← Eesti

3-1-1-90-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-90-02 Otsuse kuupäev 20. september 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi V.V. ja E.K. s

§ 139

lg 2 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. aasta kohtuotsus nr II-1-120/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.V. ja E.K. kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev
  3. august 2002 Istungil osalenud isikud V.V. ja tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, E.K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, riigiprokurör Marge Püss ning tõlk Lüüli Lomp Resolutsioon
  4. Tühistada Kohtla-Järve Linnakohtu
  5. veebruari
  6. a ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  7. aprilli
  8. a kohtuotsused V.V. ja E.K. süüdistusasjas KrK §

§ 139

lg 2 p 1 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Kohtla-Järve Linnakohtule.

  1. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.
  2. Mõista välja kohtukuluna riigituludesse kaitsja osavõtu eest Riigikohtu istungil nii V.V-lt kui ka E.K-lt 1687 kr 40 s (üks tuhat kuussada kaheksakümmend seitse krooni ja nelikümmend senti). Kohtuotsus jõustub
  3. septembril
  4. a ega ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. V.V. ja E.K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 139 lg 2 p 1 järgi selles, et nemad
  6. detsembril
  7. a kella 12.50 paiku varastasid koos kolme kindlaks tegemata isikuga Kohtla-Järvel J tee x asuvast aktsiaseltsi N karbamiiditsehhi sünteesi- ja destillatsiooniseadmelt terasest molübdeenlehe 08X17H15M3T paksusega 6 mm, mõõtmetega 1400 mm x 6600 mm ja maksumusega 85 500 krooni, lõigates selle eelnevalt seitsmeks tükiks.
  8. Kohtla-Järve Linnakohtu
  9. veebruari
  10. a otsusega tunnistati V.V. süüdi KrK §

139 lg 2 p 1 järgi, talle mõisteti karistuseks kolm kuud vabadusekaotust ja ta vabastati KrK § 47 alusel tingimuslikult üheaastase katseajaga karistuse kandmisest. Linnakohtu otsuses märgitakse, et V.V. pani

  1. detsembril 2000 ajavahemikus 12.00 - 13.00 AS N karbamiiditsehhis, koos kahe kindlakstegemata isikuga toime ühe eelnevalt kindlakstegemata isiku poolt äralõigatud molübdeenlehe varguse katse. Sama kohtuotsusega mõisteti E.K. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kohus tugines seejuures E.K. ütlustele selle kohta, et ta kandis kõnealuseid metall-lehti tsehhi juhatuse käsul alles pärast varguse katse avastamist. E.K. ütlusi kinnitasid kohtu arvates veel ka tunnistajad L., V., A., K., B. ja F.. Samuti osundatakse kohtuotsuses sellele, et tunnistaja R.B. on väitnud nii kohtuistungil kui ka eeluurimisel, et ta ei ole kindel E.K. osalemises varguses.
  2. Kohtla-Järve Linnakohtu
  3. veebruari
  4. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri prokurör Adelbert Pool, kes taotles kohtuotsuse osalist tühistamist ja ka kohtualuse E.K. süüditunnistamist KrK §

139 lg 2 p 1 järgi.

  1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu
  4. veebruari
  5. a otsus esiteks osas, millega E.K. oli KrK § 139 lg 2 p 1 järgi õigeks mõistetud, ja teiseks osas, millega V.V-lt oli tsiviilhagi välja mõistmata jäetud. Ringkonnakohus tunnistas E.K. süüdi KrK §

§ 139

lg 2 p 1 järgi ning karistas teda rahatrahviga seitsekümmend päevapalka, s.o 3200 krooni. Lisaks rahuldas Viru Ringkonnakohus AS N tsiviilhagi summas 80 340 krooni ja mõistis nimetatud summa välja V.V-lt ja E.K-lt solidaarselt. 4.1 Viru Ringkonnakohus leidis, et Kohtla-Järve linnakohtu otsuses sisalduvad järeldused E.K. õigeksmõistmise osas ei vasta tuvastatud faktilistele asjaoludele. Muuhulgas on ringkonnakohtu otsuses asutud seisukohale, et tunnistaja R.B. poolt linnakohtu istungil avaldatud kahtlusi selle kohta, kas ka E.K. kandis molübdeenlehte või mitte, võib seletada varguse päevast kohtuistungini möödunud aja ja tunnistaja R.B. vanusega. E.K. süüditunnistamisel viitas ringkonnakohus ka teistele tõenditele, mis kohtu arvates kinnitavad R.B. esialgseid ütlusi selle kohta, et molübdeenlehte kandsid nii V.V. kui ka E.K.. 4.2 Viru Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna Kohtla-Järve Linnakohus oli teinud V.V. suhtes süüdimõistva kohtuotsuse, siis, kooskõlas KrMK § 275 lg 1 p-ga 8, oleks kohtuotsuses tulnud lahendada ka tsiviilhagi küsimus. Seejuures viitas ringkonnakohus asjaolule, et kuigi tsiviilhageja esindaja V.D. teatas kohtule, et ta

  1. detsembrist 2001 ei tööta AS-is N ja palus kutsuda kohtuistungile kas A.N. või V.M. kui aktsiaseltsi juhatuse liikmed, jättis linnakohus selle teate tähelepanuta ega kutsunud kohtuistungile kumbagi neist kahest. Tsiviilhagi küsimust lahendamata jättes rikkus linnakohus ringkonnakohtu arvates KrMK § 41 lõiget 2, § 274 punkti 9 ja § 275 lg 1 punkti
  2. 4.3 Ringkonnakohus märkis, et apellatsioonprotestis ei ole tsiviilhagi küsimust puudutatud, kuid linnakohtu istungil avaldas prokurör arvamust, et see küsimus tuleb jätta lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Samas leidis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et kuna süüdimõistev otsus V.V. suhtes jäetakse muutmata ja E.K. tunnistatakse samas kuriteos süüdi, tuleb ringkonnakohtu otsusega lahendada ka tsiviilhagi küsimus. Tsiviilhagi suuruse kindlaksmääramisel viitas ringkonnakohus AS N pearaamatupidaja poolt esitatud dokumendile (tl 4) ja ringkonnakohtu istungil osalenud tsiviilhageja esindaja K.L. poolt esitatud dokumendile. Nendest nähtub, et terve molübdeenlehe maksumus oli 85 000 kr ja tagastatud molübdeenlehe tükkide jääkväärtus on 5160 krooni. Ringkonnakohus leidis veel, et V.V-lt ja E.K-lt solidaarselt tsiviilhagi väljamõistmine ei halvenda ringkonnakohtu istungil mitteosalenud V.V. olukorda ning nentis, et ringkonnakohus on teavitanud V.V. ringkonnakohtu istungi toimumise ajast. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud V.V. ja E.K..
  6. E.K. taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist nii enese süüdimõistmise kui ka tsiviilhagi rahuldamise osas ja uue kohtuotsuse tegemist, millega ta mõistetaks KrK §

§ 139lg 2 p 1 järgi õigeks ning tsiviilhagi 80 340 krooni nõudes jäetaks rahuldamata.

6.1 Kassaator leiab kõigepealt, et ringkonnakohus on ebaõigesti eelistanud tunnistaja R.B. esialgseid ütlusi hilisematele - nii vastastamisel kui ka ülekuulamisel antud ütlustele. 6.2 Järgnevalt väljendab kassaator oma arusaamatust küsimuses, miks molübdeenlehe ümberpaigutamist ettevõtte territooriumil, isegi kui see toimub ilma administratsiooni loata, tuleks käsitleda varguse katsena. Ringkonnakohus pole kassaatori arvates motiveerinud, miks oli E.K. ja V.V. eesmärgiks metalli kõrvaldamine tehase ringlusest. 6.3 E.K. märgib, et kuna kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tekitati kahju AS-le N just molübdeenlehe jagamisel seitsmeks osaks ja kuna ei ole tuvastatud, et tema oleks osalenud molübdeenlehe tükeldamises, siis isegi kui ta oleks osalenud molübdeenlehe osade ümberpaigutamises tehase territooriumil, ei saanud tema tekitada seda kahju, mis kaasnes molübdeenlehe tükeldamisega. 6.4 Kassaatori arvates ei ole usaldusväärselt tuvastatud molübdeenlehe täpne suurus ja maksumus enne kuriteosündmust, samuti AS-le N tagastatud molübdeenlehe tükkide jääkväärtus, sest kriminaaltoimiku vastavatel dokumentidel puudub ettevõtte juhi allkiri ja pitsat. Samuti ei ole arvesse võetud tõendeid selle kohta, et molübdeenleht polnud enam täismõõtmetes, kuna sellest oli tehtud väljalõikeid tehase tarbeks. Ka ei ole tuvastatud, et AS-le N tagastatud molübdeenlehe tükid oleksid kasutamiskõlbmatud ja nende väärtus vastaks üksnes vanametalli hinnale.

  1. V.V. taotleb oma kassatsioonkaebuses Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega rahuldati ASi N tsiviilhagi ja mõisteti temalt ning E.K.lt solidaarselt tsiviilhagi katteks välja 80 340 krooni. 7.1 Ka V.V. osundab asjaolule, et kahju pole tekitatud mitte molübdeenlehe varguse katsega, vaid selle lõikamisega seitsmeks osaks, st teoga, mille toimepanemine tema ja E.K. poolt pole tõendatud. 7.2 Analoogiliselt E.K.ga väidab V.V. ka seda, et ringkonnakohtus pole usaldusväärselt tõendatud varastatud molübdeenlehe täpset suurust ja väärtust enne kuriteo toimepanemist. 7.3 V.V. juhib tähelepanu ka asjaolule, et Viru Ringkonnakohus märkis teda kohtuistungist teavitades, et tema ilmumine kohtuistungile pole kohustuslik. Prokuröri apellatsioonprotestist järeldas ta, et kohtuistungil tuleb arutlusele üksnes E.K. süü küsimus, mistõttu ta leidis, et teda see protest ei puuduta. Sellest lähtuvalt pidaski ta võimalikuks kohtuistungil mitte osaleda. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium väljus aga kassaatori arvates apellatsioonprotesti piiridest ja otsustas ka tsiviilhagi küsimuse. Selliselt toimides rikkus ringkonnakohus kassaatori arvates tema õigusi, mis on sätestatud KrMK §-is 351, seeläbi, et tal puudus võimalus esitada hagi suhtes vastuväiteid. V.V. on seisukohal, et ringkonnakohus poleks tohtinud ilma tema osavõtuta kohtuistungist tsiviilhagi küsimust otsustada. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et AS-i N tsiviilhagi rahuldamine ei halvendanud tema olukorda.
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esinedes märkis V.V. kaitsja vandeadvokaat A.- E. Lukas, et kuna tema kaitsealusel puudus võimalus avaldada oma seisukohta tsiviilhagi suhtes, siis on ringkonnakohus rikkunud PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Kokkuvõtvalt toetasid nii V.V. ja E.K. kui ka nende kaitsjad kassatsioonkaebustes sisalduvaid taotlusi. Prokurör taotles ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks I astme kohtule nii kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise kui ka menetlusseaduse olulise rikkumise motiivil. Materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist nägi prokurör selles, et nii esimese kui ka teise astme kohus on jätnud täpselt tuvastamata nii varastatu koguse kui ka väärtuse. Menetlusõiguse olulist rikkumist aga nägi prokurör selles, et esimese astme kohus jättis süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel võtmata seisukoha tsiviilhagi küsimuses ja teise astme kohus asus tsiviilhagi küsimust lahendama V.V. suhtes ilma tema kohalolekuta. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu vaidlustatud otsus kui ka Kohtla-Järve Linnakohtu
  4. veebruari
  5. a otsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning peab vajalikuks põhjenduseks märkida järgmist. 9.1 Riigikohtu üldkogu otsuses 3-1-1-123-97 (RT III 1998, 27, 264) on asutud seisukohale, et algsete ja tuletatud tõendite objektiivselt erineva kujunemismehhanismi arvestamine tõendite kogumisel ja hindamisel ei ole vastuolus KrMK §-is 50 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttega. Sellest seisukohast lähtuvalt ei saa tähelepanuta jätta E.K. poolt kassatsioonkaebuses rõhutatut, et ainsaks tema süüd kinnitavaks algseks tõendiks on tunnistaja R.B. poolt eeluurimisel antud ütlused (tl 18) ja et ülejäänud E.K. süüd kohtuotsuse kohaselt kinnitavate tunnistajate ütlused on R.B. esialgsetest ütlustest tuletatud ütlused ning seega käsitletavad tuletatud tõenditena. Tuleb nõustuda sellega, et need tuletatud tõendid kinnitavad üksnes seda, et R.B. rääkis algul E.K. äratundmisest. Kõnealuseid tuletatud tõendeid ei saa käsitada R.B. ütluste kõrval täiendava teabena selle kohta, et E.K. osales varguse katse toimepanemisel. Kuid eelkirjeldatud hinnang R.B. esialgsetest ütlustest tuletatud tõenditele ei kahanda mingil määral R.B. esialgsete ütluste eneste tõenduslikku tähendust. Puudub alus väita, et juhul, mil tunnistaja omaalgatuslik, otsene, ja selgesõnaline osutamine paljude võimaluste hulgast mingile konkreetsele isikule asendub kriminaalmenetluse käigus kahtlustega selle isiku isikusamasuses, tuleks seda hiljem tekkinud kahtlust üheselt tõlgendada kohtualuse kasuks ja R.B. esialgseid ütlusi mitteusaldusväärseiks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on ringkonnakohus õigesti hinnanud kõiki kogutud tõendeid nende kogumis ja lugenud tuginevalt eeskätt ning põhiliselt R.B. esialgsetele ütlustele tõendatuks, et E.K. pani koos V.V-ga toime varguse katse. 9.2 Samas tuleb nõustuda nii kassaatorite ja nende kaitsjate kui ka prokuröri poolt Riigikohtu istungil märgituga, et käsitletava kriminaalasja menetlemisel ei ole kohtud täpselt ja üheselt mõistetavalt lugenud tuvastatuks kuriteo vahetut objekti ja selle väärtust. Kohtla-Järve Linnakohtu
  6. veebruari
  7. a otsuses (tl 185) märgitu kohaselt pani V.V. koos kahe kindlakstegemata isikuga toime ühe eelnevalt kindlakstegemata isiku poolt äralõigatud molübdeenlehe varguse katse. Sellest tekstist nähtuvalt on kohus eristanud ühelt poolt molübdeenlehte tükeldanud ja teiselt poolt tükeldatud molübdeenlehe varguse katse toimepannud isikuid, kusjuures arusaamatuks jääb, millist osa tükeldatud molübdeenlehest kui tervikust (mitut lõigatud tükki) püüti kohtu arvates varastada. Ka Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  8. aprilli
  9. a otsusest ei nähtu, et V.V. ja E.K. oleksid olnud seotud ka kõnealuse molübdeenlehe tükeldamisega ja et oleks põhjust rääkida selle tükeldamata molübdeenlehe varguse katsest. 9.3 Põhjendatud on ka see etteheide, et käesolevas kriminaalasjas tehtud kohtuotsustest ei nähtu üheselt, mida oleks käsitletaval juhtumil tulnud mõista tervikliku molübdeenlehe all. E.K. osutab oma kassatsioonkaebuses õigustatult sellele, et kuigi kriminaaltoimiku materjalide kohaselt (tl-d 54, 55, 56, 68, 70) oli molübdeenlehest ka varem tehase vajadusteks lõigatud mitmeid tükke, ei ole kohtud pidanud vajalikuks AS-i N raamatupidamisdokumentide põhjal kindlaks teha, kui palju tegelikult oli eelnevalt tehase vajadusteks ära lõigatud ja kui palju kokku oli nende varasemate lõikamiste tulemina vähenenud molübdeenlehe algne maksumus. 9.4 Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  10. aprilli
  11. a otsuses on õigesti osundatud sellele, et esimese astme kohtu menetluses ei järgitud tsiviilhagi lahendamist sätestavaid kriminaalmenetlusõiguse norme: KrMK § 192 lg 1 p-s 4 sätestatut rikuti sellega, et kohtuistungile jäeti kutsumata kohane tsiviilhageja esindaja ja KrMK § 269 lg-s 2 ning § 275 lg 1 p-s 8 sätestatut rikuti sellega, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel jäeti tsiviilhagi küsimus lahendamata. 9.5 Lahendamaks küsimust sellest, kuidas oleks ringkonnakohus pidanud reageerima ülalnimetatud tsiviilhagi lahendamist sätestavate kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumisele, tuleks arvestada järgnevat. 9.5.1 Kõnealused konkreetsed rikkumised, aga ka laiemalt mis tahes kriminaalmenetluse raames kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise instituudi normide rikkumised, ei kuulu AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse oluliste rikkumiste ja seega ka mitte kohtuotsuse tühistamise absoluutsete aluste - kriminaalasja obligatoorselt uueks arutamiseks saatmise aluste - hulka. 9.5.2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei saa kriminaalmenetluse raames kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise instituudi normide analüüsi pinnalt väita ka seda, et kuriteoga tekitatud kahju välja mõistmata jätmist saaks alati lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes. Vastavalt KrMK § 42 lg-s 4 sätestatule on kohtul tsiviilhagi esitamata jätmise korral kohtuotsuse tegemisel õigus (mitte aga kohustus) otsustada kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamist ka omal algatusel. Seega on seadusandja asunud seisukohale, et juhtudel, mil tsiviilhagi on kriminaalmenetluse raames jäänud esitamata, ei saa kohtupoolset omaalgatuslikku varalise kahju hüvitamata jätmist kohtule ette heita ega lugeda seda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes. Seadusandja on siin tõenäoliselt lähtunud arusaamast, et käsitletaval juhul võib kuriteo läbi kahju kandnud isik taotleda kahju hüvitamist tsiviilkohtupidamise korras. Seega juhtudel, mil tsiviilhagi on kriminaalmenetluse raames jäänud esitamata ja esimese astme kohus ei ole pidanud otstarbekaks kasutada talle KrMK § 42 lg-s 4 antud pädevust, ei peaks ka ringkonnakohus üldreeglina asuma lahendama kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise küsimust. Eelöeldut mõnevõrra korrigeerivalt tuleks siiski silmas pidada, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-57-99 (RT III 1999, 19, 185) märgitu kohaselt kuulub eriti varavastaste kuritegude puhul obligatoorselt tõendamisesemesse ka kuriteoga tekitatud varalise kahju iseloom ja suurus. Sellest tulenevalt võiks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates esimese astme kohus kohtualuse süüditunnistamisel varavastase kuriteo eest eriti tõsiselt kaaluda kuriteoga tekitatud kahju omaalgatuslikku väljamõistmist juhtudel, mil tsiviilhagi on kriminaalmenetluse raames jäänud esitamata. 9.5.3 Kuid käsitletava kriminaalasja puhul oli tsiviilhagi esitatud juba kohtueelsel uurimisel (tl 4). Sellises olukorras on tsiviilhagi otsustamata jätmine ja seega KrMK § 269 lg-s 2 sätestatu rikkumine Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes ning ringkonnakohus ei tohiks jätta sellisele rikkumisele reageerimata. Kuid samas ei oleks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates põhjendatud käsitletaval juhul rääkida kriminaalmenetluse seaduse olulisest rikkumisest AKKS § 33 lg 2 mõttes, sest seda rikkumist on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. 9.5.4 Kooskõlas eeltooduga oli ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates pädev käsitletava kriminaalasja menetlemisel apellatsiooni korras lahendama kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamise küsimust. 9.6 Samas tuleb nõustuda V.V. poolt kassatsioonkaebuses ja nii tema kaitsja kui ka prokuröri poolt Riigikohtu istungil märgituga, et tsiviilhagi küsimuse otsustamine ringkonnakohtus ilma V.V. osavõtuta on käsitletav Põhiseaduse § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõiguse rikkumisena. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu otsuses märgituga, et V.V-lt tsiviilhagi esmakordse väljamõistmisega ei oleks halvendatud tema olukorda.
  12. Arvestades seda, et kuriteo vahetu objekti suurus ja maksumus jäi kindlaks määramata esimese astme kohtu poolt ja juhindudes AKKS § 63 lg-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, tuleb kriminaalasi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.