KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-69-02 Otsuse kuupäev 12. juuni 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi D. T. süüdi

§ 141

lg 2 p-de 1, 3, 4 ning §

§ 101p-de 1, 7 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a otsus kriminaalasjas nr II-1-49/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik D. T. ja tema seaduslik esindaja Sergei Tjuljukov, kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev
3. mai
4. a Istungil osalenud isikud D. T. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, seaduslik esindaja Sergei Tjuljukov, riigiprokurör Marge Püss ja tõlk Lüüli Lomp Resolutsioon Juhindudes AKKS § 49 lg-st 5, § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
5. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. jaanuari
7. a ja Ida-Viru Maakohtu
8. oktoobri
9. a otsused D. T. süüdimõistmises ja karistamises KrK §

§ 141

lg 2 p-de 1, 3, 4 ning §

§ 101p-de 1, 7 järgi, samuti S. M. süüditunnistamises Kr

K § 141 lg 2 p-de 1, 3, 4 järgi. 2. Süüdistuses KrK §

§ 101p-de 1, 7 järgi mõista D. T. õigeks. 3. Süüdi tunnistada D. T. Kr

K §

§ 141lg 2 p-de 3, 4 järgi ja mõista talle Kr

K § 39 sätteid rakendades karistuseks neli aastat vabadusekaotust.

1. Süüdi tunnistada S. M. KrK § 141 lg 2 p-de 3, 4 järgi, jättes karistuse - kuus aastat vabadusekaotust - muutmata.
2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
3. D. T. ja S. T. kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt, S. T. kassatsioonkautsjon tagastada.
4. Välja mõista D. T. 2454 krooni ja 40 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.
5. Kohtuotsus jõustub
6. juunil
7. a ja ei kuulu edasikaebamisele. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Ida-Viru Maakohtu
9. oktoobri
10. a otsusega tunnistati D. T. süüdi KrK §

§ 141

lg 2 p-de 1, 3, 4 ning §

§ 101pde 1, 7 järgi. Karistuseks mõisteti kohtualusele vastavalt kuus ja seitse aastat vabadusekaotust. Kr

K § 40 lg 1 alusel mõisteti D. T. kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks seitse aastat vabadusekaotust. Sama otsusega tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3, 4 ning § 101 p-de 1, 7 järgi veel S. M., keda karistati vastavalt kuue ja kolmeteist aasta vabadusekaotusega. Röövimise episoodis tunnistati kohtualused süüdi selles, et nad tungisid

1. mail
2. a võõra vara omastamise eesmärgil Sillamäel asuvasse kommunaalkorterisse, mida hakkasid sahtleid ja kappide uksi lahti tõmmates läbi otsima. Kui korteri köögis viibinud A. M. nõudis nende lahkumist, hakkas S. M. A. M-i peksma jalgade ja kaikaga pähe ja teistesse kehaosadesse, kasutades seega elule ja tervisele ohtlikku vägivalda. Vähemalt kahel korral lõi kannatanut jalaga ka D. T. Pärast kannatanu peksmist omastati korterist esemeid 250.- krooni väärtuses. Kohus nägi D. T. kaasaaitavat tegevust röövimisele selles, et ta ei peatanud kannatanu peksmist S. M. poolt ning lõi ka ise kannatanut nö näilise ohu ettekäändel. Ta toetas oma kohalolekuga ja soodusolukorra loomisega S. M. käitumist ja osutas temale kaasabi A. M. õiguspärase käitumise takistamiseks, kes püüdis peatada S. M. rünnakut korteriomanike vara vastu. D. T. ei avaldanud vastuseisu ega takistanud ka muul viisil S. M. omastamast korterist erinevaid esemeid. Korterist lahkumisel ei püüdnud D. T. ka osutada kannatanule võimalikku abi, kuigi pidi aru saama oma käitumise tagajärgedest. S. M. tunnistati süüdi veel tahtlikus tapmises raskendavail asjaoludel ja D. T. sellele kaasaaitamises. Pannes nimelt toime ülakirjeldatud röövimise, peksis S. M. A. M-i pikka aega erilise julmusega jalgade ja metallvardaga varustatud kaikaga pähe ja teistesse kehaosadesse. A. M. tegevust heaks kiites ja toetades lõi A. M. mõnel korral jalaga ka D. T. Kohtualuste poolt tekitatud rohkearvuliste kehavigastuste tagajärjel suri kannatanu kohapeal. Maakohus leidis, et ka antud juhul tegutses D. T. S. M-i käitumist õigustavalt. Konkreetselt väljendus see põrandal lamava A. M. löömises jalaga kehasse, kuna talle näis, et viimasest tuleneb oht omavolitsevale S. M-le, mis võib takistada teda omakasu eesmärgil korteris kappe läbi otsimast. Samuti hoidis D. T. oma kohalolekuga kõik korterielanikud kontrolli all, et need ei väljuks oma tubadest ega tuleks segama S. M. Kohtu hinnangul kinnitas D. T. kaasaaitamistahtlust ka ühiselt S. M. surnukeha korterist keldrisse tassimine. Seega sai ta kohtu arvates aru, et tema käitumine oli seotud saabunud tagajärjega ning ta asus koos S. M. kuriteo jälgi varjama. Peale kuriteo toimepanemise jälgede kõrvaldamist sisenes ta uuesti koos S. M. korterisse, kust varastasid veel toiduaineid. Seega toetas ta kohtu arvates S. M. süülist käitumist otsese tahtlusega.
3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse süüdimõistetu D. T., tema kaitsja ning ka tema seaduslik esindaja Sergei Tjuljukov. Apellatsioonkaebuse esitas ka S. M., samuti tema kaitsja. Kõigis kaebustes taotleti süüdimõistetute käitumise osalist ümberkvalifitseerimist ning vastavalt karistuse kergendamist.
4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. jaanuari
6. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata, apellatsioonkaebused rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Maakohtu motiive ei pidanud kriminaalkolleegium vajalikuks korrata. MENETLUS RIIGIKOHTUS
7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse süüdimõistetu D. T. ja tema seaduslik esindaja Sergei Tjuljukov. 4.1 Kassaator D. T. väidab, et kohtud on erapoolikult hinnanud tõendeid ja tunnistajate ütlusi. Nii on mitmed tunnistajad alles hilisemalt hakanud rääkima tõtt, kuid kohtud on põhjendamatult arvestanud ainult teda süüstavaid ütlusi. Samuti on ringkonnakohus põhjendamatult jätnud arvestamata S. M. ülestunnistuse selle kohta, et A. M. peksis ta surnuks üksinda. Ringkonnakohus jättis alusetult ka rahuldamata taotlused mitme tunnistaja vahetuks ülekuulamiseks kohtuistungil, mis veelkord kinnitab kohtu mitteobjektiivsust. Kassaator palub Riigikohtul ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. 4.2 S. T. kassatsioonkaebuses korratakse sisuliselt D. T. kaebuses toodud seisukohti. Täiendavalt märgitakse ainult, et arvestades D. T. isikut, oleks võinud talle määrata märkimisväärselt kergema karistuse.
8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotlesid D. T. kaitsja A.-E. Lukas ja seaduslik esindaja S. Tjuljukov ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Riigiprokurör taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Maakohtu otsuses on põhistatud D. T. käitumise kvalifitseerimist kaasaaitamisena röövimisele sellega, et ta lõi kannatanut nö näilise ohu ettekäändel ning toetas S. M. käitumist oma kohaloleku ja soodusolukorra loomisega (tlk 375). Sisult samasuguse motivatsiooniga on põhistatud ka D. T. süüdimõistmist kaasaaitamises tapmisele raskendavail asjaoludel (tlk 376). Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub sellise motivatsiooniga vaid osaliselt, so D. T. süüdimõistmisel röövimisele kaasaaitajana. 6.1 Vaatamata sellele, et kohtualuste käitumine on kvalifitseeritud röövimise ja tapmise ideaalkonkurentsina, on nende tegevus tulenevalt objektiivsest teokirjeldusest ajaliselt vaadeldav mitme erineva käitumisaktina - seda vähemalt D. T. osas. Nii on kohtuotsustega loetud tõendatuks, et kööki läks esimesena S. M., kes hakkas seal kannatanut peksma (tlk 374). D. T. järgnes talle kööki hiljem, kus lõi kannatanut paaril korral jalaga, peale mida lahkus enda kinnitusel uuesti köögist (tlk 373). Alles seejärel hakkas S. M. kannatanut peksma jalgade ja metallist esemega, mis viis lõppkokkuvõttes kannatanu surmani. Maakohus on eeltoodule vastavalt leidnud, et ei ole kogutud tõepäraseid tõendeid D. T. poolt A. M. peksmise kohta lauajala või mõne muu esemega (tlk 375). 6.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab erinevalt maa-ja ringkonnakohtust, et D. T. kirjeldatud käitumine (kannatanu kahel korral jalaga löömine) ammendab ennast röövile kaasaaitamises ning ei ulatu edasise S. M. käitumise toetamiseni. Nimelt peab kaasaaitamistegu vastavalt kriminaalõiguse teooriale ja kohtupraktikale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-94-00, RT III 2000, 24, 261) järgneva põhiteo kaaspõhjustama, st ta peab enda objektiivselt kvaliteedilt avaldama mõju põhjusliku seose arengule ja seda toetama. Käesoleval juhul, arvestades seejuures ajalist distantsi D. T. käitumise ja S. M. edasise tegevuse vahel, tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates sellist põhjuslikku seost (kaasaaitamis)teo ja tagajärje vahel eitada. Teisisõnu - D. T. (aitav) tegu ei ulatunud talle etteheidetava tagajärjeni tapmise mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub küll maa-ja ringkonnakohtuga selles, et kaasaaitamistegu võib seisneda ka täideviija teootsuse tugevdamises või soodusolukorra loomises. Samas on kohtud jätnud täielikult motiveerimata, kas ja kuidas konkreetselt D. T. teisi korterielanikke kontrolli all hoidis, et sellega toetada S. M. poolt tapmise toimepanemist. Pelgalt kuriteo toimepanemise vahetus läheduses viibimine ei ole aga kindlasti käsitatav kaasaaitamisteona KrK § 17 lg 6 mõttes. 6.3 Sellest johtuvalt muutub ka ülearuseks tapmisele kaasaaitamistahtluse tuvastamine D. T. käitumises. Samas peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada järgnevat. Kuriteost osavõtja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ning ulatuma välja selle kõikide objektiivsete ja subjektiivsete elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-94-00, RT III 2000, 24, 261). Kaasaaitaja peab seega teadma, et ta toetab teatud kindlat võõrast tegu ja kuritegu viiakse lõpule tema teopanuse toel. Teisisõnu kaasaaitamine nõuab põhiteo tagajärjele suunatud tahet. Ida-Viru Maakohus on seevastu aga leidnud, et D. T. ehmus, kui ilmnes, et A. M. on surnud (tlk 377). Sellise hinnanguga on maakohus juba iseenesest välistanud tapmisele kaasaaitamistahtluse olemasolu D. T. käitumises ning ainetuks muutub ka D. T. edasise käitumise analüüs kuriteo jälgede varjamisel. 6.4 Eeltoodu alusel tuleb D. T. süüdistuses KrK §

