Obsah (8)

§ 324§ 922§ 101§ 106§ 330§ 331§ 27§ 347

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-65-02 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 10. juuni 2002 Kohtukoosseis Peeter Vaher, Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi V. S. haldusõig

§-de 922 lg 1, 101 lg 1 ja 106 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr 2-4/89 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
3. mai
4. a Istungil osalenud isikud Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja Helen Kool Resolutsioon Lähtudes

§ 324lg 1 p-st 2 ja § 325 lg-st 1 Riigikohtu kriminaalkolleegium määras: 1.

Tühistada Tallinna Linnakohtu

1. jaanuari 2001 a kohtuotsus haldusõiguserikkumise asjas nr 4-54/02 V. S. mõistetud haldusaresti kandmise aja alguse kindlaksmääramise osas ning Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus, millega jäeti linnakohtu ülalnimetatud otsus muutmata ja saata haldusõiguserikkumise asi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.
4. Kassatsioonkaebus rahuldada ja kassatsioonkautsjon tagastada. Kohtumäärus jõustub
5. juunil
6. a ega ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik
7. V. S. koostati
8. jaanuaril
9. a haldusõiguserikkumise protokoll selle kohta, et ta juhtis sõiduautot ilma juhiloata ja sõidukil oli läbimata tehnoülevaatus. Lisaks sellele sooritas ta vasakpöörde, eirates liiklusmärgi "Kohustuslik sõidusuund otse" nõudeid. Samal päeval seda haldusõiguserikkumise asja nr 4-54/02 arutanud Tallinna Linnakohus karistas V. S. järgmiselt:

§ 922

lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut (3000 krooni),

§ 101

lg 1 järgi haldusarestiga viis ööpäeva ja

§ 106lg 1 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut (600 krooni).

Haldusõiguserikkumiste kogumi eest määrati lõplikuks karistuseks viis ööpäeva haldusaresti, millega luges kohus kergemad karistused kaetuks. Aresti kandmise alguseks määrati

1. jaanuar
2. a kell 14.
4. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakond, kes vaidlustas karistuse kandmise tähtaja alguse. Nimelt karistati V. S. samal päeval enne haldusõiguserikkumise asja nr 4-54/02 otsuse tegemist veel ka teises haldusõiguserikkumise asjas nr 4-2661/01 samuti viie ööpäevase haldusarestiga, kusjuures karistuse kandmise aja alguseks oli kohtunik ka sel juhul määranud
5. jaanuar
6. a kell 14.
7. Kaebuses leiti, et kuigi

§ 330

lg 1 kohaselt kuulub halduskaristuse otsus täitmisele selle tegemise momendist, sätestab

§ 331

erinormina, et kui otsust ei ole võimalik viivitamatult täita, võib selle edasi lükata. Apellandi seisukoht oli, et antud juhul ei olnud võimalik otsust viivitamatult täita, kuna

§ 27

lg-st 1 tuleneb, et iga haldusõiguserikkumise eest eraldi määratud karistus kuulub ka kandmisele eraldi. Seega oleks pidanud aresti kandmise lükkama edasi kuni esimese aresti lõppemiseni. Vastasel juhul tekiks olukord, kus karistatu tegelikult pääseb ühest karistusest. 3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2002. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et

§ 347

sätestab tingimusteta haldusaresti otsuse viivitamatu täideviimise viivitamatult pärast selle tegemist. Asjaolu, et linnakohtus toimusid V. S. poolt erineval ajal toime pandud haldusõiguserikkumiste kohtulik arutamine ja kohtuotsuse kuulutamine ühel ja samal kuupäeval pole asjaoluks, mis takistaks haldusarestina määratud karistuse viivitamatut täideviimist. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et antud asjas on analoogia korras võimalik lähtuda kriminaalõiguse põhimõtetest. Viimaste puhul on Riigikohus mitme kohtuotsuse järgi mõistetud karistuste liitmise ja karistuse alguse tähtaja arvutamise puhul korduvalt rõhutanud, et riigiasutuste haldussuutlikkus asja menetlemisel või karistuse täitmisel ei või tuua kaasa süüdimõistetu olukorra raskendamist. Ühtlasi märkis ringkonnakohus, et V. S. ühe otsusega mõistetud karistuste liitmisel on tähelepanuta jäänud

§ 27

lg 3 sätestatud karistuste ümberarvutamise kord, mille kohaselt vastab ühele haldusaresti päevale seitse rahatrahvi ühiku määra. Linnakohus karistas V. S. rahatrahvidega

§ 922

lg 1 järgi 50 trahviühiku ja

§ 106lg 1 järgi 10 trahviühiku ulatuses.

Ümberarvestatuna vastavad need haldusaresti seitsmele ja 1,4-le ööpäevale.

§ 101lg 1 järgi karistati V.

S. aga 5 ööpäevase arestiga, millega loeti kergemad karistused kaetuks. Et aga apellatsiooni korras ei ole V. S. karistusi vaidlustatud, ei olnud need ringkonnakohtus vaidluse esemeks. Menetlus Riigikohtus 4. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakond esitas kassatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada antud haldusõiguserikkumise asjas tehtud linnakohtu ja ringkonnakohtu otsused ja saata asi Tallinna Linnakohtusse uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ühe haldusõiguserikkumise eest määratud aresti kandmine on

§ 331tähenduses asjaoluks, mis välistab teise haldusaresti kohese täitmise.

Kriminaalõiguse regulatsioon ei ole analoogia korras kohaldatav, kuna hoolimata õigusharude sarnasusest sisaldavad nad siiski erinevaid põhimõtteid. Erinevalt kriminaalõigusest ei ole haldusõiguserikkumiste puhul karistuste liitmist ette nähtud ja

§-st 27 tulenevalt kuulub iga karistus täitmisele eraldi. Kassatsioonkaebuses viidatakse veel asjaolule, et ringkonnakohtu otsusest tulenevalt tekib olukord, kus kahe eraldi mõistetud aresti ühele ja samale ajale langemise puhul kantakse sisuliselt ära vaid üks karistus, samal ajal kui rahatrahvide määramisel tuleks ikkagi tasuda mõlemad.

1. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja Helen Kool kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada järgmistel kaalutlustel. 6.1 Ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsuses märgitakse õigesti, et

§ 347kohaselt tuleb haldusaresti otsus täita viivitamatult pärast selle tegemist.

Sellest tulenevalt pidi algama ja algaski V. S. suhtes

1. jaanuaril
2. a haldusõiguserikkumise asjas nr 4-2661/01 mõistetud haldusaresti kandmise tähtaeg
3. jaanuaril
4. a kell 14.
5. Kuid lahendamaks küsimust sellest, kas samal kuupäeval - s.o
6. jaanuaril
7. a ka teises haldusõiguserikkumise asjas nr 4-54/02 mõistetud haldusaresti kandmise tähtaeg oleks samuti saanud alata
8. jaanuaril
9. a kell 14.30, ei saa lähtuda üksnes

§-st 347. Tuleb nõustuda kassaatori väitega, et kahe halduskaristuse samaaegne kandmine tähendaks tegelikult isiku vabastamist ühe karistuse kandmisest ning see rikuks võrdse kohtlemise põhimõtet seeläbi, et samal päeval erinevate haldusõiguserikkumiste eest mõistetavate rahatrahvide puhul oleks välistatud olukord, et tegelikult makstakse ära vaid üks trahv. 6.2 Kassaator on põhjendatult märkinud, et haldusõiguserikkumise asjades mõistetud karistuste eraldi ärakandmise kohustus kõigil neil juhtudel, mil ei ole tegemist

§ 27

lg-s 2 kirjeldatud olukorraga (s.t mil ei ole tegemist samaaegselt toimepandud samalaadiliste haldusõiguserikkumistega ehk samalaadiliste haldusõigusrikkumiste ideaalkonkurentsiga) tuleneb otseselt seadusest (

§ 27lg-st 1) ja peegeldab seega otseselt ka seadusandja tahet.

Seadusandja tahte muutumatust kõnealuses küsimuses peegeldab asjaolu, et analoogiliselt on kõnealune küsimus reguleeritud ka karistusseadustiku § 63 lg-tes 2 ja

1. Erinevalt Tallinna Ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsuses märgitust, ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates õige ignoreerida seadusandja tahet ja hakata analoogia pinnalt kasutama kriminaalõiguslikke karistuste liitmise põhimõtteid ka haldusõiguserikkumise asjade menetlemisel. 6.3 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on
2. märtsi
3. a otsuses oma seisukoha põhjenduseks märkinud, et "Riigikohtu halduskolleegiumi
4. mai
5. a määruses väljendatud seisukoha kohaselt on haldusõiguserikkumise asjades seaduse analoogia rakendatav". Tegelikult on Riigikohtu kõnealuses lahendis aktsepteeritud üksnes võimalust kasutada haldusõiguserikkumise asjade menetlemisel kriminaalmenetluse õiguse analoogiat. Kriminaalõiguslike karistuste liitmise põhimõtete kasutamine haldusõiguserikkumise asjades aga tähendaks kriminaalõiguse analoogia kasutamist ja selle lubatavuse küsimust ei ole Riigikohtu eelnimetatud lahendis käsitletud. 6.4 Lugedes seadusandja otsese tahte kohaselt üldjuhul välistatuks karistuste liitmise haldusõiguserikkumise asjade menetlemisel, ei saa asjakohaseks lugeda Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. märtsi
7. a otsuses oma seisukoha põhjenduseks märgitut, et "kriminaalasjades mitme kohtuotsuse järgi mõistetud karistuste liitmise ja karistuse alguse tähtaja arvutamiste asjus on Riigikohus korduvalt rõhutanud seisukohta, et riigiasutuste haldussuutlikkus kriminaalasjade menetlemisel ja kohtuotsusega mõistetud karistuste täitmisele pööramisel ei või tuua kaasa süüdimõistetu olukorra halvenemist kohtuotsusega mõistetud karistuste ärakandmisel". 6.5 Arvestades eelmärgitut nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatoriga selles, et sellele isikule haldusaresti mõistmisel, kes kannab varemmõistetud haldusaresti, tuleb

§ 331

alusel viimatimõistetud aresti kandmise aja algus lükata edasi kuni varemmõistetud aresti ärakandmiseni. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher