Obsah (4)

§ 238§ 175§ 276§ 272

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-104-02 Otsuse kuupäev Tartu, 10. oktoober 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja J. Luik Kohtuasi Olle Veisseriku hagi AS L

§-le 272 lg 3 laenulepinguna vormistada. Võla olemasolu tuvastamiseks on vaja hinnata

1. novembri
2. a lepingu sisu. Sellist hinnangut on pädev andma lepingu sõlmimisel valitud vahekohus, kuid vahekohtu otsus asjas puudub. Mitmepoolse lepingu muutmine kahepoolselt on vastuolus

§-ga

1. Ebaõige on hageja väide, et
2. mail
3. a vormistati laenuna vaid AS Lonessa kohustus. Hageja nõude arvestuse järgi tulenes 1 500 000 krooni United Terminals N. V. ja N. O. Värgårdeni vahelisest kokkuleppest. Lepingu ja võlakirja vormistamine
4. mail
5. a ei ole käsitletav kohustise täitmise pakkumisena.
6. mail
7. a esitatud nõudedokument tõendab, et sellisena pole lepingut ja võlakirja käsitlenud ka hageja. Kohus leidis, et ka võla ümbervormistamisel põhinevat laenulepingut saab rahatuse motiivil vaidlustada. Sel juhul väljendub lepingu rahatus võla puudumises.
8. mai
9. a leping ja võlakiri olid rahatud. Dokumentide vormistamisest
10. mail
11. a ei tekkinud kohustist, kuna leping oli sõlmimata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
12. Tallinna Ringkonnakohtu
13. aprilli
14. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli linnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Kohus pidi kontrollima, kas kostjal oli hageja ees kohustus, mida sai laenulepinguks vormistada. Vastavalt

§-le 276 lg 1 peab laenulepingu rahatust, käesoleval juhul kohustuse puudumist, tõendama laenaja. Kostja väitel ei olnud

1. novembri
2. a leping täidetud. Seda tunnistas ka hageja ning vastavalt TsMS §-le 116 on kohtul õigus lugeda omaksvõetud asjaolu tõendatuks.
3. novembri
4. a lepinguga kohustuti hagejale maksma raha juhul, kui ta on täitnud lepingus märgitud tingimused. Kuna nimetatud tingimuslik tehing on täitmata, siis ei olnud kostjal
5. mail
6. a hageja ees eelmisest lepingust tulenevat kohustust, mida oleks saanud ümber vormistada laenulepinguks ja võlakirjaks. Hageja ei väitnud ega tõendanud, et laenulepinguks ümber vormistatud kohustus oleks tekkinud mõnest teisest alusest. Vaidlus puudub selles, et
7. novembri
8. a lepingut ei ole viiepoolselt muudetud ega lõpetatud. Vastavalt

§-le 174 ei olnud kahepoolselt viiepoolse lepingu muutmine ega lõpetamine õiguspärane.

§ 238

lg 1 järgi saab kohustis lõppeda kohustise asendamise kokkuleppega ühtede ja samade isikute vahel. Hageja seisukoht, et laenulepinguga vormistati laenuks ümber ainult AS Lonessa täitmata kohustus, on vastuolus hagiavalduse täiendusega. Selle kohaselt olid varalisi kohustusi ka teistel isikutel ja apellatsioonkaebuse kohaselt tuleb laenulepingu sõlmimisega lugeda täidetuks ka N. O. Värgårdeni varasemad kohustused. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kreeditor on kohustatud vastu võtma võlgniku eest kolmanda isiku poolt pakutava täitmise ka juhul, kui täitmise pakkumine seisneb kokkuleppes kohustise täitmise kohta.

§ 175

lg 2 kohaselt on kreeditor kohustatud vastu võtma kolmanda isiku pakutud täitmise, mitte sõlmima kokkulepet, mille järgi kreeditoril on õigus nõuda kohustuse täitmist kolmandalt isikult. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palus O. Veisserik ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega tema hagi rahuldada ning hageja kohtukulud kostjalt välja mõista. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 116, leides, et hageja võttis omaks AS Lonessa vastuväite aluseks oleva asjaolu. Hageja ei ole kunagi omaks võtnud, et
2. maiks
3. a ei olnud ta täitnud endal lasuvaid,
4. novembri
5. a lepingust tulenevaid kohustusi.
6. novembri
7. a lepingu täitmise küsimused alluvad vahekohtule. Seetõttu on arusaamatu, millisel alusel on ringkonnakohus lepingut sisuliselt hinnanud ja asunud seisukohale, et leping on täitmata. AS Lonessa ei ole esitanud tõendeid laenulepingu rahatuse kohta, mistõttu on ringkonnakohus lugenud alusetult
8. mai
9. a laenulepingu rahatuks. Ringkonnakohus rikkus sellega TsMS § 91 lg
10. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hageja ees oli varalisi kohustusi ka teistel isikutel. N. O. Värgårdeni täitmata kohustus hageja ees ei tulenenud
11. novembri
12. a lepingust. Sellest lepingust tulenevalt oli täitmata varalisi kohustusi hageja ees ainult AS-l Lonessa.
13. mai 1998.a lepinguga vormistati laenuks ümber kostja kohustus hageja ees.
14. novembri
15. a lepingu tingimusi sellega ei muudetud. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta käsitles
16. mai
17. a laenulepingut
18. novembri
19. a lepingu muutmisena ja milliste tõendite põhjal ta sellisele järeldusele tuli. Ringkonnakohus rikkus TsMS §-de 227 lg 1 ja 330 lg 4 sätteid.

§-de 238 lg 1 ja 272 lg 3 sisu ja mõtte kohaselt ei ole võlgnevuse ümbervormistamisel laenulepinguks vaja laenulepingu osaliste ringi kaasata isikuid, kes olid võlgnevuse tekkimise aluseks olnud lepingu poolteks. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et AS Lonessa

1. novembri
2. a lepingust tuleneva kohustuse lõppemine hageja ees seoses selle hilisema ümbervormistamisega laenuks on käsitletav selle lepingu kahepoolse muutmise või lõpetamisena. Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud

§ 175

lg 2, leides, et kreeditor on kohustatud vastu võtma kolmanda isiku poolt pakutud täitmise, mitte sõlmima kokkulepet, mille järgi on kreeditoril õigus nõuda kohustuse täitmist kolmandalt isikult.

§ 175

lg 2 mõtte kohaselt on kreeditor kohustatud vastu võtma kolmanda isiku poolt pakutava täitmise ka juhul, kui täitmise pakkumine seisneb kokkuleppes kohustise täitmise kohta.

1. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas AS Lonessa kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu. Ringkonnakohus ei rikkunud otsuse tegemisel protsessiõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme.
2. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad oma eelnevate kirjalike seisukohtade juurde. Kassaatori esindaja rõhutas muuhulgas, et kohus ei võinud otsuses tugineda
3. a lepingule ega analüüsida selle täitmist, kuna vaidlused selle üle tuleb lahendada vahekohtus. Kassaatori esindaja leidis, et
4. a leping on seaduslik ka notariaalselt tõestamata. AS Lonessa esindajad rõhutasid, et
5. a leping jäi osaliselt täitmata, seda ei saa kohtumenetluses analüüsida, samuti möönsid nad, et leping tulnuks võib-olla ka notariaalselt tõestada. AS Lonessa esindajad leidsid, et tegelikult tuleks menetlus asjas üldse lõpetada. N. O. Värgårdeni esindaja väitis, et O. Veisserik on sõlminud sama maatüki suhtes mitmeid erinevaid lepinguid. Samuti väitis ta, et kohtule on esitatud teistsugused dokumendid kui need, millele N. O. Värgården alla kirjutas ning, et N. O. Värgården kirjutas dokumentidele alla pärast seda, kui ta enam AS Lonessa juhatuse liige ei olnud, st tagantjärele, saamata aru nende sisust. Lepingust tekkinud vaidlused tuleb lahendada vahekohtus. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
7. TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 276

lg 1 kohaselt võib laenaja vaidlustada laenulepingu selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus ette nähtud. Hagi aluseks on hageja poolt esitatud

1. mail
2. a dateeritud laenuleping ja võlakiri. Kohtud ei ole kostjate väidetele vaatamata tuvastanud, et nimetatud dokumendid ei kehtiks või oleksid võltsitud. Riigikohus seda aga tuvastada ei saa. Kui leping ja võlakiri kehtivad, tuleb neist asja lahendamisel lähtuda. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kui lepingu ja võlakirjaga vormistati ümber AS Lonessa kohustus, peab vaidluse korral laenaja (kostja AS Lonessa) tõendama, et leping on rahatu. Samal ajal on ringkonnakohus nõustunud ka Tallinna Linnakohtu otsuse seisukohtadega, kus muuhulgas on leitud, et just hageja ei ole esitanud tõendeid
3. mai
4. a lepingu ja võlakirjaga vormistatud võla olemasolu kohta, asudes seega eeltooduga vastupidisele seisukohale. Ringkonnakohtu otsus on selles osas vastuoluline.

§ 272lg 3 võimaldab pooltel iga võlga vormistada laenulepinguna.

Võla ümbervormistamise õiguslikuks tagajärjeks on

§ 276

lg-st 1 tulenevalt tõenduskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist peab võlgnik (laenaja) tõendama, et ta laenu ei saanud. Sellega tagatakse vaieldavates õigussuhetes õigusselgus.

1. Kui kostja AS Lonessa väitis, et
2. mai
3. a leping ja võlakiri on rahatud, pidi just tema tõendama, et tal võlga ei ole. Tallinna Linnakohtu otsuses on võetud seisukoht, et kohus ei saa sisuliselt hinnata
4. mai
5. a lepingu ja võlakirja aluseks oleva kohustuse olemasolu, kuna
6. novembri
7. a lepingust tuleneva ümbervormistatud kohustuse olemasolu saab tuvastada vaid poolte valitud vahekohus. Ringkonnakohus ei ole seda seisukohta muutnud, kuid on samas ise asunud hindama
8. novembri
9. a lepingu täitmisega seonduvat. Ka selles osas on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma selles osas selge seisukoha. Kui kohus leiab, et ta ei saa hinnata
10. mai
11. a lepingu ja võlakirja aluseks oleva võla olemasolu vahekohtu kokkuleppe tõttu või muul põhjusel, järeldub sellest

§ 276

lg 1 kohaselt, et laenaja (kostja AS Lonessa) ei ole tõendanud lepingu ja võlakirja rahatust. Kui AS Lonessa soovib laenulepingut rahatuse eesmärgil vaidlustada, peab ta tõendama, et tal tegelikult mingit kohustust hageja ees ei ole.

1. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus
2. mai
3. a lepingu ja võlakirja rahatuse hindamisel kontrollima muuhulgas, kas ta saab hinnata
4. novembri
5. a lepingu täitmist ja sellest tulenevat võla olemasolu. Sõltumata lepingus ette nähtud kokkuleppest lahendada vaidlused Rootsi seaduse alusel Stockholmi Kaubanduskoja Vahekohtus, saab kohus hinnata siiski vahekohtu kokkuleppe kehtivust, st tehingu kehtetuse aluste olemasolu, muuhulgas ette nähtud vorminõuete järgimist, lähtudes seejuures
6. juunil
7. sõlmitud Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York'i konventsiooni art-st
8. Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamisel tuleb arvestada ka TsÜS § 142 lg-s 4 (
9. a redaktsioonis) sätestatud nõuet, et tehingu vormile, mille esemeks on Eestis asuv kinnisasi või Eestis registrisse kantud laev või lennuk, kohaldatakse Eesti seadust, samuti TsÜS §-e 153 lg 1 ja 154, mis näevad asjaõiguste suhtes ette asja asukohamaa seaduse kohaldamise. Sellega seoses tuleb kontrollida, kas lepingule on kohaldatav AÕS § 119 lg 1 (
10. a redaktsioonis), mis nõudis kinnisasja omandamise tehingu notariaalset tõestamist, ja TsÜS § 93 lg 3 (
11. a redaktsioonis), mis nägi ette tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehingu tühisuse.
12. Kui kohus leiab, et
13. novembri
14. a lepingus sisalduv vahekohtu kokkulepe on tühine ja seejärel ka, et leping on tühine ka muus osas, ei saa sellest lepingust tuleneda kohustust, mida sai laenuks ümber vormistada. Sellest ei järeldu aga iseenesest hagi aluseks oleva lepingu ja võlakirja rahatus . Kohus peab arvestama ka seda, et
15. novembri
16. a lihtkirjaliku lepinguga väljendati osaliselt õigusi ja kohustusi, mis olid juba tekkinud hageja ja maa tagastamise õigustatud subjektide vahel
17. oktoobril
18. a sõlmitud notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingu,
19. detsembril
20. a hageja ja AS Intrans vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingu ning hageja ja N. O. Värgårdeni vahel
21. aprillil
22. a sõlmitud lepingu alusel. Põhimõtteliselt sai AS Lonessa neist lepingutest tulenevaid kohustusi endale võtta ka
23. mai
24. a lepingu ja võlakirjaga.
25. Kui ringkonnakohus leiab, et vahekohtu kokkulepe on kehtiv, ei saa ta hinnata muus osas
26. novembri
27. a lepingu kehtivust ega selle täitmisega seonduvat. Seda saab teha vaid poolte vahel kokku lepitud vahekohus. Kui kohus ei saa aga hinnata
28. mai
29. a lepingu ja võlakirja aluseks oleva lepingu kehtivust, jäävad tõendamatuks ja paljasõnaliseks ka AS Lonessa väited
30. mai
31. a lepingu ja võlakirja rahatusest. Kostjal on sel juhul õigus nõuda menetluse peatamist TsMS § 213 lg 1 p 3 alusel kuni lepingu kehtivuse ja täitmise küsimuse lahendamiseni pädevas vahekohtus, eeldusel, et kostja esitab sinna hagi.
32. Kas ja millises ulatuses
33. mai
34. a laenulepinguga ja võlakirjaga vormistati ümber
35. novembri
36. a lepingust tulenevaid kohustusi ja kas seda lepingut on sisuliselt kahepoolselt muudetud või lõpetatud, saab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hinnata üksnes juhul, kui ta leiab, et
37. novembri
38. a leping kehtib ja selle täitmisega seonduvaid küsimusi ei pea hindama vahekohus. Seejuures märgib kolleegium, et ainuüksi asjaolu, et
39. novembri
40. a leping sõlmiti formaalselt viie isiku vahel, ei tähenda veel seda, et sellest ühele lepingupoolele tulenevaid kohustusi teise poole suhtes ei võiks täpsustada või ka muuta, kui sellega ei mõjutata teiste lepingupoolte õigusi ega kohustusi. Samadel tingimustel võib tunnistada lepingust tulenevat võlga või selle asendada

§ 238lg 1 alusel.

Samadel tingimustel võib lepingupool võtta vastu ka kolmanda isiku poolse kohustuse täitmise, mis võib seisneda muuhulgas täitmise asendamises või lepinguga muu kohustuse võtmises.

1. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et ta saab
2. novembri
3. a lepingu täitmist hinnata, peab ta hindama, kas hageja väiteid lepingu osalise täitamata jätmise kohta varasemas kohtumenetluses saab hinnata omaksvõtuna TsMS § 116 tähenduses. Kolleegium märgib, et omaksvõtuks saab lugeda üksnes poole selgesõnalist ja tingimusteta nõustumist vastaspoole väitega, mis on kohtule esitatud kirjalikus avalduses või protokollitud kohtuistungil. J. Odar, V. Kõve, J. Luik