§ 101p-de 1, 7 järgi õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib veel, et õiguslikult on vigane ka D. T. süüdimõistmine KrK §

§ 141lg 2 p-de 1, 3, 4 järgi.

Esialgselt anti D. T. kohtu alla kui röövimise kaastäideviija, st tema käitumine kvalifitseeriti kui isikute grupi poolt toimepandud kuritegu (tlk 314). Ida-Viru maakohus kvalifitseeris kohtualuse käitumise ümber nimetatud kuriteole kaasaaitamisena (tlk 374). Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-83-01 (RT III 2001, 25, 268) väljendatud seisukohale ja kestvale praktikale tähendab tegutsemine isikute grupis kaastäideviimist. Seetõttu tuleb D. T. käitumine röövimise episoodis ümber kvalifitseerida KrK §

§ 141lg 2 p-de 3, 4 järgi. Sellest tulenevalt ja lähtudes AKKS § 49 lg-st 5 tuleb ka S. M. käitumine kvalifitseerida Kr

K § 141 lg 2 p-de 3, 4 järgi. 8. Vastavalt eeltoodule tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ümber vaadata ka D. T. mõistetud karistus, st kuus aastat vabadusekaotust röövimisele kaasaaitamise eest. Ida-Viru Maakohtu otsusega on S. M. kui röövimise vahetule täideviijale samuti mõistetud kuus aastat vabadusekaotust. Arvestades D. T. käitumise osalist ümberkvalifitseerimist, samuti tema alaealisust ning üldist vähest rolli kuriteo toimepanemisel, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et on võimalik mõista talle karistus alla sanktsiooni alammäära. Rakendades KrK § 39 sätteid, tuleb D. T. KrK §

§ 141lg 2 p-de 3, 4 järgi mõista karistuseks neli aastat vabadusekaotust.

S. M. mõistetud karistuse vähendamiseks puudub Riigikohtul seaduslik alus. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Peeter Vaher