3-2-1-80-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-80-02 Otsuse kuupäev Tartu,

1. oktoober
2. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa ja J. Luik Kohtuasi Heino Lõivekese hagi Aimar Naggeli vastu 100 000 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/24/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Heino Lõivekese kassatsioonkaebus Aimar Naggeli kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. september
6. a Resolutsioon
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
8. veebruari
9. a otsus osas, millega jäeti hagi intressivõla 50 082 krooni 11 sendi väljamõistmiseks rahuldamata ja kostjalt mõisteti hageja kasuks välja riigilõiv 3 500 krooni. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
10. Rahuldada Heino Lõivekese kassatsioonkaebus.
11. Jätta Aimar Naggeli kassatsioonkaebus rahuldamata.
12. Tagastada Heino Lõivekesele
13. märtsil
14. a tasutud kautsjon 501 (viissada üks) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
16. juunil
17. a andis Heino Lõiveke laenulepingu alusel Aimar Naggelile 50 000 krooni laenu, intressiga 5% kuus, tähtajaga
18. juuni
19. a. Kostja on hagejale tagasi maksnud 5 000 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista laenujäägi 45 000 krooni, viivise 4 917 krooni 89 senti ja intressi 50 082 krooni 11 senti, kokku 100 000 krooni.
20. Kostja vastuväitel oli tehing intressi osas TsÜS § 66 kohaselt tühine. Laenu tagastamisel oli tegemist kreeditori viivitusega TsK § 232 mõttes.
21. Tallinna Linnakohtu
22. mai
23. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja põhivõlg 45 000 krooni, intress 50 082 krooni 11 senti, viivis 3 431 krooni 94 senti ja riigilõiv 5 910 krooni 60 senti. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli tegemist nn progresseeruva intressiga 5% kuus laenu- ja intressijäägilt. Põhiseadusliku korra või heade kommetega vastuolus olev tehing on TsÜS § 66 lg 1 kohaselt tühine. Ainuüksi see, et laenatava ja tagasimakstava summa vahel on silmatorkav ebaproportsionaalsus ning laenuintress on 60% aastas ja progresseeruv, ei muuda tehingut heade kommetega vastuolus olevaks. Hageja ütlustega on tõendatud, et pooled olid sarnase lepingu sõlminud ka varem ja seda täideti korrektselt. Arvestades seda, et kostja võis laenusumma tagastada varem, lepingus ei olnud kokku lepitud lepingu täitmise tagatistes ja kostja sõlmis lepingu teadlikult, ei ole tegemist heade kommete vastase tehinguga liigkasuvõtmise tunnustel. Kostja väited kreeditori viivituse kohta ei leidnud tõendamist. Viivise arvutamisel lähtus kohus TsK §-st
24. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
25. Tallinna Ringkonnakohtu
26. veebruari
27. a otsusega tühistati linnakohtu otsus intressivõla ja riigilõivu väljamõistmise osas. Uue otsusega jäeti hagi intressivõla väljamõistmiseks rahuldamata ja kostjalt mõisteti hageja kasuks välja riigilõiv 3 500 krooni. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt märkis linnakohus õigesti, et progresseeruva laenuintressi 60% aastas puhul on tegemist ebaproportsionaalsusega laenatava ja tagasimakstava summa vahel, kuid leidis ekslikult, et see ei muuda tehingut heade kommete vastaseks. Progresseeruv laenuintress 5% kuus on liigkasuvõtjalik ja vastuolus heade kommetega. Intressikokkulepe on TsÜS § 66 lg-st 1 tulenevalt tühine ja kostja ei pea hagejale nõutud intressi tasuma. Linnakohus arvestas TsK § 231 lg 1 alusel viivist õigesti. Paljasõnaline ja tõendamata on kostja väide, et tal ei õnnestunud raha õigeaegselt tagasi maksta, kuna ta ei leidnud hagejat üles. Ebaõige on kostja väide, et hagi esitajal puudus selleks volitus. Hagiavaldusele kirjutas alla E. Osolainen, kelle volikiri oli avaldusele lisatud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
28. Hageja H. Lõiveke palus kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse intresside väljamõistmata jätmise ja riigilõivu väljamõistmise osas ning saata asi samale või mõnele teisele ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 231 lg 4 rikkudes ei ole ringkonnakohus märkinud, millise seaduse alusel ja millistest asjaoludest tulenevalt pidas kohus kokkulepet laenuintressi kohta liigkasuvõtjalikuks. Kohus ei põhjendanud, miks ei pea võlgnik kreeditorile raha kasutamise eest mingit intressi maksma. Kohtul puudub õigus vähendada kokkulepitud intressi või vabastada võlgnik selle tasumisest. Ringkonnakohus ei lähtunud tehingu tõlgendamisel TsÜS § 64 lg 1 kohaselt tehingu teinud isikute tegelikust tahtest. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 nõuetele.
29. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja kaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu.
30. Kostja A. Naggel palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada põhivõla, viivise ja riigilõivu väljamõistmise osas, saata asi samale või teisele ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning hagejalt välja mõista kohtukulu. Hageja esindaja volitused kehtisid kuni
31. märtsini
32. a, mistõttu puudus esindajal volitus hageja esindamiseks
33. mai
34. a linnakohtu istungil. Linnakohus rikkus asja edasi menetledes protsessiõiguse norme, millele ei pööranud piisavat tähelepanu ka ringkonnakohus.
35. juuni
36. a laenulepingus ei olnud reguleeritud laenu tagastamise korda. Kreeditor viivitas laenulepingu täitmise vastuvõtmisega TsK § 232 lg 1 mõttes, kuna võlgnikul ei olnud võimalik oma kohustust täita. Põhjendamata on linnakohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud laenu tagastama lepingu sõlmimise kohas. Kreeditori viivituse korral ei pea võlgnik viivist maksma. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
37. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb hageja kassatsioonkaebuse alusel TsMS § 363 p 1 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
39. juuni
40. a laenulepingus leppisid pooled kokku progresseeruvas intressis 5% kuus ehk 60% aastas. Ringkonnakohus leidis, et nimetatud intress on liigkasuvõtjalik ja vastuolus heade kommetega, mistõttu on intressikokkulepe TsÜS § 66 lg-st 1 tulenevalt tühine. Kolleegium leiab, et asjas ei kuulu kohaldamisele tehingu tegemise ajal kehtinud tehingu tühisust vastuolu tõttu heade kommetega sätestanud TsÜS § 66 lg
42. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Õiguskord ei taga selliste tehingute kehtivust ja näeb TsÜS § 66 lg 5 kohaselt ette kohustuse tühise tehingu järgi saadu tagastamiseks. Olemuslikult katab TsÜS § 66 lg 1 muuhulgas TsÜS §-des 69, 70, 72-74 sätestatud koosseise, sest heade kommetega kooskõlas olevaks ei saa pidada näilikku või teeseldud tehingut, samuti pettuse, sunni või raskete asjaolude kokkusattumise mõjul tehtud tehinguid. TsÜS § 66 lg 1 tuleb seega kohaldada neil juhtudel, mis ei ole kaetud TsÜS §-dega 69, 70, 72-74, kuid oluliselt on eiratud teisi moraalinorme. Selle tõttu tuleb TsÜS §-st 3 lähtudes käesoleval juhul kohaldada TsÜS § 74 erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes. Hagi esitamiseks TsÜS § 74 alusel kuni
43. juulini
44. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduses lühendatud aegumistähtaega ette nähtud ei olnud.
45. Kohus tunnistab TsÜS § 74 alusel tehingu kehtetuks, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendab, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja et ta oli sunnitud sellise tehingu tegema raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära. Kuna TsÜS § 74 nõuab kolme koosseisulise elemendi üheaegsust, ei piisa laenulepingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks lugemiseks üksnes sellest, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel, vaid oluline on tuvastada ka poole raske olukord lepingu sõlmimisel ja selle ärakasutamine.
46. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Nõustuda võib ringkonnakohtuga selles osas, et 60%-lise aastaintressi puhul on vahe laenatava ja tagasimakstava summa vahel ebaproportsionaalne. Samas ei ole võimalik intresside kindlat ülempiiri kindlaks määrata. Eesti Panga poolt avaldatud statistika kohaselt oli
47. a juunis krediidiasutuste poolt tähtajaga 6 kuud kuni 1 aasta eraisikutele antud kroonilaenude keskmine aastaintress 14-15%. Kolleegium on seisukohal, et laenule, mida annab mitte oma majandus- ja kutsetegevuse raames tegutsev laenuandja, ei saa seda intressimäära otse kohaldada. Tema sõlmitavate tehingute puhul on risk suurem, kuna üldjuhul puuduvad kindlad tagatised. See kajastub ka intressimääras.
48. Liigkasuvõtmise tunnuste tuvastamiseks tuleb tehingut vaadelda tervikuna, arvestades lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimusi, tagatiste olemasolu, intressi suurust, tehingupoolte varasemat praktikat sarnaste tehingute tegemisel ja nende täitmist jne. Ka peab kohus kontrollima selliste asjaolude esinemist, nagu ühe lepingupoole kogenematus, sundolukord või muu tema tahet mõjutanud asjaolu, mis samuti annavad aluse pidada intressikokkulepet sõlmituks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul.
49. Põhjendamatud on kostja väited kreeditori viivitusest kohustise vastuvõtmisel. Kui täitmise koht ei olnud kindlaks määratud, tuli rahaline kohustis TsK § 179 lg 2 p 2 kohaselt täita kreeditori elukohas. Linnakohus on tuvastanud, et leping sõlmiti hageja elukohas, seega oli kostja hageja elukohast teadlik. Ka rahasumma deponeerimist loeti TsK § 181 järgi kohustuse täitmiseks.
50. Põhjendamatu on kostja kassatsioonkaebuse väide hageja esindaja volituse puudumise kohta. Hagiavaldusele lisatud hageja esindaja volitus kehtis
51. detsembrist
52. a kuni
53. märtsini
54. a.
55. mail
56. a toimunud linnakohtu istungil osalesid nii hageja kui ka tema esindaja. Kuigi hagiavaldusele lisatud volikirja järgi oli esindaja volitus selleks ajaks lõppenud, võib esindamise lugeda kehtivaks TsÜS § 103 lg-st 2 tulenevalt. Apellatsioonkaebuse vastusele lisatud volikirjast nähtub, et hageja esindajal oli olemas volitus hageja esindamiseks
57. märtsist
58. a kuni
59. septembrini
60. a. J. Odar, H. Jõks, A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik