KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-94-02 Otsuse kuupäev 20. september 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi V.K. süüdistus

§ 204

lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai 2002 a. kohtuotsus kriminaalasjas nr 21/467/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu V.K., kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
2. september 2002 Istungil osalenud isikud V.K. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsus kriminaalasjas nr 21/467/2002 V.K. süüdistuses

§ 204lg 1 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

1. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2. Tagastada kassatsioonikautsjon 925 krooni.
3. Välja mõista V.K-lt riigieelarve tuludesse 1764 krooni 10 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub
4. septembril ega kuulu edasikaebamisele. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Tallinna Linnakohtu
6. märtsi
7. a otsusega tunnistati V.K. süüdi

§ 204

lg 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kolm kuud.

§ 47alusel vabastati V.K.

mõistetud karistuse kandmisest tingimuslikult katseajaga üks aasta.

§ 39

alusel jättis linnakohus kohaldamata lisakaristuse, mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, kuna kohtu arvates vähendas toimepandud kuriteo raskust oluliselt asjaolu, et kannatanu rikkus sõiduteed ületades liikluseeskirja nõudeid. Kannatanu tsiviilhagi rahuldamise täpse suuruse jättis linnakohus lahendamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. V.K. tunnistati süüdi selles, et ta

1. märtsil 2001 kella
2. 05 ajal, juhtides Tallinnas R teel Balti jaama poolt M puiestee suunas sõiduautot Mitsubishi Galant (X), ei olnud liiklusõnnetuse kohale lähenedes küllaldaselt tähelepanelik ning jättis sõidukiiruse valikul arvestamata teeolud, liiklustiheduse ja muud liiklusolud. Möödumaks vasakpoolsel sõidurajal pärast R tee ja N tänava ristmikku seisvast trollist sõitis ta vastassuunavööndisse ja ei suutnud peatada tema poolt juhitavat sõidukit eespoolse nähtavuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees. Selle tulemusel sõitis ta otsa jalakäija J.Š-le, kes ületas sõiduteed sõiduauto liikumissuunast vaadates paremalt vasakule ning astus sõiduteele trollibussi eest. Otsasõiduga tekitati J.Š-le raskeid kehavigastusi. Oma käitumisega rikkus V.K. Liikluseeskirja (LE) §-de 91, 108 ja 123 nõudeid.
3. Linnakohus asus seisukohale, et V.K. ei veendunud vasakpoolsel sõidurajal seisvast trollist möödasõitu alustades selle manöövri ohutuses. Ta ei teadnud trolli peatumise põhjust, kuigi pidanuks eeldama, et troll ei seisa seal põhjuseta. Samuti ei arvestanud ta, et trolli ees võib olla veel mingi takistus, mis talle näha ei ole ning mis võib tingida olukorra, kus ta ise võib vastassuunavööndis liikudes hakata takistama teisi liiklejaid. Sellega rikkus V.K. LE § 91 nõudeid. V.K. poolt LE § 108 nõuete rikkumine seisnes selles, et ta sõitis kahesuunalise liiklusega sõiduteel, mille kogulaiuses on neli sõidurada, trollist mööda vasakult, seega vastassuunavööndis. Samuti asus kohus seisukohale, et V.K. rikkus ka LE § 123 nõudeid, kuna ta polnud võimeline sõidukit teele ilmunud jalakäija ees peatama.
4. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse V.K. kaitsja Ülle Saad, kes taotles otsuse tühistamist ja ringkonnakohtu poolt uue otsuse tegemist, millega V.K. mõistetaks

§ 204lg 1 järgi õigeks.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 4.1 Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et sõiduk V.K. juhtimisel lähenes ilmse liiklustakistuse kohale ohtlikult suure kiirusega, mis on vastuolus LE § 123 nõuetega. Otsustades ette võtta LE § 108 nõuetega vastuolus oleva manöövri, pidanuks juht LE § 91 mõtte kohaselt olema eriliselt veendunud selle ohutuses. Kriminaalkolleegium leidis, et just nende liikluseeskirja nõuete rikkumine tõigi kaasa otsasõidu ootamatult teed ületanud jalakäijale. Ringkonnakohus märkis veel, et V.K. eeldas, et ootamatuid takistusi tema teele ei tohi sattuda. Sooritades liikluseeskirja nõuetega vastuolus oleva manöövri (väljasõidu vastassuunavööndisse), võttis ta endale vastutuse igasuguste ootamatuste eest. Valitud sõidukiiruse tõttu polnud ta ootamatu takistuse ilmnedes aga võimeline sõidukit peatama. Ringkonnakohtu arvates tõi liikluseeskirja ülaltoodud nõuete üheaegne rikkumine kaasa saabunud tagajärje. Veel leidis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et käesoleva menetluse eesmärk KrMK § 215 lg 1 kohaselt ei ole anda hinnangut kannatanu J.Š. käitumisele. 4.2 Kriminaalkolleegium leidis, et V.K. on karistatud ebaseaduslikult.

§ 39

kohaselt on kohtul erandlike asjaolude korral õigus mõista karistus alla kriminaalkoodeksi eriosa konkreetses paragrahvis ette nähtud karistuse alammäära või üle minna mõnele teiseliigilisele karistusele. Seadus ei võimalda aga seaduses ette nähtud karistusest vabastamist, nagu linnakohus käesoleval juhul

§-le 39 viidates V.K. suhtes otsustas (jäeti ära võtmata juhtimisõigus). Kuna selle seaduserikkumise peale ei olnud esitatud protesti, siis asus ringkonnakohus seisukohale, et tal pole õigust apellatsioonimahtu suurendada ja karistust seadusega kooskõlla viia. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 5. Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu V.K., kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega ta mõistetaks

§ 204lg 1 järgi õigeks.

Kassatsioonkaebuses on asutud seisukohale, et Tallinna Ringkonnakohtu otsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, samuti on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust. 5.1 Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väidetega, et V.K. pole rikkunud LE §-de 91 ja 123 nõudeid. V.K. on seisukohal, et ta ei rikkunud nimetatud norme, kuna ta veendus enne manöövri alustamist, et trollist möödumine on ohutu, kuna vastassuunast sõidukeid ei tulnud ja autod seisid foori taga, milles põles punane tuli. Tee trollist möödumiseks oli takistusteta mitmesaja meetri ulatuses. Samuti arvestas ta kiiruse valikul nii teeolusid, liikluse intensiivsust, muid liiklusolusid kui ka seda, et sõidukit oleks võimalik peatada eespoolse nähtavuse piirides ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et ta lähenes liiklustakistuse kohale ohtlikult suure kiirusega ja juhib tähelepanu asjaolule, et valitud kiirus (30-35 km/h) oli tunduvalt väiksem asulasisesest piirkiirusest. Kui seadusandja peaks seisvast trollist või muust ühissõidukist möödumist kiirusega 30-35 km/h liiklemiseks ohtlikult suure kiirusega, oleks vastavasisuline kiirusepiirang ka liikluseeskirjas sätestatud. 5.2 V.K. nõustub, et ta rikkus trollist vasakult (st vastassuunavööndi kaudu) möödudes LE § 108 nõudeid. Samas peab ta ekslikuks ringkonnakohtu seisukohta, et ta oleks pidanud trollist mööduma paremalt. Asjaolu, et see oli konkreetses situatsioonis võimatu, tuvastas ka linnakohus. Kassaator on ka seisukohal, et möödumine keset teed seisvast trollist oli vajalik, tavapärane ja mõistlik. Peatumine trolli taga ning ootamine, millal see kas parandatakse või teisaldatakse, ei oleks olnud mõistuspärane ning võinuks kaasa tuua märksa keerulisema liiklussituatsiooni kujunemise. 5.3 V.K. arvates puudub tema poolt LE § 108 nõuete rikkumise ja J.Š-le otsasõidu vahel põhjuslik seos, kuna otsasõit jalakäijale oleks olnud vältimatu ka siis, kui ta oleks trollist möödunud näiteks mootorrattaga, mis võimaldanuks selle manöövri teostada vastassuunavööndisse väljumata. 5.4 Kassaator leiab, et ta ei pidanud ega saanud ette aimata, et seisva trolli eest sööstab LE §-de 11, 26, 27 ning § 36 punktide 1 ja 2 nõudeid eirates teele jalakäija. V.K. arvates põhjustas otsasõidu jalakäijale viimase poolt liikluseeskirja sätete rikkumine. 5.5 V.K. on seisukohal, et antud kriminaalasjas on rikutud igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise põhimõtet, kuna tema süüküsimuse lahendamisel pole arvesse võetud kannatanu J.Š. käitumist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on käeolevas asjas kohtuotsuse tegemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Sellisele järeldusele jõudis Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmistel põhjendustel.
2. Liiklusseaduse § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. Liikluseeskirja § 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid. Sellest omakorda tuleneb nõue, et liiklusega seotud õigusrikkumiste asjade menetlemisel, eriti aga liiklusõnnetusega seotud kuritegude menetlemisel, tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang, sest vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuste tekitamisega või surma põhjustamisega. Käesolevas asjas tulnuks kohtutel hinnata peale kohtualuse käitumise ka kannatanu käitumist ja selgitada välja, kas tema käitumises esines liikluseeskirja nõuete rikkumisi, mis võisid olla põhjuslikus seoses temale endale kehavigastuste tekkimisega. Samuti tulnuks selgitada, kas liikluseeskirjade kohaselt kannatanu võis viibida sellel tee osal, kus toimus süüdistuses märgitud liiklusõnnetus, kas kohtualune sõiduki juhina võis või pidi kannatanu sellel kohal viibimist ette nägema ja kas sõidukijuhil oleks selles situatsioonis olnud tehniliselt võimalik seda liiklusõnnetust ära hoida juhul, kui tema poleks kohtu poolt tuvastatud liikluseeskirja rikkumisi toime pannud. Neid asjaolusid eriti aga liiklusõnnetuse kohta, kujunenud liiklussituatsiooni ja teiste liiklejate käitumist pidanuks kohtud hindama komplektselt kõigi teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Alles pärast kõigi asjaolude hindamist saanuks kohtud objektiivselt hinnata, kelle käitumine oli põhjuslikus seoses kannatanu kehavigastuste tekkimisega.
3. Ülalmärgitud asjaolude arvestamata jätmisega rikkus ringkonnakohtu kriminaalkolleegium KrMK § 50 lgs 1 sätestatud kriminaalasja asjaolude igakülgse, täieliku ja objektiivse läbivaatamise nõuet. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas on nende nõuete täitmata jätmine niivõrd olulise tähtsusega, et see rikkumine tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 alusel ja see tingib kohtuotsuse tühistamise. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tuleb Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsus tuleb tühistada kriminaalasi tuleb saata samale kohtule uueks arutamiseks. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris