3-1-1-83-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-83-02 Otsuse kuupäev

1. september
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi A.P. ja R.T. süüdistuses KrK § 1411 lg 2 p 1 järgi. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsus kriminaalasjas nr II-1/956/2001 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Alar Kirs, kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev
5. august
6. a Istungil osalenud isikud Riigiprokurör Marge Püss, A.P. kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill ja R.T. kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder Resolutsioon
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. märtsi
9. a otsus A.P. ja R.T. süüdistusasjas KrK § 1411 lg 2 p 1 järgi neile karistuse mõistmise osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
10. Kassatsioonprotest rahuldada.
11. Välja mõista A.P-lt 920 (üheksasada kakskümmend) krooni ja 40 (nelikümmend) senti kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.
12. Välja mõista R.T-lt 1227 (üks tuhat kakssada kakskümmend seitse) krooni ja 20 (kakskümmend) senti kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
13. septembril
14. a ega ole edasikaevatav ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
15. Tallinna Linnakohtu
16. oktoobri
17. a otsusega tunnistati A.P. ja R.T. süüdi KrK § 1411 lg 2 p 1 järgi ning neile mõisteti karistuseks vastavalt neli ja kolm aastat vabadusekaotust. Lisakaristusena võeti mõlemalt süüdimõistetult viieks aastaks ära õigus töötada politseiametniku ametikohal. Solidaarselt mõisteti süüdimõistetutelt välja tsiviilhagi P.S. kasuks summas 6390 krooni. Kohtualused tunnistati süüdi selles, et nemad, töötades X Politseiprefektuuri Y Politseiosakonna korrakaitsetalituse nooreminspektoritena, pidasid
18. veebruaril
19. a kella 01.45 paiku Tallinna kesklinnas kinni ja paigutasid politseiautosse Hollandi Kuningriigi kodaniku P.S.. Võtnud viimaselt isiku kontrollimise eesmärgil ära rahakoti koos isikut tõendavate dokumentidega, ei taganud A.P. ja R.T. neile kui politseiametnikele usaldatud vara säilimist, vaid kuritarvitades oma ametiseisundit ja rikkudes Politseiseaduse § 12 lg 1 p 18 nõudeid " tagada politseile üle antud asjade säilimine nende tagastamiseks omanikule " riisusid ja omastasid nende kätte usaldatud võõrast vara 2000 hollandi kuldnat, s.o 14200 krooni ja ukse magnetkaardi. Karistuse mõistmise motiveerimisel märkis kohus vastutust kergendavate asjaolude puudumist, raskendavaks asjaoluks luges kohus kuriteo toimepanekut ametliku politsei vormiriietuse kasutamisega. Karistuse mõistmisel arvestas kohus ka seda, et mõlemad kohtualused olid varem kriminaalkorras karistamata, et A.P-l puudus töökoht ja iseseisev sissetulekuallikas, et R.T-l oli töökoht ja sissetulekuallikas olemas, et kohtualused olid kahju osaliselt hüvitanud ning nad kahetsesid, samuti asjaolu, et A.P. kasutas kannatanu kui abivajaja suhtes ebaseaduslikult käeraudu.
20. Linnakohtu otsuse peale esitasid mõlemad süüdimõistetud apellatsioonkaebuse, milles taotleti otsuse osalist tühistamist ja mõistetud vabadusekaotusliku karistuse osas KrK § 47 sätete kohaldamist. R.T. viitas ka sellele, et otsuses pole märgitud, miks ei saa kohaldada mittevabadusekaotuslikku karistust
21. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. novembri
23. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt. Kohtukolleegium leidis, et arvestades just toimepandud kuriteo raskust ja laadi tuleb kohtualuseid karistada sanktsioonis ettenähtud raskema karistusega vabadusekaotusega. Samas leidis kohus, et mõistetud vabadusekaotuse ärakandmine süüdimõistetute poolt ei ole otstarbekas ja KrK § 47 alusel kohaldas mõlemale kohtualusele mõistetud vabadusekaotusliku karistuse osas katseaega kolm aastat. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata, apellatsioonkaebused rahuldati.
24. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs, paludes otsuse tühistada KrK § 47 sätete põhjendamatu kohaldamise tõttu ning saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
25. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26. veebruari
27. a otsusega nr 3-1-1-14-02 (RT III 2002, 8, 79) tühistati ringkonnakohtu otsus kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ja kriminaalasi saadeti karistuse mõistmise osas uueks arutamiseks ringkonnakohtu teisele koosseisule.
28. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
29. märtsi
30. a otsusega tühistati linnakohtu otsus karistuste mõistmise osas. A.P-le mõisteti karistuseks rahatrahv 350 päevamäära, so 16 100 krooni. R.T-le mõisteti karistuseks rahatrahv 300 päevamäära, so 13 800 krooni. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata, apellatsioonkaebused rahuldati. Kohtukolleegium leidis apellatsioonkaebuste arutamisel esmalt, et kohtualuste teol puuduvad sellised märkimisväärsed tehiolud, mis põhjendaksid karistuse tingimuslikku kohaldamist. Seejuures märkis kriminaalkolleegium, et KrK § 47 sätete rakendamine on võimalik üksnes juhul, kui seda põhjendavad teo tehiolude ja süüdlase isikuandmete märkimisväärsed erisused kogumis. Samas märkis kriminaalkolleegium, et alusetult on vastutust raskendava asjaoluna arvestatud politsei vormiriietuse kandmist ja vastutust kergendava asjaoluna omakorda jäetud arvestamata kohtualuste puhtsüdamlik kahetsus. Nimetatud asjaolude ebaõige arvestamine tõi kriminaalkolleegiumi arvates kaasa aga mõlemale kohtualusele raskema karistuse mõistmise, kui seda tinginuks KrK §-s 36 sätestatud karistuse mõistmise üldalused. Samuti tõi kriminaalkolleegium vastutust kergendava asjaoluna veel välja kannatanule tekitatud kahju hüvitamise. Arvestades eeltoodut ja veel seda, et mõlemal kohtualusel oli kindel töökoht, mõlemad olid varasemalt kriminaalkorras karistamata ning et nende ülalpidamisel oli teisi isikuid, leidis kriminaalkolleegium, et mõlemat kohtualust tuleb karistada küll reaalselt, kuid mittevabadusekaotusliku karistusega. MENETLUS RIIGIKOHTUS
31. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsoonprotesti riigiprokurör A. Kirs, kes palub otsus karistuse mõistmise osas tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. 7.1 Kassaator märgib, et ringkonnakohus on karistuse mõistmisel lähtunud üksnes kohtualuste isikuandmetest ning jätnud täielikult tähelepanuta kuriteo raskusastme ja laadi. Selle tulemusel on jäänud avamata ja sisustamata tegu kui selline, mis aga annabki aluse kuriteo raskusastme hindamiseks ja karistusmäära valikuks. 7.2 Protestis ei nõustuta ringkonnakohtu otsusega ka osas, kus käsitleti vastutust kergendava asjaoluna kahjude täielikku hüvitamist. Tegelikkuses saadi osa raha kohtualustelt kätte kriminaalasja raames läbi viidud võetuse käigus ning see tagastati kannatanule uurija poolt. Ülejäänud summa tagastasid kohtualused alles kriminaalasja teistkordse läbivaatamise ajaks apellatsioonikohtus, so üle kahe aasta hiljem. Kassaatori hinnangul ei saa seega tegemist olla sellise kergendava asjaoluga, mis tinginuks kohtuotsuse tühistamise mõistetud karistuse osas. 7.3 Protestis asutakse ka seisukohale, et ringkonnakohus on läinud vastuollu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-14-02 väljendatud seisukohtadega. Nimetatud otsusega aktsepteeris Riigikohtu kriminaalkolleegium reaalse vabadusekaotuse kohaldamist kohtualuste suhtes ning leidis ühtlasi, et põhjendamatu oli KrK § 47 sätete kohaldamine. Kassaatori arvates on kergema karistuse kohaldamine rahatrahvi näol ringkonnakohtu poolt seega ebaloogiline ja karistuse mõistmise põhialuseid eirav.
32. A.P. ja R.T. kaitsjad asusid seisukohale, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning kassatsioonprotest põhjendamatu. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
33. Karistuse mõistmisel, sealhulgas karistuse liigi valikul Kriminaalkoodeksi järgi tuli kohtutel tulenevalt KrK §-st 36 arvestada toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kõnealusel juhul ei arvestanud ringkonnakohus A.P-le ja R.T-le karistusena rahatrahvi mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ega laadi vaid üksnes nende puhtsüdamlikku kahetsust, tekitatud kahju vabatahtlikku hüvitamist, asjaolusid et kohtualused on varem kriminaalkorras karistamata, neil on töökohad ja sissetulekuallikad, nende ülalpidamisel on teisi isikuid ning et politsei vormiriietuse kandmist ei saa lugeda kohtualuste vastutust raskendavaks asjaoluks KrK § 38 p 12 mõttes. Kriminaalkoodeksi järgi karistuse mõistmisel kuriteo raskuse ja laadi arvestamata jätmisega kohaldati ebaõigesti KrK §-s 36 sätestatut.
34. KrK § 37 lg 1 p 1 loetles karistuse mõistmisel vastutust kergendava asjaoluna ka tekitatud kahju vabatahtliku hüvitamise. Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kuritegu ei oleks toime pandud. Kahju hüvitamist saab käsitleda vastutust kergendava asjaoluna vaid juhul, kui see on toimunud kuriteo toimepannud isiku poolt vabatahtlikult, välise sunnita, väljendades nimetatud isiku arusaamist toimepandud kuriteost ja selle tagajärgedest ning ühtlasi tahet luua kahjustatud isiku jaoks olukord, mis oleks kuriteoeelsele võimalikult lähedane. Seadus ei piira ajaliselt kahju vabatahtliku hüvitamise võimalust, mistõttu asjaolu, et kuriteoga tekitatud kahju hüvitati enam kui kaks aastat pärast kuriteo toimepanemist ja ligi poolteist aastat peale süüdimõistmist, ning alles teistkordseks asja läbivaatamiseks ringkonnakohtus, ei välista iseenesest taolist kahju hüvitamise arvestamist kergendava asjaoluna. Küll on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et selline asjaolu ei saa kaasa tuua valitud karistuse liigi asendamist kergemaliigilise karistusega.
35. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
36. novembri
37. a otsuse peale esitatud kassatsioonprotestis vaidlustas prokurör üksnes süüdimõistetute tingimusliku vabastamise KrK § 47 alusel vabadusekaotusliku karistuse kandmisest. Seega tulenevalt AKKS § 49 lgst 2 kuulus Riigikohtus kriminaalasja läbivaatamisel menetlusesemesse üksnes küsimus sellest, kas on olemas seaduslik alus A.P. ja R.T. tingimuslikuks vabastamiseks neile mõistetud vabadusekaotuse kandmisest. Menetlusesemesse ei kuulunud küsimust sellest, kas ülalnimetatud süüdimõistetutele oleks võinud kohaldada ka muud karistust peale vabadusekaotuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-14-02 leiti lõppkokkuvõttes, et prokuröri protest on põhjendatud, vaidlustatud kohtuotsus tühistati karistuse mõistmise osas ja kriminaalasi saadeti ringkonnakohtule selles osas uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu otsuse tühistamine kirjeldatud olukorras karistuse mõistmise osas ei tähenda siiski seda, et ringkonnakohtus oleks menetlusese saanud Riigikohtuga võrreldes avarduda ja et ringkonnakohtu pädevusse oleks võinud kuuluda ka vabadusekaotusest erinevate karistuste võimalikkuse ja otstarbekuse üle arutlemine. See, et Riigikohus kõnealusel juhul tühistas ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsuse menetlusesemega võrreldes laiemas ulatuses, tuleneb Eesti kohtupraktikas valitsevast arusaamast, et karistusest vabastamine on karistuse mõistmise instituudi koostisosa.
38. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märkis otsuses õigesti, et KrK § 47 sätete rakendamine, s.t tähtajalise vabadusekaotuse tingimuslik kohaldamata jätmine, on võimalik üksnes juhul, kui seda põhjendavad teo tehiolude ja süüdlase isikuandmete märkimisväärsed erisused kogumis. Kohus asus põhjendatult seisukohale, et kõnealusel juhul taolised märkimisväärsed erisused puuduvad ning A.P. ja R.T. vabastamine karistusest KrK § 47 alusel on seega välistatud.
39. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
40. märtsi 2002.a otsus A.P. ja R.T. süüdistusasjas KrK § 1411 lg 2 p 1 järgi tuleb tühistada neile karistuse mõistmise osas ja kriminaalasi tuleb saata selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Hannes Kiris