3-1-1-74-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-74-02 Otsuse kuupäev

1. juuni
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi M. M. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/230/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. M., kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. juuni
6. a Istungil osalenud isikud kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova, riigiprokurör Marge Püss, kannatanu H. F. Resolutsioon
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. märtsi
9. a ja Pärnu Maakohtu
10. jaanuari
11. a otsused M. M. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 195 lg 2 järgi.
12. M. M. süüdi mõista KrK § 113 järgi ja karistada teda arestiga 3 kuud, mis kuulub täitmisele iseseisvalt.
13. Muus osas jätta kohtulahendid muutmata.
14. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, kassatsioonkautsjon tagastada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
15. Pärnu Maakohtu
16. jaanuari
17. a otsusega tunnistati M. M. süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti karistusele Pärnu Maakohtu
18. mai
19. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti kohtualusele üks aasta neli kuud vabadusekaotust. M. M. tunnistati süüdi selles, et ta rikkus
20. septembril
21. a kella 17 ajal Pärnus asuva elumaja ees jämedalt avalikku korda ning väljendas ilmset lugupidamatust ühiskonna ja isiku väärikuse vastu, mis seisnes H. F. rusikaga näkku löömises. Kui H. F. taganes elumaja trepikotta, siis M. M.järgnes talle ning käitudes erilise jõhkruse ja küünilisusega, lõi kannatanut veel korduvalt näkku ja pähe. Löökide tulemusel tekitas M. M. kannatanule kerged kehavigastused. Kuivõrd kannatanu ja kohtualuse vahel ei esinenud vahetult enne vägivalla tarvitamist mingit tüli ega konflikti, leidis kohus, et M. M. tungis kannatanule kallale huligaansel ajendil. Samuti leidis kohus, et taoline vägivalla kasutamine avalikus kohas on jäme avaliku korra rikkumine ja ilmse lugupidamatuse väljendus ühiskonna vastu. Asjaolu, et kohtualuse suhtes oli väidetavalt varem kasutatud vägivalda, milles ta pidas süüdlaseks kannatanut, ei andud talle kohtu hinnangul mingit põhjust ega õigustust tungida kannatanule avalikus kohas teiste isikute juuresolekul kallale. Kohtu arvates oli tegemist seega otsitud ja äkki tekkinud huligaanse ajendiga. Analüüsides kuritahtliku huligaansuse koosseisulisi asjaolusid, leidis kohus, et M. M. käitumises avaldus eriline küünilisus, mis seisnes muude õiguspäraste suhtlemisviiside küünilises hülgamises ja teiste isikute nähes üldtunnustatud käitumisnorme eirates vägivalla tarvitamises. Kannatanu löömist mitmel korral rusikatega näkku, pähe ja kehasse, millega tekitati kehavigastused, hindas aga kohus kui käitumist erilise jõhkrusega.
22. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse M. M., samuti tema kaitsja vandeadvokaat A. Nõmmik. M. M. palus enda käitumine ümber kvalifitseerida KrK § 113 järgi, kaitsja taotles kohtualuse õigeksmõistmist.
23. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
24. märtsi
25. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Kriminaalkolleegium nõustus esmalt maakohtu seisukohaga, et M. M. käitumine oli oma olemuselt eriti jõhker ja küüniline. Samas leidis aga kohtukolleegium, et huligaanne ajend ei ole üldse kuritahtliku huligaansuse kvalifitseerivaks asjaoluks, st tahtlik tegevus KrK § 195 lg 1 mõttes ei pea olema toime pandud huligaansel ajendil. Kohus asus seisukohale, et teisele isikule kehavigastuste tekitamisel ei ole oluline, millisel ajendil need tekitatakse, kas selleks on olemas põhjus või mitte. Kui isik peksab teist isikut avalikus kohas, rikub ta sellega avalikku korda ja väljendab ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu. Kui aga tegevus ei toimu avalikus kohas, on välistatud isiku käitumise kvalifitseerimine kuritahtliku huligaansusena. Konkreetsel juhul olid kriminaalkolleegiumi hinnangul nii tänav kui ka trepikoda avalikud kohad, mis on antud üldiseks kasutamiseks või mis tegelikkuses on üldkasutatav ja kus kehtivad reeglitega kinnistatud isikutevahelised suhted ühiskonnas, mis tagavad igaühe kindlustunde ning võimaluse realiseerida oma õigusi ja vabadusi. Otsuse põhistamisel viitas kohus veel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-57-01, mille kohaselt võib isiklikel motiividel ja ajenditel alanud tegevus üle kasvada huligaansuseks tegevuse koha ja laadi spetsiifika tõttu. MENETLUS RIIGIKOHTUS
26. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas M. M. kassatsioonkaebuse, milles palub tema tegevus ümber kvalifitseerida KrK § 113 järgi. 4.1 Kassaator ei ole nõus ringkonnakohtu poolt tehtud viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-57-01, kuna tema käitumine ei arenenud edasi huligaansuseks. Nimelt ei näinud konflikti keegi kõrvalistest isikutest ja samuti ei solvatud kellegi eneseväärikust. Kassaator kinnitab, et tema tegevus oli suunatud kannatanule ainult isiklikel motiividel, huligaanse ajendi objektiks on aga tavaliselt kõrvalised ühiskonna liikmed. 4.2 Kaebuses leitakse veel, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium vaatleb liiga üldiselt tänavat ja trepikoda kui avalikku kohta. Kui iga konflikt tänaval on huligaansus, siis on huligaansus järelikult ka iga teine kuritegu tänaval.
27. Kassatsioonkaebusele esitas vastuväited kannatanu H. F., kes palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
28. Riigikohtu istungil toetas kaitsja esitatud kassatsioonkaebust ja rõhutas, et M. M. tegevuses puudus tahtlus avaliku korra rikkumiseks. Prokurör ja kannatanu leidsid, et kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
29. KrK § 195 lg 2 sätestab kriminaalvastutuse kuritahtliku huligaansuse eest, so tahtliku tegevuse eest, mis jämedalt rikub avalikku korda ja väljendab ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, mis oma sisult on eriti küüniline või eriti jõhker või on seotud vastuhakkamisega võimuesindajale või avalikku korda kaitsvale üldsuse esindajale või teisele isikule, kes tõkestab huligaanset tegevust, samuti huligaansuse eest, mille pani toime isik, kellel on karistatus huligaansuse eest. 7.1 M. M. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 195 lg 2 järgi selles, et ta, rikkudes avalikku korda ja väljendades lugupidamatust ühiskonna ja isiku väärikuse vastu, lõi kannatanut tänaval kolmel korral rusikaga näkku ja kui kannatanu taganes maja trepikotta, järgnes talle. Käitudes erilise jõhkruse ja küünilisusega, lõi ta rusikaga täpselt tuvastamata arv kordi kannatanut näkku ja kehasse, mille tagajärjel sai kannatanu kerged kehavigastused. Pärnu Maakohus leidis, et M. M. tungis kannatanu H. F. kallale ajendatuna otsitud huligaansest ajendist (tl 88,89). Riigikohus ei nõustu selle seisukohaga, sest see on ilmselges vastuolus tuvastatud asjaoludega. Maakohtu otsuses sedastatu: "Asjaolu, et kohtualuse suhtes oli väidetavalt varem kasutatud vägivalda, milles ta pidas süüdlaseks kannatanut, "(tl 89), näitab subjektiivsest küljest üheselt isiklikku ajendit. Kas see kohtualuse poolt arvatu teda ka millekski õigustas, ei oma kuriteo motiivi avamisel mingit tähendust, sest tal puudus õigus kannatanule kallale tungida ja teda lüüa ka juhul, kui tema oletus vastanuks tõele. 7.2 Käsitledes M. M. poolt toimepandud kuriteo objektiivset külge, on Pärnu Maakohtu leidnud, et M. M. poolt vägivalla kasutamine avalikus kohas on jäme avaliku korra rikkumine ja ilmse lugupidamatuse väljendamine ühiskonna vastu(tl 88). Seega on vägivalla kasutamisega põhistati KrK § 195 lg 1 sätestatud huligaansuse toimepanemist. Samas on seesama käitumine omistatud kohtualusele ka KrK § 195 lg 2 kahe koosseisulise tunnusena. Esiteks, eriline küünilisus- "hülgas küüniliselt muud õiguspärased suhtlemisviisid ja asus päevasel ajal teiste isikute nähes kasutama vägivalda"(tl 89). Ja teiseks sisustatakse sellesama vägivallaga ka erilist jõhkrust- "kannatanu löömist mitmel korral näo ja pea, samuti keha piirkonda, mille tulemusel tekkisid kehavigastused"(tlk 89). Riigikohus märgib siinjuures, et senise väljakujunenud kohtupraktika järgi on kehavigastuse tekitanud vägivald erilise jõhkruse tunnuseks. 7.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et huligaansus on avaliku korra vastu suunatud kuritegu. Huligaansusena ei tohi kvalifitseerida kuritegusid, mis objektiivsest küljest küll sarnanevad huligaansusele, kuid süüdlase tahtlusest ja tema tegutsemise motiividest lähtudes puudub vägivalla kasutamisel soov rikkuda jämedalt avalikku korda ja väljendada sellega ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu. Nende tunnuste puudumisel tuleb peksmist ja kerge kehavigastuse tekitamist kvalifitseerida isikuvastase kuriteona. 7.4 Riigikohus ei nõustu ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses väljendatud seisukohaga, et "seejuures ei ole oluline, millisel ajendil need kehavigastused tekitatakse - kas selleks on olemas põhjus, või tegemist on põhjuseta peksmisega. Kui selline tegevus ei toimu avalikus kohas on välistatud kuriteo kvalifitseerimine kuritahtliku huligaansusena"(tl 118). Kuriteo kvalifitseerimisel huligaansusena ei ole selle toimepanemise kohal määravat tähtsus. Huligaansust saab toime panna nii avalikus kohas kui ka mujal. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemates lahendites märkinud, et "huligaansel motiivil ning ajendil toimepandud tegu (...) ei eelda avalikku kohta" (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-02, RT III, 2002, 6, 57) ja "asjaolu, et (...) konflikt leidis aset avalikus kohas, ei tõenda, et A. Z eesmärgiks oli avaliku korra rikkumine või ilmse lugupidamatuse avaldamine ühiskonna vastu" (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-98, RT III, 1999, 1, 7). Avalik koht pole väärtus iseenesest, mis "tagaks igaühe kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi ja vabadusi" (tlk 118), vaid eraldi tuleb tuvastada avalikus kohas toimuv asjasse mittepuutuvate isikute või üldise õigusrahu häirimine. Seda aga kohtud teinud ei ole. 7.5 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M. M. vägivallateod H. F. suhtes olid toime pandud isiklikel ajenditel, millega ei kaasnenud tahtlust rikkuda jämedalt avalikku korda ja avaldada ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu. Pärnu Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus pole tuvastanud, et M. M. tegevusega rikuti kolmandate, konflikti mittepuutuvate isikute õigusrahu. Eeltoodule tuginedes leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et M. M. on toime pannud isikuvastase kuriteo - kerge kehavigastuse tahtliku tekitamise, mis on kvalifitseeritav KrK § 113 järgi.
30. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3 ja § 64 p-st 2 tühistab Riigikohus eelnevad kohtulahendid kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ja teeb ise asjas uue otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, Pärnu Maakohtu Kriminaalhooldusosakonna arvamust, vastutust raskendavat asjaolu - M. M. on varem kuriteo toime pannud ja selle kuriteo pani ta toime eelmise kohtuotsusega kohtu poolt määratud katseajal, leiab Riigikohus, et M. M. tuleb karistada arestiga sanktsiooni ülemäära piirides. Peeter Vaher, Eerik Kergandberg, Lea Kivi