RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-75-02 Otsuse kuupäev 20. juuni 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kiv

§ 28

lg 3 keelab rahatrahvi mõista alaealisele süüdimõistetule, kellel puudub iseseisev sissetulekuallikas. Mõlemad kohtualused olid iseseisva tuluallikata alaealised. Kohus ei saanud kohaldada ka aresti,

§ 139lg 2 sellist karistust ette ei näe. Kr

K § 39 kehtestab tõepoolest, et arvestades kuriteo raskust oluliselt vähendavaid erandlikke tehiolusid, samuti süüdlase isikut, võib kohus minna üle mõnele teiseliigilisele, kergemale karistusele. Kohtualused mõisteti süüdi grupis talumajast varguse toimepanemises vara asukohta pääsenud tõkke ja lukustuse kõrvaldamisega. Eelmise kohtuotsuse kuulutamisest oli möödunud vaid neli kuud ja kohtualused tunnistasid, et neile oli selgitatud KrK § 47 sätete sisu, kuid nad ei mõelnud tagajärgedele. Ringkonnakohus leidis, et seega ei saa kohtualuste tegevust hinnata juhuslikuks ühekordseks raskeks eksimuseks ja KrK § 39 kohaldamiseks puudub alus. 4. M. J. ja J. T. esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebused. Menetlusosaliste seisukohad Riigikohtus 2

§ 39

võimaldab teiseliigilisele karistusele üleminekul arvesse võtta ka kohtualuse isikut. Kohtuotsusest on möödunud kaheksa kuud ja selle aja jooksul ei ole nad uusi kuritegusid toime pannud ning on teinud kõik selleks, et heastada toimepandud kuritegude tagajärgi. Samuti on nad korralikult käinud koolis ja vabadusekaotuslik karistus katkestaks õppetöö. Aresti oleks seevastu võimalik kanda koolivaheajal ja puhkepäevadel.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotlesid M. J. ja tema kaitsja M. J-ile mõistetud vabadusekaotusliku karistuse asemel kohaldada aresti. Kaljo Kuusmaa taotles J. T. karistamist rahatrahviga. Riigiprokurör leidis, et võiks kaaluda karistamist arestiga KrK § 39 sätete alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht
2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates kuuluvad kassatsioonkaebused rahuldamisele ja süüdimõistetute karistusi tuleb kergendada. Kuriteo toimepanemise ajal oli J. T. 15 aastat vana, M. J. 16 aastat vana. Ka käesoleval ajal on mõlemad alaealised ja õpivad koolis. Vabadusekaotusliku karistuse kandmise tõttu jääks mõlemal pooleli õppetöö senistes koolides. Aresti kandmine oleks võimalik koolivaheajal. Varastatu väärtus on väike – see jäi saja krooni piiresse. Arvestades neid asjaolusid ja süüdimõistetute isikuid, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks rakendada KrK § 39 sätteid ja mõista M. J-ile ja J. Tle karistuseks aresti. Kuna aresti näol on tegemist mittevabadusekaotusliku karistusega, võib kohus KrK § 47 alusel seda karistust mitte liita KrK § 41 alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks käesolevas asjas kohaldada karistuste liitmist. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrK §-st 39, AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu otsuse karistuse mõistmise osas. Peeter Vaher Eerik Kergandberg Lea Kivi 3