KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-2-1-90-02 Tartu, 12. september 2002. a Eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik OÜ Berma hagi AS Kohtl

§-de 222 lg 1 ja 269 lg 1 alusel hüvitama. Hagiavalduse kohaselt ostis OÜ Berma

1. jaanuaril
2. a ja
3. märtsil
4. a kompaniilt Redwood Enterprise L.L.C (edaspidi kolmas isik) AS-le Kohtla-Järve Soojus torusid. Lepingute järgi pidi hageja torude eest maksmisega viivitamise korral tasuma viivist 0,5% päevas. Kostja tasus hagejale ettemaksuna 135 000 krooni. Kostja võttis kauba vastu, kuid jättis kauba eest tähtaegselt tasumata. Hagejal tekkis seetõttu kolmanda isikuga sõlmitud lepingute täitmisel viivitus. Seisuga
5. august
6. a oli viiviste summa 7 669 288 krooni. Hageja maksis täitmisega viivitamise eest kolmandale isikule 852 080 krooni. Kuna AS Kohtla-Järve Soojus lepingulisi kohustusi hageja ees tähtaegselt ei täitnud, pidi hageja oma lepinguliste kohustuste täitmiseks ja hagi esitamiseks laenama AS-lt Interfast
7. märtsil
8. a 35 000 DEM, millelt tasus aktsiaseltsile intresse 51 016 krooni ja
9. märtsil
10. a 65 000 DEM, millelt tasus intresse 286 000 krooni. Ajal, mil kostja täitmisega viivitas, tõusis USA dollari kurss Eesti krooni suhtes ja seetõttu pidi hageja maksma kolmandale isikule 296 075 krooni rohkem. Hageja oli sunnitud võtma
11. augustil
12. a ühingult Skorpion laenuks 240 000 DEM, millelt tuli maksta intresse 229 192 krooni. Kostja tegevusetuse tõttu tekkis hagejal maksuvõlg 110 377 krooni.
13. Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja tõendanud kahju olemasolu ja põhjusliku seose kahju tekkimise ja kostja kohustise rikkumise vahel, kuid on kohtule esitatud arvestustes välja toonud ainult tehingu üldise kahjumi. Hageja ei ole näidanud, millise osa kahjust katab Viru Ringkonnakohtu
14. juuni
15. a otsusega välja mõistetud viivis 400 000 krooni. Kostja ei vastuta hageja eksliku majandusarvestuse tõttu maksete (käibemaks, riigilõiv, veotasu jms) tasumise eest. Lepingut rikkunud pool hüvitab

§ 193

lg 1 järgi teisele poolele sellise rikkumisega tekitatud kahju osas, mis ei ole kaetud leppetrahviga. Karistusliku iseloomuga leppetrahvi, kus kahju nõutakse sisse viivist arvestamata, rakendatakse ainult mittekohase kvaliteediga toodangu hankimise juhtudel. Hagejal puudub alus leppetrahvi nõudmiseks, sest lepingu sõlmimise ajal ei kehtinud Eesti Vabariigis hangete põhimäärus ja hangete eritingimused ja puudub alus nõuda neis sisalduvate sätete rakendamist. Kuna hagi ei ole iseenesest alusetu, jäävad kohtukulud poolte endi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 3. Viru Ringkonnakohus muutis 7. märtsi 2002. a otsusega linnakohtu otsust põhjenduste osas.

§ 222

kohaselt peab hageja tõendama tekkinud kahju ning põhjusliku seose olemasolu kostja lepingu mittekohase täitmise ja kahjuliku tagajärje vahel. Kuid hageja ei ole tõendanud talle tekitatud kahju ning põhjusliku seose olemasolu kostja kohustise mittekohase täitmise ja kahjuliku tagajärje vahel. Linnakohtu vastupidine seisukohta on ebaõige. Hageja seletuse kohaselt tekkis tal kahju kostja poolt lepingute mittekohase täitmise tõttu, sest ta pidi: 1) tasuma torude hankijale rohkem, kui lepingus esialgselt ette nähtud, kuna USA dollari kurss tõusis Eesti krooni suhtes; 2) maksma lepingute alusel torude hankijale viiviseid; 3) võtma laenu ja tasuma sellelt intresse. Lisaks tekkis hagejal maksuvõlg riigi ees. Tõendamata on, et hageja võttis AS-lt Interfast ja ühingult Skorpion laenu kostja kohustuste rikkumise tõttu. Kostja kohustus tasuma hagejale torude eest

1. jaanuari
2. a lepingu p 4.1 järgi 10 päeva jooksul torude toimetamisest kostja ladustamispaigale. Lepingu täitmise tähtpäev oli
3. märts
4. a. Kostja tasus hagejale ettemaksuna
5. veebruaril
6. a 135 000 krooni. Hageja andis torud kostjale üle
7. märtsil
8. a 618 835 krooni ja
9. märtsil
10. a 725 387 krooni väärtuses. Kostja ei esitanud pretensiooni torude mittevastavuse, ebaõige koguse ega hankimisega hilinemise osas. Kostja pidi
11. märtsil
12. a üle antud torude eest maksma hiljemalt
13. märtsil
14. a ja
15. märtsil
16. a üle antud torude eest hiljemalt
17. aprillil
18. a. Kostja võlgnes hagejale kokku ilma viiviseta 1 209 222 krooni. Laenu võttis hageja aga AS-lt Interfast
19. aprillil
20. a 2 800 000 krooni.
21. märtsi
22. a lepingu p 5.1 järgi kohustus kostja maksma torude eest 10 päeva jooksul torude toimetamisest kostja ladustamispaigale. Lepingu täitmise tähtpäev oli
23. mai
24. a. Torude üleandmine toimus
25. aprillil
26. a. Kostja pidi torude eest maksma hiljemalt
27. aprillil
28. a. Hageja võttis laenu AS-lt Interfast
29. oktoobril
30. a 520 000 krooni ja ühingult Skorpion
31. augustil
32. a 1 920 000 krooni. Hageja maksis 107 721 USA dollarit kolmandale isikule alles
33. augustil
34. a. Seega ei ole AS-lt Interfast
35. aastal võetud laene kasutatud kauba eest tasumiseks. Ühingult Skorpion võttis hageja laenu
36. augustil
37. a, s.o pärast torude eest maksmist. Seega ei ole ka see laen seotud vajadusega maksta torude eest hankijale ning kahjuna on hageja tasutud laenuintresside hüvitamise nõue põhjendamatu. Põhjendamatu on riiklike maksude maksmata jätmise seostamine kostja kohustise mittekohase täitmisega, sest tegemist oli AS-ga Interfast sõlmitud laenulepingu intressidelt tulumaksu maksmata jätmisega ning sellest tuleneva viivisega summas 110 377 krooni. OÜ Berma on Eestis registreeritud juriidiline isik ja tulumaksuseaduse § 6 kohaselt oli ta kohustatud maksma tulumaksu ka laenuintressidelt. Asjas ei kuulu kohaldamisele

§ 269, sest hangete põhimäärus ja hanke eritingimused Eesti Vabariigis ei kehti.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega rahuldada OÜ Berma hagi AS Kohtla-Järve Soojus vastu. Apellatsioonikaebuses ei vaidlustatud linnakohtu otsust põhjenduste osas. Ringkonnakohus, muutes linnakohtu otsuse põhjendusi, rikkus TsMS § 319 lg
2. Hageja tugines kahju tekkimise neljal asjaolul. Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu asjaoludele, et kahju tekkis ka seetõttu, et kostja täitmisega viivitamise ajal tõusis USA dollari kurss Eesti krooni suhtes ning hageja pidi maksma kolmandale isikule viivist täitmisega viivitamise eest. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et

§ 269

ei ole kohaldatav hangete põhimääruse ja hanke eritingimuste kehtetuse tõttu Eesti Vabariigis. Kuna see säte kehtib, on ta kohaldatav. Kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Laenurahast tehtud kulutused olid vajalikud ja isegi vältimatud tehingu lõpetamiseks. Hageja tõendas, et talle tekitati kahju ning põhjusliku seose olemasolu kostjapoolse kohustise mittekohase täitmise ja kahjuliku tagajärje vahel. Hageja ei vaidlusta kohtu järeldust laenuintressidelt tulumaksu tasumise kohustuse kohta, kuid seoses kostja kohustuste rikkumisega polnud hagejal vahendeid omapoolsete kohustuste täitmiseks ja seetõttu on põhjendatud ka tulumaksu võla arvamine kahjude hulka. 5. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei ole rikkunud protsessiõiguse normi. Kuna hageja vaidlustas apellatsiooni korras linnakohtu otsuse tervikuna, siis oli ringkonnakohtul õigus ja kohustus kontrollida linnakohtu otsuse põhjendatust ja vajadusel seda muuta. Ringkonnakohus on tuvastanud kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ning tõendeid igakülgselt hinnates teinud õiged järeldused.

§ 269

lg 1 ei ole seoses hangete põhimääruse ja hanke eritingimuste kehtetusega Eesti Vabariigis kohaldatav. Asjas kuulub kohaldamisele

§ 193lg 1.

Hageja maksuvõlg tekkis AS-ga Interfast sõlmitud laenulepingu intressidelt tulumaksu tasumata jätmisega. Kostja tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Vastavalt
2. juulil
3. a jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 11 kuuluvad asjas kohaldamisele tsiviilkoodeksi sätted.
4. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis andmata hinnangu kahele hageja kahjunõude aluseks olevale asjaolule. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg 6, mille kohaselt ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele. Ringkonnakohus leidis otsuse põhjendustes, et hageja tugines kostja kohustise mittekohase täitmise tõttu tekkinud kahju nõudes ka asjaoludele, et ta maksis USA dollari kursi tõusu tõttu Eesti krooni suhtes kolmandale isikule torude eest 296 075 krooni rohkem kui lepingus ette nähtud ja kolmanda isiku pretensiooni alusel viivist 852 080 krooni. Neid asjaolusid käsitles hageja ka apellatsioonkaebuses. Kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt on ta

§ 222lg 1 järgi kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud.

Apellatsioonikohus ei ole põhjendanud, miks hageja eelnimetatud kulutused ei ole kahju ja miks kostja vastutus puudub. Samas peab kolleegium vajalikuks märkida, et lepingulist kohustust rikkunud pool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või see tekkis raske hooletuse tagajärjel. 8. Apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et asjas ei kuulu kohaldamisele

§ 269

.

§ 269

lg 2 kohaselt nõuab ostja hankijalt sisse määratud leppetrahvi ja lisaks hankega tekitatud kahjud ilma leppetrahvi tasaarvestamiseta, kui on tegemist mittenõuetekohase kvaliteediga või mittekomplektse toodangu hankimisega. Kohtud on tuvastanud, et kostja ei esitanud hagejale pretensioone torude mittevastavuse, koguse ega hankimisega hilinemise osas. Seega ei kuulu kahju sissenõudmise osas kohaldamisele

§ 269lg 2. 9. Apellatsioonikohus ei rikkunud Ts

MS § 319 lg 1, mille kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Hageja esitas linnakohtu otsusele apellatsioonkaebuse kogu otsuse peale, leides, et see on ebaseaduslik ja põhjendamatu. Hageja apellatsioonkaebuse alusel oli ringkonnakohus õigustatud kontrollima ka kohtuotsuse põhjendusi. 10. Hageja, viitamata ringkonnakohtu poolt protsessiõiguse normi rikkumisele, leiab kassatsioonkaebuses, et apellatsioonikohtu järeldused laenatud rahast tehtud kulutuste osas ei vasta faktilistele asjaoludele. Sellega soovib hageja tõendite ümberhindamist. Vastavalt TsMS § 353 lg-le 3 ei tuvasta Riigikohus faktilisi asjaolusid. Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Ringkonnakohus on otsuses põhjendanud, miks esitatud tõendid ei kinnita põhjustikku seost kostja lepinguliste kohustuste mittekohase täitmise ja hageja võetud laenudelt intresside maksmise ning maksude maksmata jätmise vahel. Kolleegium nõustub esitatud põhjendusega. J. Odar, L. Laarmaa, J. Luik