KOHTUOTSUS Kohtuasja number Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-33-02 Otsuse kuupäev 18. juuni 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus

§ 12lg 3 p-s 3 kirjeldatud asjaolusid tegelikult ei esine.

Vara tagastamist ei takista mitte vara olemine füüsilise isiku heauskses valduses, vaid asjaolu, et Tallinna Linnavalitsus tagastas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

1. jaanuari
2. a otsuse nr 1520 ja
3. märtsi
4. a korralduse nr 415-k alusel selle vara R. Pullatile ega ole, vaatamata nimetatud haldusaktide seadusevastaseks tunnistamisele Tallinna Ringkonnakohtu
5. septembri
6. a otsusega, teinud midagi ebaseaduslikult R. Pullati omandusse antud vara tagasisaamiseks. Korraldus on õigusvastane ka hoonete kompenseerimise osas, kuna ühte vara ei saa samaaegselt kompenseerida ja tagastada. Kohtumenetluse käigus läbiviidud ekspertiisist tulenevalt jäi kahju hüvitamise nõude suuruseks 3 100 000 krooni.
7. Tallinna Halduskohtu
8. septembri
9. a otsusega haldusasjas nr 3-879/2001 jäeti rahuldamata R. Nöpsi taotlus Tallinna Linnavalitsuse
10. veebruari
11. a korralduse nr 607-k õigusvastaseks tunnistamise nõudes. R. Nöpsi taotlus Tallinna Linnavalitsuse ebaseaduslike haldusaktidega põhjustatud kahju väljamõistmiseks rahuldati osaliselt. Väljamõistetava kahju suuruse arvestamisel kohustas kohus arvestama Koidula tn 18 hoonete turuväärtusega 2 309 600 krooni, millest tuleb maha arvata kaebajale väljamaksmisele kuuluv kompensatsioon vastavalt Tallinna Linnavalitsuse
12. veebruari
13. a korraldusele nr 607-k, samuti kulutused, mida oleks tulnud kanda seoses vara tagastamisega. Kohus leidis, et asjas kogutud tõendid kinnitavad, et omandireformi objektiks tunnistatud vara asus õigustatud subjektile vara tagastamise ettevalmistamisel füüsilise isiku heauskses omandis. Seetõttu leidis kohus ka, et Tallinna Linnavalitsus on põhjendatult alustanud Koidula tn 18 hoonete kompenseerimise menetlust ja puudub alus
14. veebruari
15. a korralduse nr 607-k õigusvastaseks tunnistamiseks. Kohus asus seisukohale, et kahju suuruse hindamisel tuleb lähtuda ajast, millal Tallinna Linnavalitsus võttis vastu otsuse vara mittetagastamise kohta R. Nöpsile. Kohus arvestas Koidula tn 18 hoonete
16. veebruaril 1997 olnud turuväärtuseks asjas esitatud eksperthinnangus pakutud 2 625 680 krooni asemel 2 309 600 krooni.
17. Tallinna Halduskohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused Tallinna Linnavalitsus ja Rosalie Nöps.
18. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
19. veebruari
20. a otsusega jäeti Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata. R. Nöpsi apellatsioonkaebus rahuldati ning tühistati Tallinna Halduskohtu otsus osas, millega jäeti tuvastamata Tallinna Linnavalitsuse
21. veebruari
22. a korralduse nr 607-k õigusvastasus. Nimetatud korraldus tunnistati õigusvastaseks, ülejäänud osas muudeti kohtuotsust ning mõisteti Tallinna linnalt R. Nöpsi kasuks 3 100 000 krooni Koidule tn 18 asuvate hoonete tagastamata jätmisega tekitatud kahju katteks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt: a.

§ 12

lg 3 p 3 on vara tagastamist välistavaks asjaoluks üksnes siis, kui selline asjaolu oli olemas

alusel tähtaegse vara tagastamise avalduse esitamise ajal. Kuna antud juhul oli kaebuse esitaja esitanud avalduse vara tagastamiseks tähtaegselt, vara oli avalduse esitamise ajal linna valduses ja on hilisemate tehingute käigus läinud füüsiliste isikute heausksesse omandisse, on linnavalitsuse korraldus vara tagastamata jätmise kohta õigusvastane. b. Kaebuse esitaja kahju seisneb võimatuses realiseerida oma nõudeõigus vara tagastamiseks. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga tekitatud kahju hindamisel. Kui kaebuse esitaja oleks saanud oma nõudeõiguse realiseerida, võiks ta käesoleval ajal olla hoonete omanik, mille turuväärtus eksperdi hinnangul on 3 100 000 krooni. Selleks et asetada kahjustatud isik olukorda, milles ta oleks siis, kui kahju poleks talle tekitatud, tuleb talle hüvitada kahju vara praeguses väärtuses. Ekspertarvamuses on põhjendatud, kuidas antud hinnang kujunes. Asjaolu, et ekspert on hoone ruutmeetri hinna arvutanud lähtudes hoone kasutamisest korterelamuna, võis üksnes hoone ruutmeetri hinda vähendada, sest reeglina on korteri ruutmeetri hind väiksem kui sama pinna ruutmeeter ametiruumides. c. Kuna Tallinna Linnavalitsus ei ole esitanud ühtegi veenvat argumenti, mis eksperdi poolt antud hinnangut kõigutaks ega soovinud ka uue eksperdi määramist, siis tuleb kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtuda menetlusnormidega kooskõlas antud eksperthinnangust. d. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega linnavalitsuse ebaseaduslike haldusaktide ja tekkinud kahju vahel oleva põhjusliku seose osas. e. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses esitatud väite osas, et kaebuse esitaja täiendas oma kaebust suuliselt kohtuistungil, leidis ringkonnakohus, et kirjalikult esitatud kaebuse täiendus ja taotluse muutus, millele linnavalitsusel oli võimalik oma protsessiõigusi kasutades vastu vaielda, esitati 16. aprillil 2001 ja hõlmas kõiki antud asjas vastu võetud ebaseaduslikke haldusakte. f. Kuivõrd vara tagastamata jätmise alust ei esine, pole võimalik kaebuse esitajale määrata

§ 13

alusel kompensatsiooni ning seega ei ole kompensatsiooni võimalik ka kahjusummast maha arvata. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

1. Tallinna Linnavalitsus esitas kassatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsused ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt: a. Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus on asja arutamisel otsustanud kaebaja R. Nöpsi poolt kirjalikult esitamata nõude üle. R. Nöpsi
2. aprillil 2001 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuse täienduses paluti tuvastada Tallinna Linnavalitsuse
3. veebruari
4. a korralduse nr 607-k õigusvastasus ja välja mõista Koidula tn 18 hoonete tagastamise menetluses tehtud õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju. Kaebaja täiendas kaebust kohtuistungil suuliselt asja arutamise lõpus ning palus välja mõista kahju, mis on R. Nöpsile tekitatud järgmiste haldusaktidega: ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
5. aprilli
6. a otsusega nr 1520,
7. märtsi
8. a otsusega nr 1855, Tallinna Linnavalitsuse
9. märtsi
10. a korraldusega nr 415-k ja Tallinna Linnavalitsuse
11. veebruari
12. a korraldusega nr 607-k. Kirjalikku avaldust selle kohta, et R. Nöps taotleb loetletud haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamist, R. Nöps kohtule ei esitanud. Tallinna Halduskohus tegi seega otsuse kaebaja poolt kirjalikult esitamata nõude kohta. Sellega ei võimaldatud Tallinna Linnavalitsusel esitada põhjendusi ja kaalutlusi kõigi asja kohtulikul arutamisel tõusetunud küsimuste kohta. Eeltooduga rikuti HKMS § 10 lg 1, § 11 lg 1 p 1, § 12 lg 2 p 2 ja § 15 lg 1 sätestatut. b. Tallinna Ringkonnakohus ei lahendanud Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebust kohtumenetluse normide rikkumise kohta seoses eksperdi arvamuse tõendina arvestamisega. Tallinna Ringkonnakohus, hinnates eksperdi arvamust tõendina, ei kutsunud kohtuistungile suuliste selgituste andmiseks arvamuse andnud eksperti, ei määranud täiend- ega kordusekspertiisi, vaid asus ise põhjendama eksperdi poolt antud hinnangut. Kohtuotsuses puudub põhjendus ja tõendid, mille alusel jõudis kohus järeldusele, et hoone ruutmeetri hinna arvutamisel võib lähtumine hoone kasutamisest korterelamuna üksnes hoone ruutmeetri hinda vähendada, sest reeglina on korteri ruutmeetri hind väiksem kui sama pinna ruutmeeter ametiruumides. Kohtul ei ole õigust anda sisuliselt ise eksperdi arvamust, Tallinna Ringkonnakohtu otsus ei põhine kohtuistungil uuritud tõenditel ning seega on rikutud kohtuotsuse tegemisel TsMS § 231 lg 4 nõudeid. c. Ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 12

lg 3 p 3 on vara tagastamist välistavaks asjaoluks üksnes siis, kui selline asjaolu oli olemas

alusel tähtaegse vara tagastamise taotluse esitamise ajal, mistõttu Tallinna Linnavalitsuse

1. veebruari
2. a korraldus nr 607-k on õigusvastane, on vastuolus

§ 12lg 3 p 3 sisu ja mõttega.

d. Tallinna Halduskohus leidis, et puudus põhjuslik seos Tallinna Linnavalitsuse

1. veebruari
2. a korralduse nr 607-k ja R. Nöpsil tekkinud kahju vahel ning et linnavalitsuse
3. märtsi
4. a korraldus nr 415-k ei ole iseenesest tinginud võimatust vara tagastamiseks. Tallinna Ringkonnakohus asus seisukohale, et Tallinna Halduskohus on õigesti kindlaks teinud põhjusliku seose linnavalitsuse ebaseaduslike haldusaktide ja tekkinud kahju vahel. Seega Tallinna Ringkonnakohus sisuliselt välistas nende haldusaktide alusel kahju hüvitamise nõude põhjendatuse ja rahuldamise, sest puudub põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. e. TsK § 448 lg 1 kohaselt on kahju tekitanud isik kohustatud hüvitama tekitatud kahju suuruses, milles see oli kahju tekkimisega põhjuslikus seoses oleva toimingu sooritamise ajal.
5. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab R. Nöpsi esindaja, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Väär on väide, nagu oleksid kohtud otsustanud kaebaja poolt kirjalikult esitamata nõuete üle. Õiglane ning kohtupraktikaga kooskõlas on, et kahju suurus määratakse kindlaks võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT Riigikohtu halduskolleegium käsitleb kõigepealt kassaatori neid väiteid, mis puudutavad protsessiõigusnormide rikkumisi ringkonnakohtu poolt (I osa). Seejärel annab halduskolleegium hinnangu materiaalõigusnormide kohaldamise õigsusele (II osa), formuleerib kokkuvõtlikult oma järeldused ning võtab seisukoha kohtukulude väljamõistmise osas (III osa). I
6. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi seisukohaga, et kaebust ei ole kohtuistungil suuliselt täiendatud. R. Nöpsi esindaja poolt
7. aprillil 2001 kirjalikult esitatud kaebuse täienduses muudeti esialgset taotlust ja taotleti muuhulgas "Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse
8. veebruari
9. a korraldus nr 607-k" ning "Mõista Tallinna linnalt Rosalie Nöpsi kasuks välja Koidula tn 18 hoonete tagastamise menetluses tehtud õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju Koidula tn 18 hoonete turuhinna ulatuses." Asjaolu, et halduskohtu istungil R. Nöpsi esindaja Koidula tn 18 hoonete tagastamise menetlusest tehtud õigusvastased haldusaktid loetles, ei ole kaebuse täiendamine kohtuistungil. Kaebuse täienduses esitatud määratlus "Koidula 18 hoonete tagastamise menetluses tehtud õigusvastased haldusaktid" on antud juhul piisavalt täpne, võimaldamaks üheselt mõista, milliste aktidega on tegemist. Kuna antud asjas on vastustajaks Tallinna Linnavalitsus, siis ei ole alust kahelda selles, et vastustaja teadis, milliseid haldusakte silmas peeti. Asja materjalidest nähtuvalt on kõik kohtuistungil loetletud haldusaktid, välja arvatud
10. veebruari
11. a korraldus nr 607-k, mille õiguspärasuse üle käib vaidlus käesolevas asjas, tunnistatud eelnevas halduskohtumenetluses seadusevastasteks ning pädevate haldusorganite poolt ka kehtetuks tunnistatud.
12. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsuse põhjendustega ekspertarvamuse põhjendatuse osas. Ringkonnakohus leidis, et eksperthinnang on menetlusnormidega kooskõlas ja et Tallinna Linnavalitsus ei ole esitanud ühtegi veenvat argumenti, mis eksperdi poolt antud hinnangut kõigutaks, samuti ei soovitud uue ekspertiisi määramist. Ringkonnakohus võttis eksperdi arvamusele kaalu lisava asjaoluna arvesse selle, et kaebuse esitaja poolt dokumentaalse tõendina esitatud AS Milverston Invest hindaja poolt koostatud vaatlusakti kohaselt on hoone turuväärtuseks 3 500 000 kuni 5 000 000 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, et hoone ruutmeetri hinna arvutamine, lähtudes hoone kasutamisest korterelamuna, võis hoone ruutmeetri hinda üksnes vähendada, sest reeglina on korteri ruutmeetri hind väiksem kui sama pinna ruutmeeter ametiruumides, ning selle seisukoha väidetav mittepõhjendamine ei oma kohtuotsuse lõpptulemuse seisukohalt määravat tähtsust. Kohtu kohustuseks õigusemõistmisel on oma seisukohti põhjendada ning ringkonnakohus ongi antud juhul põhjendanud, miks ei ole hoone hinda tõstnud eksperdi poolt hoone hinna arvutamine, eeldades selle kasutamist korterelamuna. Lisaks ei esitata kassatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid ringkonnakohtu eeltoodud seisukohale.
13. Ringkonnakohtu poolt põhjusliku seose tuvastamise osas leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ringkonnakohtu nõustumist esimese astme kohtu põhjendustega põhjusliku seose tuvastamise osas ei saa tõlgendada selliselt, nagu teeb seda kassaator. Tallinna Halduskohus leidis oma otsuses, et "Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks väita, et Tallinna Linnavalitsuse õiguspärase tegutsemise korral ei oleks omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud R. Nöpsile saanud vara tagastada. Seega tuleb asuda seisukohale, et kahju tekkimise ja ebaseaduslike haldusaktidega kaebaja õiguste rikkumise vahel on põhjuslik seos. Tallinna Linnavalitsuse poolt vara tagastamise menetluses õigusvastaste haldusaktide, ennekõike vara tagastamise seadusevastase korralduse andmise tulemusena ei olnud Tallinna Linnavalitsusel võimalik õigusvastaselt võõrandatud vara kaebajale tagastada." Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Tallinna Halduskohtu otsusega nõustudes pidas ringkonnakohus silmas just eelpool tsiteeritud kujul tuvastatud põhjuslikku seost. Seetõttu peab Riigikohtu halduskolleegium alusetuks kassaatori väidet, mille kohaselt, kui ringkonnakohus nõustus, et kaebajal tekkinud kahju ja Tallinna Linnavalitsuse
14. veebruari
15. a korralduse nr 607-k vahel puudus põhjuslik seos ning ka Tallinna Linnavalitsuse
16. märtsi
17. a korraldus nr 415-k ei ole iseenesest tinginud vara tagastamise võimatust, siis välistas ringkonnakohus sisuliselt nende haldusaktide alusel kahju hüvitamise nõude põhjendatuse ja rahuldamise, sest puudub põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. II
18. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 12

lg 3 p 3 on vara tagastamist välistavaks asjaoluks üksnes siis, kui selline asjaolu oli olemas Omandireformi aluste seaduse alusel tähtaegse vara tagastamise avalduse esitamise ajal. Riigikohtu halduskolleegium on

1. mai
2. a otsuses nr 3-3-1-29-02 asunud seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse lahendamisel tuleb lähtuda haldusmenetluse üldpõhimõttest, mille kohaselt haldusakt peab vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. Seepärast tuleb vara tagastamise taotluse lahendamisel

§ 12

lg 3 p 3 sätestatud asjaolu - vara füüsilise isiku heausksesse omandisse kuulumist - kontrollida valla- või linnavalitsuse korralduse andmise aja seisuga. Riigikohtu halduskolleegium on jätkuvalt sellel seisukohal.

1. Tallinna Linnavalitsuse
2. veebruari
3. a korraldusega nr 607-k jäeti rahuldamata õigustatud subjekti R. Nöpsi taotlus Koidula tn 18 hoonete tagastamise kohta põhjendusega, et vara on füüsilise isiku heauskses omandis ja otsustati alustada hoonete kompenseerimise menetlust. Asja materjalidest nähtub, et Koidula tn 18 hooned on käesolevaks ajaks müüdud R. Pullati poolt A. Veskile ning viimase poolt V. Põllule. Tallinna Halduskohus leidis oma otsuses, et "Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et omandireformi objektiks tunnistatud vara asus õigustatud subjektile vara tagastamise ettevalmistamisel füüsilise isiku heauskses omandis." Seega on eelnevas kohtumenetluses tõendatud, et V. Põld on vaidlusaluse vara heauskne omanik

§ 12lg 3 p 3 mõttes.

Seetõttu jättis Tallinna Linnavalitsus õigesti oma korraldusega nr 607-k Koidula tn 18 hooned R. Nöpsile tagastama põhjendusega, et vara on füüsilise isiku heauskses omandis. Kuna korraldus on selles osas õiguspärane, tunnistas Tallinna Ringkonnakohus korralduse nr 607-k ekslikult täies ulatuses õigusvastaseks. Riigikohtu halduskolleegium leiab aga, et korraldus nr 607-k on õigusvastane selles osas, millega otsustati alustada Koidula tn 18 asuvate hoonete kompenseerimise menetlust.

§ 13

lg 1 sätestab, et kui omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara on hävinud, seda ei tagastata käesoleva seaduse § 12 alusel või kui varaks on aktsiad või osatähed, kompenseerib selle riik seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Kuigi

§ 13

lõikest 1 tuleneb, et vara kompenseerimise aluseks on ka see, kui vara on füüsilise isiku heauskses omandis, on Riigikohtu halduskolleegium seisukohal, et

§ 13lg 1 käesoleval juhul kohaldamisele ei kuulu.

Oluline on see, et antud juhul on Koidula tn 18 hooned juba omandireformi käigus, ehkki õigusvastaselt, tagastatud R. Pullatile. Seega tekiks juhul, kui R. Nöpsile makstaks nende hoonete eest kompensatsiooni, olukord, kus üks ja seesama vara tagastatakse ja ka kompenseeritakse.

§ 13

lõikest 1 ei tulene, et oleks võimalik üks ja sama vara kõigepealt tagastada ja seejärel veel ka kompenseerida. Nimetatud sättest ilmneb, et vara kompenseerimine on võimalik vaid sellistel juhtudel, kui seda vara ei tagastata. Eeltoodust järelduvalt on Tallinna Linnavalitsuse

1. veebruari
2. a korraldusest nr 607-k õiguspärane punkt 1, millega jäeti R. Nöpsile tagastamata Koidula tn 18 asuvad hooned, kuna see vara on füüsilise isiku heauskses omandis. Seetõttu tuleb õiguspäraseks lugeda ka nimetatud korralduse punkt 3, mille kohaselt korraldus jõustub vastuvõtmisest. Õigusvastane on aga korralduse nr 607-k punkt 2, millega otsustati alustada Koidula tn 18 asuvate hoonete kompenseerimise menetlust.
3. Kuna antud juhul ei ole võimalik R. Nöpsile vara tagastada ja samuti pole õiguslikku alust ka kompensatsiooni maksmiseks, tuleb talle tekitatud kahju hüvitada rahas. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu aga kassaatori väitega, et TsK § 448 lg 1 alusel kahju hüvitamisel tuleb kahju suuruse määramisel lähtuda vara väärtusest kahju tekkimise päeval. TsK § 448 kohaselt kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. Sellest sättest tuleneb kahju täieliku hüvitamise põhimõte, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine võimalikult lähedale sellele olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui talle ei oleks kahju tekitatud. Kui R. Nöpsile ei oleks kahju tekitatud, oleks ta saanud Koidula tn 18 hoonete omanikuks. R. Nöps on nõudnud kahju hüvitamist Koidula tn 18 hoonete väärtuse ulatuses. Kui asuda seisukohale, et kahju hüvitamisel tuleb aluseks võtta kahju tekitamise aegne hoonete väärtus, siis ei oleks täidetud kahju hüvitamise eesmärk - isiku asetamine võimalikult sarnasesse olukorda, milles ta oleks olnud kahju mittetekitamise korral. Selle põhjuseks on asjaolu, et käesolevaks ajaks on kinnisvara hinnad objektiivsetel põhjustel tõusnud ning kahju tekitamise aegne hoonete väärtus ei vasta nende praegusele väärtusele. Kahju tekitamise aegse hoonete väärtuse hüvitamine ei võimaldaks R. Nöpsil osta käesoleval ajal samaväärseid hooneid, mille omanikuks ta oleks pidanud saama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel. Seetõttu on õiglane, et kahju hüvitamisel arvestatakse vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga, võimaldamaks isikul soetada pärast hüvitise kättesaamist võimalikult samaväärne vara, millest ta õigusvastase tegevuse tõttu ilma jäi. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
4. aprilli
5. a lahendiga tsiviilasjas nr 3-2-1-14-
6. Seega on Tallinna Ringkonnakohus leidnud õigesti, et R. Nöpsile tuleb hüvitada kahju sellises suuruses, mis vastab Koidula tn 18 hoonete turuhinnale kohtuotsuse tegemise ajal. III
7. Tulenevalt ülaltoodust muudab Riigikohtu halduskolleegium Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsust osas, millega tunnistati Tallinna Linnavalitsuse
8. veebruari
9. a korraldus nr 607-k õigusvastaseks. Kuna nimetatud korralduse punktid 1 ja 3 on õiguspärased, siis tuleb ringkonnakohtu otsus nende punktide õigusvastaseks tunnistamise osas tühistada. Ringkonnakohtu otsus jääb jõusse korralduse nr 607-k punkti 2 õigusvastaseks tunnistamise osas. Muutmata jääb Tallinna Ringkonnakohtu otsus ka osas, millega mõisteti R. Nöpsi kasuks Tallinna linnalt välja 3 100 000 krooni Tallinnas Koidula tn 18 asuvate hoonete tagastamata jätmisega tekitatud kahju katteks.
10. Halduskohtule esitatud kaebuses taotles R. Nöps lisaks kahju hüvitamisele ka Tallinna Linnavalitsuse
11. veebruari
12. a korralduse nr 607-k õigusvastaseks tunnistamist. Kuna korraldus ei ole täies ulatuses õigusvastane, jääb R. Nöpsi kaebus osaliselt rahuldamata.
13. Tallinna Linnavalitsus palus oma kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsused ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil taotles Tallinna Linnavalitsuse esindaja kassatsioonkaebuse esitamisel kantud kohtukulude - õigusabikulude ja kautsjoni - väljamõistmist summas 40 809 krooni kassaatori kasuks. HKMS § 93 lg 3 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna Riigikohtu halduskolleegium jätab jõusse kõige kaalukama osa ringkonnakohtu otsusest - kahju väljamõistmise ja selle suuruse osa - ning muudab ringkonnakohtu otsust vaid osas, millega tunnistati õigusvastaseks
14. veebruari
15. a korralduse nr 607-k punktid 1 ja 3, siis leiab halduskolleegium, et Tallinna Linnavalitsusele tuleb tagastada vaid kautsjon. Õigusabikulude väljamõistmise taotlus jääb rahuldamata. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel