3-1-1-95-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-95-02 Otsuse kuupäev

1. september 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi N.K. süüdistus KrK § 140 lg 2 p 1,2,3 ja § 115 lg 2 p 1,3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-127/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik N.K. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. september
5. a Istungil osalenud isikud Vandeadvokaat Anu Pärtel, riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon Tühistada Tartu Maakohtu
6. veebruari
7. a kohtuotsus N.K. süüdimõistmises ja Tartu Ringkonnakohtu
8. aprilli
9. a kohtuotsus, millega maakohtu otsus jäeti muutmata ning saata kriminaalasi Tartu Maakohtule uueks kohtulikuks arutamiseks teises kohtukoosseisus alates kohtu alla andmise staadiumist. Kassatsioonkaebus rahuldada. Välja mõista N.K-lt riigieelarve tuludesse kohtukulu kaitsjatasu näol 1380 krooni ja 60 senti. Kohtuotsus jõustub
10. septembril
11. a ega kuulu edasikaebamisele. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Tartu Maakohtu
13. veebruari
14. a otsusega mõisteti N.K. süüdi KrK 115 lg 2 p-de 1, 3 järgi, mille eest teda karistati kolmeaastase vabadusekaotusega. Veel mõisteti N.K. süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi ning karistati ühe aasta ja kolme kuu vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel liitis kohus karistused osaliselt, mõistes kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust.
15. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse N.K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel. Kaebustes taotleti KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi mõistetud karistuse kergendamist ning N.K. õigeksmõistmist KrK § 115 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Samuti rikkus Tartu Maakohus kaitsja apellatsioonkaebuse kohaselt jämedalt kriminaalmenetlusnorme, eirates nõupidamistoa saladust. Kohus, olles pärast kohtuvaidlusi lahkunud nõupidamistuppa otsust tegema, ei teinud otsust ega saatnud asja täiendavale eeluurimisele, vaid uuendas menetluse, leides, et esitatud süüdistuses vajavad täiendavalt selgitamist kannatanute M.P. ja K.Z. suhtes vägivalla kasutamisega seotud asjaolud. Koheselt pärast menetluse uuendamist esitas prokurör uue süüdistuse just vägivalla kasutamise osas. Seega pidi kohus kaitsja arvates informeerima prokuröri süüdistuse muutmise vajalikkusest.
16. Tartu Ringkonnakohtu
17. aprilli
18. a otsusega jäeti apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Maakohtu
19. veebruari
20. a otsus muutmata. Ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid menetlusnormide rikkumisi maakohtu poolt, mis AKKS § 33 kohaselt toonuksid kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise. Kriminaalkolleegium märkis, et Tartu Maakohus toimis kooskõlas KrMK § 267 lõikega 1, mis näeb ette, et kui kohus nõupidamistoas tunnistab vajalikuks täiendavalt selgitada mõnd asjaolu, uuendab ta kohtuotsust tegemata oma määrusega kohtuliku uurimise. KrMK 261 lg 1 kohaselt võivad otsuse tegemise ajal nõupidamistoas viibida ainult kohtu koosseisu kuuluvad kohtunikud ja kohtusekretär. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei tohi nõupidamistoas nõupidamise ajal toimunud arutlusi avaldada. Antud asjas ei ole kaitsja esitanud andmeid selle kohta, et nõupidamistoas oleks viibinud kõrvalisi isikuid või et seal toimunud arutlusi oleks kellelegi avaldatud. Ringkonnakohus ei nõustunud apellantide väitega, et vägistamist ega selle katset ei toimunud. Seejuures nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja ei pidanud vajalikuks neid korrata. Samuti leidis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et ei ole alust N.K.le KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 alusel mõistetud karistust kergendada, kuna maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kõiki KrK §-s 36 ettenähtud asjaolusid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
21. N.K. kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel esitas Tartu Ringkonnakohtu
22. aprilli
23. a otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. 4.1 Kaitsja on seisukohal, et nii maa- kui ringkonnakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusnorme. Asjaolu, et prokurör tuli kohtuotsuse kuulutamisele muudetud süüdistusega, näitab, et kohus, tulnud nõupidamistoas veendumusele muudetud süüdistuse esitamise vajalikkusest, teatas sellest prokurörile. Oma tegevusega rikkus kohus ka objektiivsuse ja erapooletuse nõudeid. 4.2 Lisaks eelnevale ei ole kohus tõendite hindamisel arvesse võtnud printsiipi, et kõik kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Kaitsja leiab, et KrK § 115 lg 2 p 1, 3 alusel süüditunnistamise aluseks on olnud ainult kannatanu ütlused. 4.3 Ringkonnakohtu poolne menetlusnormide rikkumine seisneb kassatsioonkaebuse kohaselt otsuse motiveerimatuses. 4.4 Samuti korratakse kassatsioonkaebuses seisukohta, et N.K. tuleks KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 alusel karistada rahatrahvi, mitte aga vabadusekaotusega. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
24. Kohtuistungi protokollist, mida on alustatud
25. veebruaril
26. a, nähtub, et kriminaalasja arutamine Tartu Maakohtus toimus 12.-
27. veebruaril, mil toimusid ka kohtulikud vaidlused ja kohtualuse viimane sõna ning seejärel lahkus kohus nõu pidama. Sama kohtuistungi protokoll jätkub
28. veebruaril
29. a kirjega, et kohus tegi määruse, mille avaldas. Määruse sisu (t.l. 51) kohaselt uuendas kohus menetluse N.K. süüdistuses, kuna "" vajavad selgitamist kannatanute M.P. ja K.Z. suhtes vägivalla kasutamisega seoses olevad asjaolud". Protokollist nähtub, et pärast määruse avaldamist kohus tegelikult mingeid uusi või täiendavaid asjaolusid selgitama ei asunud, samuti polnud ei prokuröril ega kaitsjal taotlusi täiendavate või uute tõendite uurimiseks. Kogu asjaolude selgitamine väljendus prokuröri tegevuses, kes kohtu nõupidamisele asudes oli ette valmistanud muudetud süüdistuse, mille ta esitas kohtule vahetult pärast menetluse uuendamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates väärib tähelepanu asjaolu, et muudatus puudutas just nimelt N.K. poolset vägivalla kasutamist kannatanute suhtes, so. asjaolusid, millega kohus põhjendas kohtuliku uurimise uuendamise vajadust. Et selline kokkusattumus ei ole juhuslikku laadi, tõendab ka asjaolu, et hilisemate kohtuistungite ajal ei avaldanud prokurör ega kohus mingit initsiatiivi uute asjaolude uurimiseks, kohtulik uurimine toimus vaid uue tunnistaja S.K. ülekuulamise teel ning seda kaitsja taotlusel.
30. Eeltoodu alusel jõuab Riigikohtu kriminaalkolleegium järeldusele, et kohtu nõupidamise ajal toimus infovahetus kohtu koosseisu ja prokuröri vahel. Rõhutagem siinkohal, et mitte igasugust infovahetust ei saa käsitleda nõupidamise saladuse rikkumisena, kuid käesoleval juhul viis see kohtualuse süüdimõistmise olulise lihtsustamiseni - prokurörile võimaluste loomiseni kasutada KrMK §-s 215 sätestatud süüdistuse muutmist mitte kohtuliku uurimise ajal, vaid siis kui kohus oli juba arutamas süüdistuse vastavust kohtuistungil tuvastatule. Seega rikkus kohus KrMK §-s 19 sätestatud kriminaalasja tehiolude objektiivse uurimise põhimõtet, asudes sisuliselt toetama ühte menetluse poolt - prokuröri. Sellist infovahetust hindab Riigikohtu kriminaalkolleegium nõupidamistoa saladuse rikkumisena AKKS § 39 lg 3 p 5 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuste obligatoorse tühistamise kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg