3-3-1-57-02

KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-57-02 1. oktoober 2002 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Vladimir Kostapi kaebus Lääne-Viru maavanema korralduste ja Lääne-Viru Maavalitsuse toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks Tartu Ringkonnakohtu 10. juuni 2002. a määrus haldusasjas nr 23-158/02 Vladimir Kostapi erikaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Vladimir Kostapi erikaebus. Tühistada Jõhvi Halduskohtu 6. mai 2002. a määrus haldusasjas nr 3-87/2002 ja Tartu Ringkonnakohtu 10. juuni 2002. a määrus haldusasjas nr 2-3-158/2002 ning saata asi uueks arutamiseks Jõhvi Halduskohtule. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Vladimir Kostap esitas 21. märtsil 2002 Jõhvi Halduskohtule kaebuse Lääne-Viru maavanema 10. detsembri 1998. a korralduse nr 2548 ja 28. jaanuari 1999. a korralduse nr 84 ning Lääne-Viru Maavalitsuse enampakkumise läbiviimise komisjoni 14. jaanuari 1999. a protokollilise otsuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks. Nende haldusaktidega otsustati piiratud enampakkumisel erastada 31,54 ha suurune Sepa maaüksus Vinni vallas Piira ja Vetiku külas ning kinnitati enampakkumise tulemused. 2. Kaebuse esitaja taotles kaebetähtaja ennistamist. Kaebuse esitaja põhjenduste kohaselt on tähtaja möödalaskmise põhjuseks Lääne-Viru Maakohtusse 7. mail 1999 esitatud hagiavaldus ostu-müügi lepingute tühistamiseks. Hagis ja selle täienduses taotles ta ka Lääne-Viru maavanema 28. jaanuari 1999. a korralduse nr 84 seadusevastaseks tunnistamist ja 10. detsembri 1998. a korralduse nr 2548 tühistamist. Lääne-Viru Maakohus lõpetas 5. oktoobri 2001. a määrusega haldusaktide suhtes tsiviilkohtumenetluse, selgitades õigust pöörduda nende vaidlustamiseks halduskohtusse. Viru Ringkonnakohus jättis 23. jaanuari 2002. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohtu loakogu jättis kassatsioonkaebusele 6. märtsi 2002. a resolutsiooniga menetlusloa andmata. Kuna kohtunik menetles asja, lootis hageja, et ta saab selles asjas lahenduse. Enampakkumise 14. jaanuari 1999. a protokollilist otsust vaidlustab kaebaja kohtus esmakordselt, kuid on seda vaidlustanud kohtuvälises korras. 3. Halduskohus jättis Vladimir Kostapi taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetas asjas menetluse. Kohus leidis, et kohtuvälise lahendi otsimine ja asjaga seotud hagidega tsiviilkohtusse pöördumine ei saa olla tähtaja ennistamise põhjuseks. Kaebuse esitaja ei esitanud ühtegi mõjuvat põhjust, mis oleks takistanud alates hagiavalduse maakohtusse esitamisest ning õiguste rikkumisest teadasaamisest kaebuse esitamist halduskohtusse või hiljemalt 8. juuni 1999. a Viru Ringkonnakohtu määrusest, millega tühistati maakohtu 11. mai 1999. a määrus hagiavalduse vastuvõtmisest keeldumise kohta. Ringkonnakohtu määruses nenditi, et 7. mai 1999. a hagiavalduses on esitatud kaks tsiviilmenetluses läbivaadatavat nõuet, seega ei kuulu ülejäänud nõuded haldusaktide õigusvastaseks tunnistamiseks tsiviilkohtu pädevusse. Riigikohtu loakogu 8. märtsi 2002. a resolutsiooni kättesaamine ei ole kohtusse kaebuse esitamise uue tähtaja arvestamise aluseks. 4. Vladimir Kostap esitas erikaebuse, milles taotles halduskohtu määruse tühistamist, tähtaja ennistamist ja asja saatmist Jõhvi Halduskohtusse uueks läbivaatamiseks. 5. Tartu Ringkonnakohus jättis erikaebuse rahuldamata. Vastuseks erikaebusele märkis ringkonnakohus järgmist:

1. a)1998-1999 kehtinud redaktsioonis sätestasid Maa enampakkumisega erastamise korra p-d 19 ja 20, et erastamise korraldaja (maavanem) avaldab maa enampakkumisega erastamise teate ehk erastamise tingimused vähemalt ühes üleriigilises päevalehes 1 kuu enne suulisel enampakkumisel osalemise avalduste esitamise tähtaega. Asja materjalidest nähtuvalt on Lääne-Viru maavanema 10. detsembri 1998. a korralduse nr 2548 sisu, s.h ka Sepa maaüksuse osas avaliku enampakkumise väljakuulutamise kohta, avaldatud ajakirjanduses 1998. a detsembri keskel. Toimiku materjalidest ei nähtu, et V. Kostap oleks esitanud 15 päeva jooksul alates erastamisteate ilmumisest maavanemale vastuväite enampakkumise läbiviimise kohta. Kuna maa enampakkumisega erastamise protsess oli avalik ja sellest oli ka ajakirjanduse kaudu võimalik teada saada kõigil isikutel, kes omasid puutumust enampakkumisele kuulunud maaüksustega, siis saab selle alusel järeldada, et V. Kostap kui Sepa maaüksusega piirneval maal elamut omav isik ja maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt võis ja pidi Sepa maaüksuse enampakkumisel erastamisest ja selle käigus antud korraldustest ja protokollilisest otsusest teada saama hiljemalt 1999. a jaanuaris-veebruaris;
2. b)Selleks ajaks, kui V. Kostap vaidlustas tsiviilkohtupidamise korras Sepa maaüksuse ostumüügilepingud koos taotlusega tunnistada seadusevastaseks ka Lääne-Viru maavanema 28. jaanuari 1999. a korraldus nr 84, oli möödunud HKS §-st 7 lg 1 tulenev tähtaeg. Lääne-Viru maavanema 10. detsembri 1998. a korralduse nr 2548 on V. Kostap ka tsiviilkohtus esmakordselt vaidlustanud 4. juunil 2001 esitatud hagiavaldusega ning Maavalitsuse erastamiskomisjoni 14. jaanuari 1999. a protokollilist otsust ei ole enne 21. märtsi 2002 vaidlustatud;
3. c)Kuna juba 7. mail 1999 oli möödas tähtaeg korralduste ja otsuse vaidlustamiseks, siis ei anna alust tähtaja ennistamiseks asjaolu, et V. Kostap püüdis hiljem neid akte vaidlustada tsiviilkohtus ja ajavahemikul 1999. a juuni kuni 5. oktoober 2001 ei avaldanud Lääne-Viru Maakohus selget seisukohta selles osas, kas eelnimetatud Lääne-Viru Maavanema korraldustega seonduv kuulub maakohtu või halduskohtu pädevusse;
4. d)Põhjendamatu on apellandi väide, et 1999. a kehtinud HKS § 3 lg 2 p 1 järgi ei saanudki ta LääneViru maavanema korralduste peale halduskohtusse kaebust esitada, kuna sellise kaebuse esitamine oli seotud tsiviilõigusliku nõudega tühistada erastamise ostu-müügilepingud ja seega ei kuulunud korralduste peale kaebuse esitamine halduskohtu pädevusse. Põhjendamatu on apellandi väide, et 1. jaanuaril 2000 kehtima hakanud HKMS redaktsioon ei näinud ette, et eelmise menetlusseadustiku kehtivuse ajal esitatud kaebused tuleks tagasi võtta või uuesti esitada, ja seega tuleb lugeda, et kaebus oli esitatud tähtaegselt. Seda, et V. Kostap esitas 7. mail 1999 hagi maakohtusse, ei saa lugeda tähtaegselt halduskohtule kaebuse esitamiseks;
5. e)Õige on halduskohtu põhjendus, mille kohaselt 14. jaanuari 1999. a protokollilise otsuse väidetav vaidlustamine väljaspool kohtumenetlust ei ole kaebuse esitamise tähtaja ennistamise aluseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 6. Erikaebuses palub Vladimir Kostap tühistada ringkonnakohtu otsus ja ennistada kaebetähtaeg järgmistel motiividel:
6. a)Lääne-Viru Maakohus selgitas oma määruses kaebuse esitajale õigust pöörduda korralduste vaidlustamiseks halduskohtusse, samuti õigust kaevata määruse peale ringkonnakohtule edasi. On arusaamatu, miks peale edasikaebamist tähtaja ennistamiseks enam alust ei ole;
7. b)TsÜS § 121 lg 1 sätestas, et aegumistähtaja kulg katkeb hagi esitamisega;
8. c)Kaebuse esitajal ei olnud võimalik vaatamata teate avaldamisele erastamisest osa võtta, sest nimi "Sepa" pandi maatükile vahetult enne erastamist;
9. d)HKS § 3 lg 2 p 1 kohaselt ei kuulunud halduskohtu pädevusse kaebused, mille lahendamine oli seotud tsiviilõigusliku vaidlusega. Maavanema korraldused olid suunatud tsiviilõigusliku maaõigussuhte loomisele. Nad kuuluvad ostu-müügilepingu juurde, kehtestades ühele poolele selle tingimused. 7. Kirjalikus vastuses palub maavanem jätta erikaebus rahuldamata. Vastustaja leiab:
10. a)TsÜS § 121 lg 1 p 1 reguleerib õiguste kaitset tsiviilõigussuhetes;
11. b)Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et erastamisprotsess oli avalik ja kaebaja võis ning pidi korraldusest ja otsusest teada saama;
12. c)HKS § 3 lg 1 p 1 ei takistanud kaebajal pöörduda halduskohtusse. Kaebaja on ise sidunud maavanema korralduse ja tsiviilvaidluse. Vaidlus korralduse üle ei ole kuidagi seotud tsiviilvaidlusega. Enne tsiviilõigusliku tehingu sõlmimist vastuvõetud avalik-õiguslikud haldusaktid kuuluvad vaidlustamisele halduskorras. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I. 8. Halduskohtule on käesolevas asjas esitatud liitkaebus kolme iseseisva haldusotsuse tühistamiseks:
13. a)maavanema 10. detsembri 1998. a korraldus nr 2548 maa erastamise tingimuste kohta;
14. b)maavanema 28. jaanuari 1999. a korraldus nr 84 enampakkumise tulemuste kinnitamise kohta;
15. c)maavalitsuse enampakkumise läbiviimise komisjoni 14. jaanuari 1999. a protokolliline otsus. 9. Kolleegium leiab, et maavalitsuse komisjoni poolt 14. jaanuaril 1999 koostatud enampakkumise protokollis ei sisaldu iseseisvalt vaidlustatavat haldusakti. Vaidlusalune protokoll tõendab menetlustoimingute sooritamist - suulise enampakkumise läbiviimist. Ka enampakkumise võitja märkimisel protokollis ei ole iseseisva haldusakti tunnuseid. Selle kandega vaid fikseeritakse, milline pakkumine on eelnevalt kindlaksmääratud kriteeriumitest lähtudes parim. Protokolli koostamisega enampakkumise protseduur veel ei lõpe. Sellele järgneb protestide esitamise menetlus. Haldusaktiks, mis fikseerib õiguslikult siduvalt enampakkumise tulemused, tekitab õiguslikud tagajärjed ja annab õiguse nõuda erastamislepingu sõlmimist, on maavanema korraldus enampakkumise tulemuste kinnitamise kohta. Enampakkumise tulemuste kinnitamata jätmisel ei teki enampakkumise võitjal õigust nõuda lepingu sõlmimist (vt Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 268 kinnitatud Maa enampakkumisega erastamise korra tolleaegse redaktsiooni (edaspidi kord) p-d 37, 46, 47 ja 50). Seega ei ole protokolli võimalik vaidlustada iseseisva tühistamiskaebusega. Vaid vaidlus protokolliga dokumenteeritud menetlustoimingute õiguspärasuse üle on hõlmatud vaidlusega neile järgnenud haldusakti tühistamise üle. Kolleegium keskendub seetõttu küsimustele, millal sai või pidi kaebuse esitaja saama korraldustest teada (II) ja kas kaebajal on õigus nõuda korralduste osas kaebetähtaja ennistamist (III). II. 10. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et maavanema 10. detsembri 1998. a korralduse nr 2548 sisu on ajakirjanduses avaldatud 1998. a detsembri keskel. Sellest järeldas kohus, et V. Kostap pidi maaüksuse enampakkumisel erastamisest ja selle käigus antud korraldustest teada saama hiljemalt 1999. a jaanuaris-veebruaris. Kaebuse esitaja leiab, et ajalehes teate avaldamine ei võimaldanud tal enampakkumisest teada saada. 11. Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud HKS § 7 lg 1 kohaselt hakkas kaebuse esitamise ühekuuline tähtaeg kulgema:
16. a)kas haldusaktist tegelikult teada saamise hetkest või
17. b)hetkest, mil kaebaja pidi olema haldusaktist teada saanud. Haldusaktist teadasaamise hetkeks tuleb üldjuhul lugeda haldusakti teatavaks tegemise hetk. Haldusakti teatavakstegemine peab toimuma viisil, mis võimaldab isikul anda igakülgne hinnang haldusakti kohta ja seeläbi otsustada, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte. Kuid muul viisil haldusaktist teada saades peab isik ise astuma mõistliku aja jooksul kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrused haldusasjades nr 3-3-135-98; 3-3-1-52-00; 3-3-1-60-01). Kohtud ei ole tuvastanud, millal V. Kostap sai korraldustest teada, iseäranis, kas ta sai ka tegelikult korraldusest teada ajalehe kaudu, ega andnud hinnangut, kas korraldus tuleks lugeda talle teatavaks tehtuks. Kohtud on lähtunud teisest tähtaja kulgemahakkamise alusest - eeldusest, et kaebaja pidi olema haldusaktist teada saanud. Selle aluse kohaldamine eeldab, et teave haldusaktist levis selliseid kanaleid pidi, sellise intensiivsusega, sellises vormis jne, et on vähetõenäoline, et kaebuse esitaja poleks haldusakti andmisest teada saanud, või, et ta pidi haldusakti sisu jm asjaolusid arvestades ise olema piisavalt hoolas, et saada teavet haldusakti andmise kohta. 12. Korra p 19 sätestas: "Maa enampakkumisega erastamise kohta avaldatakse teade vähemalt ühes üleriigilises päevalehes. Teade avaldatakse vähemalt üks kuu enne suulisel enampakkumisel osalemise avalduste esitamise tähtaega või kirjalikul enampakkumisel pakkumiste esitamise tähtaega. Teates peab sisalduma erastamise korraldaja nimi ning käesoleva korra punktis 18 sätestatu.". 13. Ajalehes teate avaldamise puhul pole sugugi vähetõenäoline, et teade ei pruugi puudutatud isikuni jõuda. Kolleegium ei pea võimalikuks eeldada, et valdav enamus Eesti elanikke loeks kõiki üleriigilisi päevalehti, kus neid puudutavaid teateid võidakse avaldada. Ka õigusriigile omased haldusmenetluse põhimõtted näevad ette, et reeglina tuleb haldusakt teha menetlusosalisele teatavaks või talle kätte toimetada isiklikult, ning et ajalehes teate avaldamist võib haldusakti teatavaks tegemiseks lugeda vaid erijuhtudel, mil isiklik teavitamine on praktiliselt võimatu või seotud ülemääraste kulutustega. Maa enampakkumisega erastamisel on korra p-s 19 teate ajalehes avaldamine ette nähtud selleks, et teavitada kõiki enampakkumisel osalemisest huvitatud isikuid. Huvitatud isikute väljaselgitamine ja isiklik informeerimine ei ole liigsete halduskuludeta võimalik. Isikult, kes soovib maad enampakkumisel erastada, ei ole ülemäärane eeldada, et ta hangib massiteabevahenditest ise info planeeritud enampakkumiste kohta. Seetõttu tuleb enampakkumise korraldamise aluseks olev haldusakt lugeda enampakkumisel osalemisest huvitatud isikute suhtes teatavaks tehtuks ajalehes teate avaldamisega. 14. Kaebuse esitaja aga ei soovinud käesolevas asjas osaleda maa enampakkumisel, vaid ta on korraldused vaidlustanud motiivil, et need rikuvad tema õigust erastada vaidlusalune maa ostueesõigusega. Maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektilt ei saa nõuda, et ta jälgiks ajakirjanduse vahendusel pidevalt, kas tema poolt taotletava maa suhtes on antud haldusakte, mis võivad kitsendada ostueesõigusega erastamise võimalust. Varasemas praktikas pole kolleegium näiteks lugenud mõistlikuks seisukohta, mille kohaselt maa erastamist taotlenud isik peaks ise pöörduma haldusorgani poole järelpärimisega, kas maa erastamise kohta on otsus tehtud või mitte. "Selliste järelepärimistega ei saa siduda ka kaebetähtaja kulgemise algust ja kaebeõiguse realiseerimist üldse." (kolleegiumi 18. detsembri 2001. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-60-01). Veelgi vähem võib maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti kaebetähtaja algust siduda ajalehtede lugemise kohustusega. Asudes maad enampakkumisel erastama, peab pädev haldusorgan kontrollima, kas kolmandatel isikutel võib olla enampakkumise suhtes vastuväiteid ning kahtluse korral puudutatud isikuid informeerima, võimaldades neil esitada nii vastuväiteid haldusmenetluses kui ka vajadusel pöörduda kohtusse. Kui mõni isik on jäänud õigeaegselt informeerimata, peab kahjulike tagajärgede tekkimise riski kandma haldusorgan. 15. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et ainuüksi maatüki enampakkumise korraldamise teate avaldamine ajalehes ei anna alust eeldada, et V. Kostap pidi käesolevas asjas vaidlustatud korraldustest teada saama. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks analüüsida täiendavalt kassaatori väidet, et tal ei olnud võimalik enampakkumisest ajalehe kaudu teada saada, kuna vahetult enne seda oli muudetud maaüksuse nimetus. See, kas V. Kostapil on tegelikult õigus vaidlusalust maad ostueesõigusega erastada ja kas vaidlustatud korraldused seda õigust rikuvad, on võimalik kindlaks teha vaid asja sisulisel lahendamisel. 16. Tähtaja küsimuse uuel läbivaatamisel tuleb selgitada, millal V. Kostap vaidlustatud korraldustest tegelikult teada sai, samuti, kas ta pidi vaidlustatud haldusaktist teada saama muul viisil peale ajalehes teate avaldamise. Halduskohtu toimikus (lk 61) on koopia 15. detsembril 1998 koostatud piiriprotokollist. Asja uuel arutamisel tuleb muuhulgas kontrollida, kas kaebuse esitaja võis piiriprotokollist mõistlikul viisil järeldada, millises ulatuses talle maad ostueesõigusega erastada kavatseti ja millises ulatuses mitte. III. 17. Maavanema korralduste osas peab kassaator kaebetähtaja ennistamise aluseks ekslikku tsiviilhagi esitamist korralduste vaidlustamiseks. Ringkonnakohus ei võtnud sisulist seisukohta, kas ekslik tsiviilhagi esitamine võib põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust hilinenult halduskohtusse pöördumisel. Ringkonnakohus leidis, et hagi esitamine on käesolevas vaidluses igal juhul asjassepuutumatu, kuna tähtaeg oli möödas juba hagi esitamise hetkeks. See argument ei lükka siiski ümber kaebaja väiteid. Kui kaebuse esitaja arvas ekslikult, et korraldusi tuleb vaidlustada tsiviilkorras, siis oli ta ilmselgelt eksiarvamusel ka vaidluse algatamise tähtaja küsimuses, sest hagi aegumistähtaeg on oluliselt pikem kaebetähtajast haldusprotsessis. 18. Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam akti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset abi. Kolleegium leidis aga samas, et haldusakti tähendusest ja vaidlustamise võimalikkusest puudulik arusaamine võib mõjuva põhjusena kõne alla tulla, kui kaebaja on omalt poolt teinud kõik, et ebaselgus kõrvaldada (kolleegiumi 19. juuni 2001. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-01). 19. Kolleegium ei välista võimalust, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. See, et Eesti kohtusüsteemis tegutsevad lisaks üldkohtutele ka halduskohtud ja et viimaste ülesanne on õiguskaitse täitevvõimu kuritarvitamise eest, on Eesti Vabariigi põhikorra üks osa ja võiks olla isikutele teada. Subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist. Kui kaebaja eksimus tugineb ametiasutuse või kõrvalise isiku poolt antud väärale informatsioonile, tuleb kaebetähtaja ennistamise otsustamisel hinnata, kas kaebajal oli küllaldane põhjus nõuannet usaldada. 20. Kaebetähtaja eesmärk on kaitsta õiguskindlust. Kogenematu inimese huvi saada õiguskaitset vaatamata vabandatavale eksimusele tuleb tähtaja ennistamise otsustamisel asetada kaalukausile koos enampakkumise võitjaks tunnistatud isiku huviga, et tema suhtes kord tehtud otsus jääks kehtima, samuti avaliku huviga, et maa erastamine viidaks läbi kiiresti. Kolmas isik ei tohi kanda ülemääraseid kahjulikke tagajärgi seoses kaebuse esitaja kogenematusega. Kui asutus ei ole kaebajat valeinformatsiooniga eksitanud, ei tohi kogenematule isikule tähtaja ennistamine kahjustada ka liigselt avalikku huvi. Kolmanda isiku huvi ja avalik huvi haldusakti kehtimajäämise suhtes on seda kaalukamad, mida enam on tähtaega ületatud. Teisisõnu, mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema ületamise põhjus. 21. Õige on kohtute seisukoht, et hagi aegumistähtaja peatamise regulatsioon TsÜS eelmise redaktsiooni § 121 lg-s 1 ei ole kohaldatav kaebetähtaja suhtes haldusprotsessis. Ent mõjuva põhjuseta viivitatud ajana ei saa kõne alla tulla ajavahemik hagi esitamisest kuni Riigikohtu loakogu resolutsiooni saamiseni eksliku hagiga algatatud tsiviilasjas. Tsiviilasja arutamise ajal ei saanud kellelgi tekkida ka täiendavat õiguspärast ootust lisaks hagi esitamise eel tekkinule, sest selleks ajaks pidi olema teada, et V. Kostap soovib erastamist vaidlustada. Samas ei välista tähtaja ennistamata jätmist ainuüksi see, et tsiviilmenetluse lõpetamise määruses selgitati V. Kostapile õigust pöörduda korralduste vaidlustamiseks halduskohtusse. Halduskohtusse pöördumise õigus on isikul vaid seaduses sätestatud tähtaja jooksul. 22. Kui kohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et kaebetähtaeg on möödunud, tuleb kohtul eelpoolnimetatud kriteeriume arvestades veelkord hinnata, kas kaebaja eksimus võib olla mõjuv põhjus käesolevas asjas tähtaja ennistamiseks. Kolleegium peab täiendavalt vajalikuks märkida, et kuigi eksimus ei pruugi alati olla mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, ei välista see iseenesest kahju hüvitamist. Põhjused, mis ei ole küllalt kaalukad põhjendamaks tähtaja ennistamist, võivad sõltuvalt asjaoludest siiski vabandada kahju kõrvaldamata jätmist RVS § 7 lg 1 tähenduses. IV. 23. Kohtud on õigesti leidnud, et vaidlus kuulus algusest peale halduskohtu pädevusse. Riigikohus on selgitanud korduvalt, et erastamisvaidlused olid HKS vana redaktsiooni § 3 lg 2 p 1 tähenduses ja on kehtiva HKMS § 3 lg 1 tähenduses avalik-õiguslikud vaidlused. Tsiviilõiguslikud on vaid lepingu poolte vahelised vaidlused, mis tulenevad lepingust. Kaebuse esitajal puudub seoses vaidlusaluse maatüki erastamisega tsiviilõiguslik suhe riigiga. 24. Riigikohus peab vajalikuks märkida, et enampakkumise võitjaks tunnistatud isik on käesolevas asjas jäänud kolmanda isikuna kaasamata. Käesolev vaidlus võib puudutada tema õigusi, kui kohus ennistaks kaebetähtaja. Seetõttu tuleb kolmas isik kaasata ka kaebetähtaja küsimuse lahendamisse. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann