid munitsipaalettevõttele alusetult 38 529 krooni 35 senti. Tellijapoolsete kohustuste täitmisega on tekkinud arusaamatusi seoses munitsipaalettevõtte vara erastamisega.
15. märtsil
16. a esitatud hagi täienduses palus hageja kohustada Võru linna täitma
17. augusti
18. a tööettevõtulepingust tulenevaid tellija kohustusi alates
19. juunist
20. a põhjusel, et munitsipaalettevõte oli elamu hooldustöid teostav asutus, tema sõlmis tööde tegemiseks lepingu ja ta oli linna asutus. Kostja vastutus tuleneb kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) §-dest 34 lg 1 ja
21. Munitsipaalettevõte võttis lepingus ette nähtud töö vastu TsK § 366 lg 1 sätteid järgides. Ta oli teadlik töö kvaliteedist ja võis kaitsta oma õigusi TsK §-s 368 sätestatud viisil. Hageja ei tea, kas töö võeti vastu nõuetekohaselt, kas selle eest maksti ja miks ei kasutatud garantiiaja jooksul tellija õigusi. Korteriomanikud on maksnud nõuetele mittevastava töö eest.
22. Kostja vastuväidete kohaselt on hagi esitatud vale kostja vastu. Töid teostas OÜ Viarosse.
23. augustil
24. a tööettevõtulepinguga tekkinud kohustis on lõppenud täitmisega. Munitsipaalettevõte andis Petseri 19 maja halduskohustused üle
25. juuni
26. a aktiga KÜ-le Petseri
27. Hageja ei ole määratlenud, milliseid tema õigusi ja vabadusi on rikkunud Võru linn.
28. Võru Maakohtu
29. oktoobri
30. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja oma nõudes tuginenud ühelegi seadusele ega õigusaktile. Samuti pole ta esitanud kohtule tõendeid, mille alusel saaks järeldada, et kostja on munitsipaalettevõtte õigusjärglane. Kostja ei ole munitsipaalettevõtte õigusjärglane
31. augusti
32. a tööettevõtulepingust tulenevate tellija õiguste ja kohustuste täitmise osas. Tõendatud ei ole, et munitsipaalettevõtte ettevõtteregistrist kustutamine ja tema tegevuse lõpetamine on toimunud seadusevastaselt. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
33. Tartu Ringkonnakohtu
34. jaanuari
35. a otsusega tühistati maakohtu otsus protsessiõiguse normi rikkumise tõttu olenemata protsessiosaliste nõudmistest ning asi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohtu järeldus, et Võru linn ei ole munitsipaalettevõtte õigusjärglane, formaalselt küll põhjendatud, kuid ainult see ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Munitsipaalettevõte asutati enne
36. septembrit
37. a ja kanti ettevõtteregistrisse. Vastavalt ÄS § 507 lg-le 1 tuli enne sama seaduse jõustumist kehtinud õigusaktide alusel asutatud ettevõtted, mida ei ole sätestatud ettevõtjana samas seadustikus,
38. septembriks
39. a vastavalt ÄS §-le 509 ümber kujundada või lõpetada. ÄS § 509 lg 4 kohaselt võis munitsipaalettevõtte ümber kujundada osaühinguks, aktsiaseltsiks või kohaliku omavalitsuse asutuseks. Seega ei saanud enne
40. septembrit
41. a asutatud ja ümber kujundamata munitsipaalettevõtet pidada kohaliku omavalitsuse asutuseks. Munitsipaalettevõtte tegevust reguleeris Vabariigi Valitsuse
42. juuli
43. a määrusega nr 138 kinnitatud munitsipaalettevõtte põhimäärus. Nimetatud põhimääruse p 3 järgi oli munitsipaalettevõtte kõrgemalseisvaks organiks kohaliku omavalitsuse täitevorgan ning p 7 järgi vastutas munitsipaalettevõte oma kohustuste eest temale üle antud ja tema tegevuse tulemusena moodustunud vara ja vahenditega Eesti Vabariigi seadusandluses ja ettevõtte põhikirjas ette nähtud korras. Munitsipaalettevõtte maksevõimetuse korral vastutas tema kohustuste eest ettevõtte kõrgemalseisev organ. Seega tuleb järeldada, et munitsipaalettevõtte tegevuse eest vastutas munitsipaalettevõtte põhimäärusest tulenevalt ettevõtte loonud Võru linn. Samuti tuleb lähtuda ÄS §s 5 sätestatud ettevõtte ülemineku regulatsioonist juhul, kui ettevõtte varad läksid üle kas loodud või mõnele muule äriühingule. Sel juhul vastutab üleandja ÄS § 5 lg-st 3 tulenevalt kolmandate isikute ees ettevõtte omandajaga solidaarselt. Seega on Võru linn vastutav munitsipaalettevõtte kohustuste eest ning ta on õige kostja. Esimese astme kohus ei ole tuvastanud sisulisi asjaolusid, mis on asjas tähtsad, et otsustada hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise üle. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
44. Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt protsessiõiguse normi ning kohaldas vääralt materiaalõiguse normi. Kohus ei põhjendanud, miks ta peab maakohtu protsessiõiguse normi rikkumist nii oluliseks, et väljuda apellatsioonkaebuse raamidest ja kohaldada TsMS § 333 lg-t
45. Apellatsioonikohus kohaldas asjas vääralt munitsipaalettevõtte põhimääruse p
46. TsÜS § 45 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik oma kohustuste eest oma varaga. Sama paragrahvi
47. lõike järgi vastutavad seaduses sätestatud juhtudel juriidilise isiku liikmed või osanikud juriidilise isiku kohustuste eest täiendavalt oma varaga. Nimetatud sätetest ja vara lahususe põhimõttest tulenevalt oli munitsipaalettevõtte vara omanik ME Võru Majavalitsus, mitte Võru linn. Apellatsioonikohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et kostja oli ettevõtte üleandja ning viimase vastutus tuleneb ÄS § 5 lgst
49. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud.
50. Riigikohtu istungil jäi Võru linna esindaja kassatsioonkaebuses toodud väidete juurde ning palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Samas esitas kostja esindaja kohtukulude nimekirja ning taotles hagejalt kohtukulude väljamõistmist kassatsiooniastmes summas 13 250 krooni. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
51. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.
52. Apellatsioonikohus leidis õigesti, et kostja on õigussuhte osaline. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtu seisukohaga, et linna täiendav vastutus munitsipaalettevõtte kohustuste eest võis tuleneda Vabariigi Valitsuse
53. juuli
54. a määrusega nr 138 kinnitatud munitsipaalettevõtte põhimääruse p-st
55. Selle sätte kohaselt vastutab munitsipaalettevõtte maksevõimetuse korral tema kohustuste eest ettevõtte kõrgemalseisev organ. Põhimääruse p 3 järgi on munitsipaalettevõtte kõrgemalseisvaks organiks kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Kuna munitsipaalettevõtet ei kujundatud seaduses ette nähtud tähtaja jooksul ümber ja linn erastas munitsipaalettevõtte tervikvarana, siis on õigustatud apellatsioonikohtu otsuses ka ÄS § 5 lg 3 käsitlemine.
56. Ringkonnakohtul on TsMS § 333 lg 2 kohaselt õigus protsessiosalise kaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu lahend ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste protsessiõiguse normi oluliste rikkumiste tõttu, kui seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Apellatsioonikohus leidis, et maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et kostja ei ole vaieldava õigussuhte poole õigusjärglane ning kohus ei arutanud asja sisuliselt. Kuna esimese astme kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis on vajalikud hagi põhjendatuse üle otsustamiseks, siis tuleb asi saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Seega on apellatsioonikohus põhjendanud TsMS § 333 lg 2 kohaldamise vajalikkust.
57. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et asja uuel arutamisel vajab täpsustamist hageja nõue. Vastavalt TsMS § 147 lg 1 p-le 4 tuli hagiavalduses märkida hageja selgelt väljendatud nõue.
58. juulil
59. a esitatud hagiavalduses palus KÜ Petseri 19 kohustada Võru linna täitma Petseri 19 asuva maja katuse remondi kohustust. Hagiavalduse kohaselt tulenevat vastav kohustus
60. augusti
61. a munitsipaalettevõtte ja OÜ Viarosse vahelisest tööettevõtulepingust. Samas osundab hageja hagiavalduse põhjendustes, et nimetatud leping on
62. augustil
63. a täidetud, kuid töö ei olnud kvaliteetne, mille eest maksmisega tekkis korteriomanikele kahju 38 529 krooni 35 senti. Hageja on
64. märtsil
65. a esitanud nõude kohustada kostjat täitma
66. augusti
67. a lepingust tulenevaid tellija kohustusi alates
68. juunist
69. a. Üheks tsiviilõiguse kaitse viisiks on küll TsÜS § 112 lg 2 p 5 järgi kohustuse täitmisele sundimine, kuid nõudest ei selgu, millise kohustuse täitmist ja mis alusel nõutakse.
70. Kostja esindaja taotlus kohtukulude väljamõistmiseks tuleb kohtu poolt lahendada asja sisulisel läbivaatamisel. J. Luik, L. Laarmaa, V. Kõve