KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Eesti Vabariigi nimel 3-1

§ 207lg 31 järgi Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3.

juuni

1. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/565 Nikolai Romanov, kassatsioonkaebus
2. september
3. a N. Romanovi kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss RESOLUTSIOON
4. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuni
6. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/565

§ 207lg 31 järgi muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

1. Välja mõista Nikolai Romanovilt riigieelarve tuludesse 767 krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub
2. septembril
3. a ega kuulu edasikaebamisele. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. N. Romanovile esitati süüdistus KrK § 207 lg 31 järgi selles, et ta
5. detsembril
6. a ebaseaduslikult omandas ja kandis lahingurelvaks tunnistatud tulirelva PPS ja selle laskemoona TT.
7. Tallinna Linnakohtu
8. aprilli
9. a otsusega kvalifitseeriti N. Romanovile esitatud süüdistus ümber ja ta tunnistati süüdi KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust. Kohus leidis, et täielikult on tõendatud küll kohtualuse süü tulirelva ebaseaduslikus omandamises ja kandmises, kuid ei nõustunud N. Romanovi käitumise kvalifitseerimisega KrK § 207 lg 31 järgi. Kohtu hinnangul ei teadnud N. Romanov, millist tüüpi relvaga on tegemist ning kas see on laskekõlbulik. Puudusid tõendid, et kohtualuse tahtlus oli suunatud just lahingurelva ostmisele. Tulirelva ebaseaduslikul omandamisel tegutses N. Romanov kohtu arvates seega konkretiseerimata tahtlusega, mistõttu kvalifitseeriti tema käitumine ümber KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi. Süüdistusest jäeti välja ka laskemoona ebaseaduslik omandamine ja kandmine.
10. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri prokurör Mall Murde, kes taotles otsuse tühistamist ning N. Romanovi süüditunnistamist ja karistamist KrK § 207 lg 31 järgi.
11. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
12. juuni
13. a otsusega linnakohtu otsus tühistati. N. Romanov tunnistati süüdi KrK § 207 lg 31 järgi ning talle mõisteti karistuseks kaks aastat vabadusekaotust. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Kriminaalkolleegium leidis esmalt, et püstolkuulipilduja PPS on tulenevalt Relvaseadusest ja ka tema kasutusvaldkonnast lähtuvalt lahingurelv KrK § 207 lg 31 mõttes. Kohtukolleegium jõudis järeldusele, et N. Romanov möönis teadlikult võimalust, et tema poolt omandatud relv võis kasutusvaldkonna järgi olla ka lahingurelv, mistõttu ta pani kuriteo toime kui mitte otsese, siis kaudse tahtlusega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
14. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas N. Romanov kassatsioonkaebuse, milles taotleb otsuse tühistamist enda käitumise kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse osas. 5.1 Kassaator väidab esmalt, et puuduvad printsiibid, mille alusel määratleda püstolkuulipilduja PPS liigilist kuuluvust. Ringkonnakohus on lugenud selle lubamatult lahingurelvaks tulenevalt kasutusvaldkonnast vaatamata sellele, et PPS ei kuulu ei Eesti ega ühegi teise riigi relvastusse. 5.2 Kassaator kinnitab samuti, et tema tahtlus ei olnud suunatud lahingurelva ostmisele. Ostes vähetuttavalt isikult relva, tegutses ta konkretiseerimata tahtlusega, teadmata relva tüüpi ja laskeomadusi. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15. KrK § 207 lg 31 sätestas kriminaalvastutuse sama paragrahvi 1.,
16. ja
17. lõikes märgitud tegude (tulirelva või laskemoona ebaseadusliku valmistamise, omandamise, hoidmise, kasutamise, vedamise, müümise, edasiandmise, kandmise või edasitoimetamise) eest, kui nende objektiks olid lahingurelvaks või teenistusrelvaks tunnistatud tulirelvad või nende laskemoon. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) järgi ei ole see tegu dekriminaliseeritud, vaid on karistatav KarS § 418 lg 2 järgi. Seega puudub alus Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lg 1 järgi N. Romanovi karistuse kandmisest vabastamiseks.
18. Kohtud on üheselt tuvastanud, et N. Romanov tahtlikult omandas ja kandis tulirelva. Tulirelvaks oli püstolkuulipilduja PPS, mis tööpõhimõtte ja kasutusvaldkonna järgi on lahingurelv. Oma seisukohti on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium motiveerinud ja näidanud tõendid, millistele kohtu järeldused tuginevad.
19. Põhjendatud ei ole kassatsioonkaebuses esitatud väide, nagu puudunuks süüdistuses märgitud tegude toimepanemise ajal printsiibid, mille alusel määratleda tulirelva (püstolkuulipilduja PPS) liigilist kuuluvust. Vastavad printsiibid olid määratletud Vabariigi Valitsuse
20. jaanuari
21. a määrusega nr 28 (RT I 1996, 8, 167) "Relvaseaduse mõnede sätete rakendamine" peatükis "Relvade ja laskemoona liigitamise kriteeriumid". Nimetatud määrus kehtis kuni
22. märtsini
23. a. Nendest kriteeriumidest on käesolevas kriminaalasjas lähtunud ka Kaitsejõudude Peastaabi spetsialist (tl 116). Kas nimetatud lahingurelva mõne riigi kaitsejõududes kasutatakse või mitte ei oma kuriteo kvalifitseerimisel tähtsust, kuna lähtuda tuleb relva omadustest, mitte sellest, kas teda ka eesmärgipäraselt kusagil kasutatakse.
24. N. Romanov kinnitab, et tema tahtlus ei olnud suunatud lahingurelva ostmisele. Ostes vähetuttavalt isikult relva, tegutses ta konkretiseerimata tahtlusega, teadmata relva tüüpi ja laskeomadusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et see väide ei anna alust N. Romanovi poolt toimepandud kuriteo kvalifikatsiooni muutmiseks. N. Romanovi tahtlus oli suunatud ebaseaduslikult tulirelva omandamisele. Tegelikult omandas N. Romanov süüdistuses märgitud püstolkuulipilduja PPS, mis on tunnistatud lahingurelvaks. Seega on N. Romanovi poolt täidetud täielikult KrK § 207 lg-s 31 sätestatud kuriteo objektiivne külg. Mis puutub tema teo subjektiivsesse külge, siis leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et N. Romanovil oli soovi korral võimalus veenduda, millise tulirelva ta ostab. Ta ei kasutanud seda võimalust vaid seetõttu, et tal oli enda sõnul ükskõik, millise tulirelva ta ostab. Väide, et relva ost-müük toimus avalikus kohas ja seetõttu ei olnud võimalik veenduda, millise relvaga on tegemist, ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tähelepanu vääriv, kuna samad asjaolud ei takistanud N. Romanovil teostamast ebaseaduslikku relvaostu ja veendumast selles, et tegelikult talle ikka tõesti tulirelv müüakse. Seega tegutses N. Romanov tulirelva ostmisel otsese tahtlusega omandada ebaseaduslikult tulirelv, relva liigi suhtes tegutses ta kaudse tahtlusega. Puuduvad tõendid, et ta oleks relvaostust keeldunud, kui ta oleks teadnud, et tegemist on lahingurelvaga. KrK § 207 lg 31 koosseis nõuabki otsest tahtlust tulirelva ebaseadusliku omandamise suhtes, kuid omandatud relva liigi osas piisab kaudsest tahtlusest. Kui isikul on võimalus kontrollida, millist liiki tulirelva ta ebaseaduslikult omandab, kuid ta ei kasuta seda võimalust, või ta on omandatava tulirelva liigi osas ükskõikne, vastutab ta sätte järgi, mis kehtestab vastutuse seda liiki tulirelva ebaseadusliku omandamise eest, milline tegelikult omandati. Käesoleval juhul on seega ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asunud õigele seisukohale, et N. Romanovi poolt toimepandud kuritegu tuleb kvalifitseerida lahingurelvaks tunnistatud tulirelva ebaseadusliku omandamise ja kandmisena KrK § 207 lg 31 järgi. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
25. juuni
26. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/565

§ 207lg 31 järgi tuleb jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Peeter Vaher